“Viiskümmend jalga!” hüüatas Dantès peaaegu kohkunult.
“Rääkige tasem, noormees, rääkige tasem. Pahatihti kuulatatakse kongi ukse taga.”
“On ju teada, et ma olen üksi.”
“See ei loe.”
“Te ütlesite, et uuristasite viiskümmend jalga, et jõuda siiani.”
“Jah, umbes nii suur vahemaa lahutab minu kongi teie omast; ainult et ma arvestasin kõverjoone valesti, mul ei olnud geomeetrilist instrumenti ja proportsioonid ei tulnud õiged, neljakümne jala asemel oli ellipsit pidi viiskümmend. Ma lootsin, nagu ma teile ütlesin, jõuda välismüürini, tungida sellest müürist läbi ja hüpata merre. Ma liikusin piki koridori, kuhu avaneb teie kongi uks, aga ma oleksin pidanud selle alt läbi minema. Kogu mu töö oli asjatu, sest see koridor viib õuele, mis on valvureid täis.”
“Nii see on,” ütles Dantès, “kuid koridori poole on ainult üks kongi sein, kongil on aga neid neli.”
“Seda nüüd küll,” ütles abee, “aga näiteks see siin on kaljusein; et sellest läbi tungida, kulub kümme aastat tööd kümnel kaevuril, kellel on kõik vajalikud tööriistad. Teine sein on vastu vanglaülema korteri vundamenti; siit pääseksime keldritesse, mis käivad ilmselt lukus, ja meid võetaks kinni. See sein, oodake, kuhupoole see sein on?”
Selles seinas asus laskeava, kust valgus sisse pääses: laskeava ahenes väljapoole valgusepiluni nii kitsukeseks, et isegi laps poleks suutnud sellest läbi pugeda, ja pealegi olid tal ees kolmed trellid, mis pidi põgenemiskartuse ära võtma ka kõige umbusklikumalt valvurilt.
Esitanud oma küsimuse, tiris uustulnuk laua akna alla.
“Ronige laua peale,” ütles ta Dantèsile.
Dantès täitis käsu, ronis lauale ja taibates oma kaaslase plaani, nõjatus vastu seina ja pani käed kokku.
Mees, kes oli öelnud oma kambri numbri ja kelle tõelist nime Dantès veel ei teadnud, ronis nobedamalt, kui seda võinuks oletada tema aastatest, lausa kassi või sisaliku osavusega kõigepealt lauale, siis laualt Dantèsi kätele ja siis kätelt õlgadele: nõndaviisi kummargil, sest kongi võlvlagi ei võimaldanud ennast välja sirutada, pistis ta pea esimeste trellide vahelt läbi ja sai nõnda välja vaadata.
Hetke pärast tõmbas ta pea kähku tagasi.
“Nojah, seda ma arvasin,” ütles ta.
Ta libistas ennast Dantèsi vastu surudes lauale ja hüppas laualt maha.
“Mida te olite arvanud?” küsis noormees murelikult ja hüppas omakorda tema kõrvale.
Vana vang oli vajunud mõttesse.
“Jaa, nii see on,” ütles ta, “teie kongi neljas külg on välisgalerii poole, see on omamoodi ringtee, kus kõnnivad patrullid või seisavad tunnimehed.”
“Olete te kindel?”
“Ma nägin ta mütsi ja püssitoru õtsa, ja kartes, et ta võiks mind näha, tõmbusin kähku tagasi.”
“Mis nüüd saab?” küsis Dantès.
“Näete isegi, et teie kongist on võimatu põgeneda.”
“Ja edasi?” sõnas noormees küsivalt.
“Edasi…” ütles vana vang, “sündigu jumala tahtmine.”
Rauga näole libises sügavalt alistunud ilme.
Dantès vaatas hämmelduse ja omamoodi imestusega vana meest, kes oli nii kaua lootust hellitanud ja nüüd nõndaviisi, filosoofilise rahuga sellest lahti ütles.
“Kas te ei taha mulle nüüd öelda, kes te olete?” küsis Dantès.
“Taevake, muidugi, kui see teid veel huvitada võiks, nüüd, kus teil minust enam mingit kasu pole.”
“Te võite mind lohutada, olla mulle toeks, sest mulle tundub, et te olete tugevatest tugevaim.”
Abee naeratas nukralt.
“Ma olen abee Faria,” ütles ta. “Ifi lossis olen ma vangis juba 1811. aastast, nagu te teate; aga kolm aastat olin ma Fenestrelle kindluses. 1811. aastal toodi mind Piemontest Prantsusmaale. Tookord ma saingi kuulda, et saatus, mis näis olevat kuulekas Napoleonile, oli kinkinud talle poja ja et see alles hällis olev laps kuulutati Rooma kuningaks. Tookord ei osanud ma seda uneski aimata, mida te mulle just praegu ütlesite: et neli aastat hiljem tõugati koloss ümber. Kes valitseb siis praegu Prantsusmaal? Kas Napoleon II?”
“Ei. Louis XVIII.”
“Louis XVIII, Louis XVI vend, taeva seadused on imelised ja äraarvamatud. Mis eesmärgil alandati seda, keda oli ülendatud, ja ülendati seda, keda oli alandatud?”
Dantèsi pilgud jälgisid meest, kes unustas vaheks ajaks oma saatuse, et tegelda maailma saatusega.
“Jaa, jaa,” jätkas ta, “Inglismaal oli nõndasamuti, pärast Charles I-t tuli Cromwell, pärast Cromwelli Charles II ja võibolla pärast James II-t mõni väimees, mõni sugulane, mõni Oranje prints: stadthouder saab kuningaks. Ja jälle tehakse järeleandmisi rahvale, tuleb põhiseadus, tuleb vabadus! Teie näete seda, noormees,” ütles ta Dantèsi poole pöördudes ja vaadates talle otsa oma sügavate hiilgavate silmadega, nagu võiksid olla prohvetitel.
“Teie olete selles eas, et võite seda veel näha, te näete seda.”
“Jah, juhul kui ma siit välja pääsen.”
“Teil on õigus,” ütles abee Faria. “Me oleme vangid; on hetki, kus see mul meelest läheb või tungivad mu silmad müüridest läbi ja ma usun, et olen vabaduses.”
“Aga miks teid vangi pandi?”
“Mind? Sellepärast, et mina unistasin 1807. aastal plaanist, mida Napoleon tahtis teoks teha 1811. aastal; nagu Macchiavelligi tahtsin mina kõikide nende tillukeste vürstiriikide asemele, mis tegid Itaaliast türanlike ja nõrkade kuningriikide pesakonna, ühteainukest suurt impeeriumi, ühtset ja tugevat. Mina arvasin leidvat oma Cesare Borgia ühes kroonitud lihtsameelses mehes, kes tegi näo, nagu mõistaks ta mind, selleks et mind oleks lihtsam reeta. See oli Aleksander VI ja Clemens VII plaan; see ei lähe iialgi läbi, nemad olid selle ilmaaegu ette võtnud ja Napoleongi ei saanud seda lõpule viia. Ilmselt on Itaalia äraneetud maa!”
Ja rauga pea vajus norgu.
Dantès ei suutnud mõista, kuidas üks inimene võis oma elu kaalule panna sääraste asjade pärast; muidugi, Napoleoni ta teadis, ta oli teda näinud ja temaga rääkinud, aga tal polnud aimugi, millised olid Clemens VII ja Aleksander VI.
“Kas te pole mitte see preester,” ütles Dantès, hakates jagama oma valvuri arvamust, mis oli üldine arvamus Ifi kindluses, “…keda peetakse haigeks?”
“Keda peetakse hulluks, tahate te öelda, eks ole?”
“Ma ei söandanud seda öelda,” naeratas Dantès.
“Jaa, jaa,” naeris Faria kibestunult, “jaa, ma paistan olevat hull, ma lõbustan juba pikemat aega selle vangla asukaid ja ma rõõmustaksin ka väikesi lapsi, kui neid oleks siin lootusetu kannatuse elupaigas.”
Dantès vaikis ja seisis liikumatult.
“Te siis loobute põgenemisest?” küsis ta.
“Ma pean põgenemist võimatuks. Kui üritada seda, mida jumal ei taha lasta teoks saada, tähendaks see mässu jumala enda vastu.”
“Miks te meelt heidate? Kas pole liiga palju nõuda saatuselt, et kõik kohe paugupealt õnnestuks? Kas te ei võiks seda, mis te selles suunas tegite, alustada uuesti mõnes teises suunas?”
“Te räägite uuestialustamisest? Kas te teate ka, mida ma olen teinud? Kas te teate, et mul kulus neli aastat nende tööriistade valmistamiseks, mis mul on? Kas te teate, et juba kaks