EDMOND DANTÈS
Äge bonapartist. Võttis aktiivselt osa Elbalt tagasitulekust.
Hoida taielikus eraldatuses ja range valve all.
Märkus oli tehtud teise käekirjaga ja muust registrist erineva tindiga, mis näitas, et see oli lisatud pärast Dantèsi vangistamist.
Süüdistus oli liiga mõjuv, et püüda selle vastu võidelda. Inspektor kirjutas loogelise sulu alla:
“Ei ole võimalik midagi teha.”
Inspektori külaskäik oli Dantèsi nagu elustanud. Vanglasse tulekust peale oli ta unustanud päevade lugemise. Aga inspektor oli andnud talle uue kuupäeva ja seda polnud Dantès unustanud. Ta kirjutas laest langenud lubjatükiga oma selja taha müürile: 30. juuli 1816. Ja sellest ajast peale tegi ta iga päev ühe kriipsu, et tal ajaarvamine enam käest ei läheks.
Päevad veeresid, siis nädalad, siis kuud: Dantès ootas ikka veel, ta oli oma vabastamistähtajaks kalkuleerinud kaks nädalat.
Kui inspektor oleks ilmutanud pooltki sellest huvist, mida ta küsimuse vastu näis olevat tundnud, piisanuks talle asjaajamiseks kahest nädalast. Kui need kaks nädalat mööda said, siis mõtles Dantès, et oleks absurdne arvata inspektorist seda, et ta enne Pariisi tagasijõudmist võtaks tema asja käsile. Aga Pariisi tagasi jõuab ta alles siis, kui inspektsioonireis saab läbi, ja see võis kesta kuu või kaks. Nõnda siis määras ta tähtajaks kolm kuud kahe nädala asemel. Kui kolm kuud mööda sai, aitas teda uus mõttekäik, mille tulemusel ta määras tähtajaks kuus kuud, aga ka need kuus kuud möödusid, ja kui ta siis päevad ükshaaval kokku arvutas, leidis ta, et oli oodanud juba kümme ja pool kuud. Nende kümne kuu jooksul ei olnud vanglarežiimis midagi muutunud. Ükski lohutav uudis polnud temani jõudnud, vangivalvur jäi pärimiste peale tummaks nagu tavaliselt. Dantès hakkas oma mõistuses kahtlema, ta hakkas uskuma, et see, mida tema arvas mäletavat, oli vaid tema ajus tekkinud hallutsinatsioon ja et lohutaja ingel, kes oli tema vanglasse ilmunud, oli sinna laskunud unetiivul.
Aasta pärast vahetati vanglaülem välja, siinne viidi üle Hami fordi ülemaks. Ära minnes viis ta endaga kaasa paljud oma alluvad ja teiste seas ka Dantèsi valvuri. Tuli uus vanglaülem, talle olnuks liiga vaevaline ära õppida kõigi vangide nimed, tema laskis endale rääkida vaid numbritest. Selles hirmuäratavas hotellis oli viiskümmend kambrit, nende elanikke kutsuti numbrite järgi, mida kandsid kambrid, kus nad elasid, ja õnnetu noormehe eesnimi ei olnud nüüdsest peale enam Edmond ja tema liignimi Dantès, ta oli lihtsalt number 34.
XV
NUMBER 34 JA NUMBER 27
Dantès tegi läbi kõik ahastuseastmed, mille all kannatavad vanglasse unustatud vangid.
Algul oli ta uhke, see tulenes lootusest ja teadmisest, et ta on süütu; siis hakkas ta oma süütuses kahtlema, mis omamoodi õigustas vanglaülema mõtteavaldust tema nõdrameelsuse kohta; siis langes ta uhkuse kõrgustest alla ja ta palus, mitte jumalat, vaid inimesi; jumal on viimane abinõu. Õnnetu, kes pidanuks alustama Issandast, hakkas temale lootma alles siis, kui kõik teised lootused olid ammendatud.
Nõnda palus Dantès, et teda viidaks ära tema kasematist ja pandaks mõnda teise, olgu see või veel pimedam ja sügavamal. Muutus, olgu või halvem, on alati muutus ja pakuks Dantèsile mõneks päevaks vaheldust. Ta palus, et teda lubataks jalutama, palus õhku, raamatuid, tööriistu. Talle ei antud midagi. Sellegipoolest küsis ta ikka ja jälle. Ta oli harjunud rääkima oma uue valvuriga, kes oli aga eelmisest veelgi tummem, kui see võimalik oleks olnud; aga rääkida inimesega, isegi tummaga, oli ikkagi lõbu. Dantès rääkis, et kuulda oma häälekõla. Ta oli püüdnud ka üksi olles rääkida, aga see oli teda kohutanud.
Neil aegadel, kui Dantès oli olnud vabaduses, oli ta tihtipeale kujutlenud kohutavaid vangikambreid, kus on koos hulgused, bandiidid ja mõrtsukad, kes oma jälgis lõbutsemisihas löövad kampa, peavad arusaamatuid orgiaid ja sõlmivad hirmuäratavaid sõprusi. Ta soovis koguni, et teda oleks pistetud mõnda niisugusesse urkasse, et näha teisi nägusid peale tuima vangivalvuri, kes ei tahtnud rääkida. Tal oli kahju, et ta pole sunnitööl, häbistavas vangiriides, ahel jalgade küljes ja põletusmärk õlal. Galeeridel olid vangid vähemalt omasuguste seas, nad hingasid õhku, nägid taevast; galeerivangid olid õnnelikud.
Ta anus ühel päeval vangivalvurit, et talle antaks kaaslane, ükskõik kes, olgu see kaaslane kas või hull abee, kellest ta oli kuulnud räägitavat. Vangivalvuri koore alla, olgugi see väga kõva, jääb alati midagi inimlikku. Too oli südamepõhjas, kuigi ta näost seda näha polnud, kaasa tundnud õnnetule noormehele, kelle vangipõlv oli nii ränk; ta andis number 34 palve edasi vanglaülemale, aga too oli ettevaatlik nagu mõni poliitik ja kujutles, et Dantès tahab kas vange mässule ajada, mingit komplotti sepitseda või mõne sõbra abi põgenemisel kasutada, ja ta keeldus.
Dantès oli ammendanud kõik inimlikud vahendid. Nagu me ütlesime, et see ühel päeval juhtub, nii pöörduski Dantès jumala poole.
Kõik maailma laialipillatud vagad mõtted, mida nopivad saatuse raskuse all paindunud õnnetud, värskendasid nüüd ta vaimu; ta tuletas meelde palved, mida ema oli talle õpetanud, ja leidis neis nüüd mõtte, mida ta seal toona ei näinud, õnnelikule inimesele on palve monotoonne ja sisutu sõnade kogum kuni selle päevani, mil kannatus tuleb selgitama õnnetule ülevat keelt, mille abil ta saab jumalaga rääkida.
Nõnda ta siis palvetas, mitte innukalt, vaid raevukalt. Palvetades valju häälega, ei kohutanud ta sõnad teda enam; siis langes ta omamoodi ekstaasi; ta nägi hiilgavat jumalat igas sõnas, mis ta ütles. Oma alandliku ja nurjunud elu kõikides sündmustes nägi ta kõikvõimsa jumala tahet, ta püüdis neist õppida, seadis endale ülesandeid, mida täita, ja iga palve lõppu poetas soovi, mida inimestel on märksa rohkem põhjust esitada inimestele kui jumalale: andke meile andeks meie võlad, nii nagu meie andeks anname oma võlglastele.
Innukatele palvetele vaatamata jäi Dantès vanglasse.
Siis läks ta süngeks, pilv ta silme ees tihenes. Dantès oli lihtne inimene, haridust ta polnud saanud; minevik oli tema jaoks kaetud tumeda looriga, mida kergitab teadmus. Ta ei suutnud oma kasemati üksinduses ja mõttekõrbes rekonstrueerida möödunud aegu, ellu äratada kadunud rahvaid, uuesti üles ehitada vanaaja linnu, mida kujutlusvõime suurendab ja luulendab ja mis tõusevad meie silme ette hiiglaslikena, taeva tuledest valgustatuna nagu Martinni babüloonia maalid. Dantèsil oli vaid oma nii lühike minevik, nii sünge olevik ja nii kahtlane tulevik: üheksateist valguses veedetud aastat, mille üle mõtiskleda igaveses pimeduses! Ükski meelelahutus ei tulnud talle appi: tema energiline vaim, mis oleks nii väga ihaldanud lennata läbi ajastute, oli sunnitud jääma vangi nagu kotkas puuri. Siis klammerdus ta ühe mõtte külge, oma õnne külge, mis oli nähtava põhjuseta ja ennekuulmatu saatuse tõttu hävinud. Ta tegeles sellega tulise innuga, keerutas seda küll üht-, küll teistpidi, õgis seda nii-öelda suure suuga, nagu Dante põrgus halastamatu Ugolino närib peapiiskop Ruggieri koljut. Dantèsi usk, mis baseerus mõttele kõikvõimsusest, oli vaid lühiajaline. Ta kaotas õige pea selle usu, mille teised kaotavad alles pärast edu saavutamist. Tema polnud osanud seda aega ära kasutada.
Asketismile järgnes raev. Edmond laskis lendu sajatusi, mis sundisid vangivalvurit hirmust taganema; ta tagus oma keha veriseks vastu kongimüüre; teda valdas raev kõige vastu, mis teda ümbritses, eriti aga iseenda vastu pisimagi ebameeldivuse puhul, mida tekitas liivatera, õlekõrs, tuuleõhk. Siis tuli talle meelde kaebekiri, mida ta oli näinud, mida talle oli näidanud Villefort, mida ta oli katsunud. Iga sõna leegitses müüril nagu Belsatsari meneteekel. Siis mõtles ta, et mitte jumala kättemaks, vaid inimeste viha oli ta tõuganud sellesse kuristikku, kus ta praegu oli; ta manas neile tundmatutele inimestele kõikvõimalikke piinu, mida tema kirglik kujutlusvõime talle mõttesse tõi, ja ta leidis ikkagi, et ka kõige kohutavamad piinad olid veel liiga väikesed ja ennekõike liiga lühiajalised, sest piinale järgneb surm, ja kui surm ei toogi rahu, siis vähemasti tundetuse,