Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas

tunnis. Mida lähemale nad jõudsid, seda suuremaks läks mererüpest kerkiv saar; loojangukiirtest kumavas selges õhus paistsid otsekui kahurikuulid mõnes arsenalis üksteise otsa kuhjunud kaljupangad, mille lõhedes punetas kanarbik ja rohetasid puud. Madrused olid küll väliselt rahulikud, aga nad olid silmanähtavalt valvel ja nende pilgud uurisid avarat veepeeglit, millel nad edasi libisesid ja mida elustasid üksikud voogudel kukuvad valgete purjedega kaluripargased nagu kajakad silmapiiril.

      Monte-Cristoni võis olla veel ligikaudu viisteist miili, kui päike hakkas vajuma Korsika taha, mille tumedad mäesakid taeva taustal selgesti paremalt paistsid; kaljurüngad kerkisid ähvardavalt pargase teele otsekui hiiglane Adamastor ja varjasid ta eest päikese, mille ülemine pool veel kuldselt säras; aegamisi tõusis pimedus merelt ja näis minema kihutavat kustuva päeva viimase kuma. Lõpuks oli särav kiir aetud koonuse tippu, kus ta hetkeks peatus nagu purskava vulkaani leegitutt; pealetungiv pimedus vallutas järk-järgult mäeharja, nagu ta jalami oli vallutanud, ja saar näis nüüd nagu hall mägi, mis üha tumenes. Pool tundi hiljem oli kottpime.

      Õnneks oli see kant meremeestele tuttav, nad teadsid iga viimast kui kari Toscana saarestikus, muidu ehk oleks Franzi meel murelikuks läinud ümberkaudu valitsevas pilkases pimeduses Korsika oli täiesti kadunud, isegi Monte-Cristo saart polnud näha; aga paistis, et meremehed nägid pimedas nagu ilvesed ja tüürimees roolis oli ilmselt endas täiesti kindel.

      Päikeseloojangust võis olla möödas umbes tund aega, kui Franz arvas märkavat vasemal pool, umbes veerand miili kaugusel tumedat laama; aga oli täiesti võimatu aru saada, mis see oli, ja kartusest, et madrused võiksid teda välja naerda, et ta on mõnda hõljuvat pilve maismaaks pidanud, oli ta vait. Äkki paistis kaldalt hele tuli; maa võis ju küll pilve moodi välja näha, aga tuli ei saanud olla meteoor.

      “Mis valgus see on?” küsis Franz.

      “Pst! See on tuli.”

      “Aga te ütlesite, et saar on asustamata?”

      “Ma ütlesin, et keegi seal püsivalt ei ela, aga ma ütlesin ka, et see on salakaubavedajate peatuspaik.”

      “Ja ka piraatide!”

      “Ja ka piraatide,” kordas Gaetano Franzi sõnu. “Sellepärast käskisingi saarest mööda sõita. Näete, tuli jääb meie taha.”

      “Aga see tuli paistab mulle pigem julgeoleku kui hädaohu märgina,” ütles Franz. “Inimesed, kes kardavad, et neid võidaks näha, ei süüta tuld.”

      “Oh see ei tähenda midagi,” sõnas Gaetano. “Kui te pimeduses taipate saare asukohta, siis näete, et sealt, kus on tuli, ei paista see rannikule ega Pianosale, vaid ainult avamerele.”

      “Kas te kardate, et see tuli võiks meile tähendada halba seltskonda?”

      “See tulebki kindlaks teha.” vastas Gaetano, vaadates ainiti selle maismaa tähe poole.

      “Kuidas te seda kindlaks teete?”

      “Kohe näete.”

      Sellepeale pidas Gaetano kaaslastega nõu ja pärast viieminutilist vaidlust viidi vaikselt läbi manööver, millega laev pöörati ümber ja asuti tuldud teed tagasi minema – tuli kadus mingi künka taha.