Võimatu on kirjeldada, mis toimus neil minutitel selle veel elujõus mehe peas, kes arutluse põhjal, mis oli ehk vale, aga igatahes näiliselt sünnis, kavatses loobuda kõigest, mis talle oli armas siin ilmas, ja lahkuda elust, mis oli talle andnud sügavat perekonnaõnne. Et sellest mingit ettekujutust saada, pidanuks nägema tema higiga kaetud, ent saatusele alistunud laupa, tema pisaraist niiskeid, ent siiski taeva poole tõstetud silmi.
Kellaosuti liikus, püstolid olid laetud. Ta sirutas käe välja, võttis neist ühe ja sosistas tütre nime.
Siis pani surmatoova relva lauale, võttis sule ja kirjutas paar rida.
Talle tundus ikka veel, et ta polnud küllalt põhjalikult oma kalli lapsega jumalaga jätnud.
Siis vaatas ta jälle kella poole, nüüd ta ei lugenud enam minuteid, vaid sekundeid.
Ta võttis relva uuesti kätte, ta suu oli paokil ja pilk ainiti kellal; siis võpatas klõpsatuse peale, mida ise tegi kukke vinna tõmmates.
Higi ta laubal läks äkki jäiseks, surmav ahistus pigistas südant. Ta kuulis trepikotta viiva ukse hingede kriiksatust.
Siis paiskus kabineti uks lahti.
Seinakell pidi kohe üksteist lööma.
Morrel ei pöördunud ringi, ta ootas Coclesi järgmisi sõnu: “”Thomsoni ja Frenchi” pangamaja prokurist.”
Ja ta tõstis relva suu juurde..
Äkki kuulis ta karjatust: see oli tütre hääl.
Ta pöördus ümber ja nägi Julie’d, püstol libises tal käest. “Isa!” hüüdis neiu lõõtsutades ja suurest õnnest vaevu püsti seistes. “Päästetud! Te olete päästetud!”
Ja ta tormas isa käte vahele, vibutades käes punasest siidniidist heegeldatud rahakukrut.
“Päästetud! Mida sa tahad sellega öelda, mu laps?” küsis Morrel.
“Jaa, päästetud! Päästetud! Vaadake, vaadake!” hüüdis neiu. Morrel võttis rahakukru ja võpatas, tal tekkis mingi ähmane mälestus, et see oli kunagi temale kuulunud.
Ühes lahtris oli veksel kahesaja kaheksakümne seitsme tuhande viiesajale frangile.
Veksel oli kustutatud.
Teises lahtris oli pähklisuurune teemant ja väikesele pärgamendiribale kirjutatud kaks sõna:
“Julie kaasavara.”
Morrel tõmbas käega üle lauba. Ta arvas, et näeb und.
Sel hetkel lõi kell üksteist.
Kellalöögid kumisesid nii, nagu oleks iga metalne vasaralöök tema südant tagunud.
“Kallis laps, seleta lähemalt,” ütles ta. “Kust sa leidsid selle rahakoti?”
“Ühest majast Meilhani alleel, number 15, viiendal korrusel oleva väikese viletsa toa kaminasimsilt.”
“Aga see rahakott ei kuulu ju sulle!” hüüdis Morrel.
Julie ulatas isale kirja, mille oli hommikul saanud.
“Ja sa käisid üksi seal majas?” küsis Morrel, kui oli kirja läbi lugenud.
“Emmanuel saatis mind, isa. Ta pidi mind Musee tänava nurgal ootama, aga imelik küll, kui ma tagasi tulin, siis teda seal enam ei olnud.”
“Härra Morrel! Härra Morrel!” karjus kellegi hääl trepilt. “See on Emmanuel,” ütles Julie.
Samal hetkel tormas Emmanuel sisse, erutuse ja rõõmu tõttu päris näost ära.
“”Pharaon”!” hüüdis ta, “”Pharaon”!”
“Mis? “Pharaon”! Kas te olete hulluks läinud, Emmanuel, te teate väga hästi, et “Pharaon” hukkus.”
“”Pharaon”, härra, anti signaal, et “Pharaon” tuleb sadamasse. “
Morrel vajus toolile, ta jõud ütles üles, ta mõistus keeldus uskumast kõiki neid üksteisele järgnenud uskumatuid, ennekuulmatuid, muinasjutulisi sündmusi.
Nüüd tuli sisse Maximilien.
“Isa,” hüüdis ta, “mis juttu te rääkisite, et “Pharaon” on hukkunud? Vahitornist anti signaal ja laev tuleb sadamasse.” “Kallid sõbrad,” ütles Morrei, “kui asi on tõesti nii, on see Issanda ime! Võimatu! Ilmvõimatu!”
Tõeline, aga niisama uskumatu oli rahakott tema käes, makstud veksel ja oivaline teemant.
“Härra,” ütles Cocles, “mida see “Pharaon” nüüd peab tähendama?”
“Lähme, lapsed,” ütles Morrel püsti tõustes, “lähme vaatama ja halastagu jumal meie peale, kui see uudis ei peaks tõele vastama.”
Nad läksid alla, trepil ootas proua Morrel. Õnnetu naine polnud söandanud üles tulla.
Natukese aja pärast olid nad Canebiere’il.
Sadamas tungles rahvasumm.
Summ taganes, et läbi lasta Morreli.
“”Pharaon”! “Pharaon”!” hüüdsid kõik läbisegi.
Ja tõepoolest, imeline, ennekuulmatu lugu, otse Saint-Jeani vahitorni vastas heitis ankrusse ja laskis purjesid alla laev, mille ahtrile oli valgete tähtedega kirjutatud: “Pharaon” (”Morrel ja Poeg”, Marseille) ja mis nägi välja täpselt samasugune kui endine “Pharaon” ja mille lastki oli, nagu eelmisel “Pharaonil”, košenill ja indigo. Kaptenisillal jagas käsklusi kapten Gaumard ja papi Penelon viipas härra Morrelile.
Enam ei olnud kahtlust: tema meeled tunnistasid seda ja seda tunnistust toetasid veel kümme tuhat inimest.
Sellal kui isa ja poeg teineteist muulil kaisutasid ja kogu linn, kes selle ime tunnistajaks oli, vaimustusest hõiskas, seisis vahimajakese varjus musta poolhabemega mees, kes jälgis heldinult seda stseeni ja pomises:
“Ole õnnelik, õilis hing. Ole õnnistatud kõige hea eest, mida sa oled teinud ja mida sa veel teed. Jäägu minu heategu teadmata, nagu sinu oma jäi.”
Näol rõõmust särav naeratus, lipsas mees varjupaigast välja – keegi ei pannud teda tähele, kõiki oli niivõrd haaranud tähelepanuäratav sündmus –, sammus väikesest trepist alla, mis oli maabumissilla ees, ja hüüdis kolm korda:
“Jacopo! Jacopo! Jacopo!”
Paat tuli tema juurde, võttis ta peale ja viis hiilgava taglasega jahi juurde, mille tekile ta hüppas nõtkelt nagu meremees; tekil vaatas ta veel kord rõõmupisarais Morreli poole, kes sõbralikult kogu sel rahvasummal kätt surus, ja silmis ebamäärane pilk, tänas tundmatut heategijat, keda ta näis otsivat taevast.
“Ja nüüd,” ütles tundmatu mees, “jumalaga headus, jumalaga inimarmastus, jumalaga tänulikkus.. Jumalaga kõik need head tunded, mis südant rõõmustavad!.. Ma astusin Saatuse asemele, et headele inimestele tasuda.. Nüüd loovutagu kättemaksujumal mulle oma koht, et karistada halbu!”
Nende sõnade peale andis ta märku, ja just nagu oleks vaid lahkumissignaali oodatud, võttis jaht kursi avamerele.
XI
ITAALIA. – SINDBAD MERESÕITJA
1838. aasta alguspäevil viibisid Firenzes kaks Pariisi kõrgseltskonda kuuluvat noormeest – üks oli vikont Albert de Morcerf ja teine parun Franz d’Epinay. Nad olid omavahel kokku leppinud, et veedavad samal aastal karnevaliaja Roomas, kus juba ligi neli aastat Itaalias elanud Franz pidi Albert’i tšitšeroone olema.
Karnevali veetmine Roomas pole aga sugugi naljaasi, iseäranis siis, kui ei taheta magada Piazza del Popolo või Campo Vaccinol, ja sellepärast olid noormehed kirjutanud Piazza di Spagnai asuva “Londoni” hotelli omanikule maestro Pastrinile, et ta neile korraliku korteri reserveeriks.
Maestro Pastrini vastas, et tal ei ole enam muud anda