Villefort’i kogu võimu kasutamine keisririigi naasmise ajal, mille teistkordset langemist oli kerge aimata, piirdus vaid sellega, et varjata saladust, mille Dantès äärepealt avalikuks oleks teinud.
Maha võeti ainult kuninglik prokurör, kelle bonapartismi peeti liiga leigeks.
Ja ometigi, vaevalt oli keisririigi võim taastatud, see tähendab, et vaevalt oli keiser jõudnud elama asuda Tuileries’sse, kust Louis XVIII oli lahkunud, vaevalt oli ta jõudnud välja anda oma arvukad, üksteisele vastukäivad korraldused sellest kabinetist, kuhu me Villefort’i kannul oma lugejad olime viinud ja mille pähklipuust laual seisis veel Louis XVIII avatud ja poolenisti täis tubakatoos, kui Marseille’s hakkas kohtuametnike hoiakule vaatamata tunda andma kodusõjasüte hõõgumine, mis polnud lõunas kunagi päris lõplikult kustunud. Vähe puudus ja repressioonid oleksid kaugemale läinud mürgeldamisest nelja seina vahele sulgunud rojalistide majade ümber ja nende avalikust sõimamisest, kes olid söandanud kodunt välja tulla.
Järsu kursimuutuse tulemusena osutus rahvameelsesse parteisse kuuluv väärikas reeder praegusel momendil iseendastmõistetavalt, ma ei ütleks, et kõikvõimsaks, sest härra Morrel oli ettevaatlik ja natuke kartlik mees, nagu on seda kõik, kes endale vähehaaval ja usina tööga ärimaailmas varanduse on kindlustanud, aga siiski täiesti võimeliseks, ehkki ägedad bonapartistid teda mõõdukaks pidasid, ma ütlesin, täiesti võimeliseks häält tõstma, et ühte nõudmist esitada. See nõudmine, nagu kergesti aimata võib, oli seotud Dantèsiga.
Villefort oli jäänud püsti, kuigi tema ülemus oli langenud, ja tema abielu, mis oli küll otsustatud, lükati paremate aegade peale edasi. Kui keiser jääb troonile, vajab Gérard teistsugust abielu ja tema isa võtab selle leidmise enda peale. Kui teine restauratsioon toob Louis XVIII Prantsusmaale tagasi, kasvab nii härra de Saint-Mérani kui ka tema enda mõju ja abielu on siis igapidi sünnis.
Niisiis oli kuninglik abiprokurör momendil Marseille kõrgeim kohtuametnik, kui ühel hommikul tema kabinetiuks lahti läks ja talle teatati härra Morreli tulekust.
Mõni teine oleks reederile vastu kiirustanud ja selle kiirustamisega oma nõrkust näidanud, aga Villefort oli tark mees, ja ehkki tal kogemusi oli vähe, oli tal suurepärane vaist. Ta laskis Morrelil oodata, nagu ta oleks seda teinud Restauratsiooni ajal, kuigi tema juures ei olnud kedagi, vaid lihtsalt sel põhjusel, et üks kuninglik abiprokurör laseb oodata. Siis, umbes veerandtunni möödudes, mille jooksul ta luges erinevate poliitiliste tendentsidega ajalehti, andis ta kasu reeder sisse kutsuda.
Härra Morrel arvas, et leiab eest masendatud Villefort’i; mees tema ees oli täpselt samasugune nagu kuus nädalat tagasi, ühesõnaga, Villefort oli rahulik, enesekindel, külmalt viisakas, mis püstitab ületamatu tõkke haritud inimese ja igapäevainimese vahele.
Morrel oli tulnud Villefort’i kabinetti täiesti veendunult, et magistraat hakkab värisema teda nähes, aga juhtus otse vastupidi – tema vabises ja oli ärritatud kohtuametniku ees, kes teda ootas küünarnukki lauale toetades.
Morrel jäi ukse juures seisma. Villefort vaatas teda niisuguse näoga, nagu oleks tal raskusi tema äratundmisega. Lõpuks, pärast lühiajalist uurimist ja vaikust, mille jooksul auväärne reeder oma kübarat käes keerutas, ütles Villefort:
“Härra Morrel, kui ma ei eksi?”
“Jah, härra, seda küll,” vastas reeder.
“Astuge ometi lähemale,” jätkas magistraat ja viipas heatahtlikult käega, “ja ütelge mulle, millele võlgnen au teie külaskäigu eest.”
“Kas te seda sugugi ei oska arvata?” küsis Morrel.
“Ei, pole vähimatki aimu. Mis sugugi ei tähenda, et ma pole valmis olema teile kasulik, kui see minu võimuses peaks olema.”
“Asi sõltub täielikult teist, härra,” ütles Morrel.
“Seletage, palun, lähemalt.”
“Härra.” sõnas Morrel, kes läks rääkides enesekindlamaks ja ammutas tuge oma asja õigsusest ja kindlast positsioonist, “te mäletate, et mõni päev enne seda, kui saadi teada Tema Majesteedi keisri maabumisest, palusin ma teid olla heatahtlik ühe õnnetu noormehe vastu, meremehe vastu, kes töötas tüürimehena minule kuuluval laeval. Teda süüdistati, kui mäletate, selles, et tal on sidemed Elba saarega: need sidemed, mis tol ajal tähendasid kuritegu, väärivad antud hetkel soosingut. Teie teenisite siis Louis XVIII-t ja te ei säästnud seda noormeest, härra, see oli teie kohus. Praegu te teenite Napoleoni ja peate teda kaitsma. Seegi on nüüd teie kohus. Ma tulin nüüd teie käest küsima, mis on temast saanud?”
Villefort püüdis ennast meeleheitlikult vaos hoida.
“Selle mehe nimi?” küsis ta. “Olge nii kena ja öelge mulle ta nimi.”
“Edmond Dantès.”
Arvata võib, et Villefort oleks eelistanud vaenlase tuld duellil kahekümne viie sammu kauguselt kui saada siin täistabamus selle nimega; aga ta ei pilgutanud silmagi.
“Igatahes antud situatsioonis,” mõtles Villefort, “ei saa mind keegi süüdistada, et olen noormehe puhtalt isiklikel kaalutlustel arreteerida lasknud.”
“Dantès?” kordas ta. “Te ütlesite Edmond Dantès?”
“Jah, härra.”
Villefort võttis lähedal olevast kapist suure registreerimisraamatu ja lõi lahti, astus siis laua juurde, laua juurest toimikute riiuli juurde ja pöördus siis reederi poole.
“Kas te olete päris kindel, et te ei eksi, härra?” küsis ta täiesti loomuliku häälega.
Oleks Morrel olnud teravapilguliseni või selle looga rohkem kursis, oleks talle imelik tundunud, et kuninglik abiprokurör suvatses talle vastata tema pädevusse mittekuuluva küsimuse kohta, ja ta oleks mõelnud, miks Villefort ei saada teda vangiregistrite, vanglaülemate, departemangu prefekti juurde. Aga Morrel, kes asjatult Villefort’is hirmu jälgi otsis, millest aga midagi märgata polnud, nägi nüüd ainult tema vastutulelikkust: Villefort oli õigesti arvestanud.
“Ei, härra,” ütles Morrel, “ma ei eksi. Pealegi tunnen ma õnnetut poissi juba kümme aastat, minu teenistuses on ta olnud neli. Mäletate, ma tulin teie juurde kuus nädalat tagasi ja palusin, et te oleksite ta vastu heatahtlik, nagu ma täna tulen paluma, olge õiglane õnnetu poisi vastu. Tookord suhtusite te minusse õige halvasti ja vastasite mulle väga tõredalt. Ah! Rojalistid olid neil aegadel karmid bonapartistide vastu.”
“Härra,” vastas Villefort, pareerides talle omase väleduse ja külmaverelisusega. “Ma olin rojalist tol ajal, mil pidasin Bourbone mitte ainult trooni seaduslikeks pärijateks, vaid ka rahva poolt valituks. Aga imepärane tagasitulek, mille tunnistajaks me olime, näitas mulle, et ma olin eksinud. Napoleoni geniaalsus võitis: seaduslik monarh on see, keda armastatakse.”
“Jumal tänatud!” hüüdis Morrel oma lihtsakoelise avameelsusega.
“Mui on hea meel seda teie suust kuulda, näen selles head ennet Edmond’i saatuse otsustamisel.”
“Oodake, oodake,” sõnas Villefort järjekordset registrit lapates, “siin see on. Meremees, eks ole, kes pidi abielluma katalaaniga. Jajah, mul tuleb nüüd meelde. Asi oli väga tõsine.”
“Kuidas nii?”
“Te teate, et minu juurest viidi ta kohtumaja vanglasse.”
“No ja siis?”
“Mina saatsin oma aruande Pariisi, koos sellega paberid, mis tema juurest leiti. See oli minu kohus, mis parata… Ja nädal pärast arreteerimist viidi vang ära.”
“Viidi ära?” hüüdis Morrel. “Mida siis ometi vaese poisiga tehti?”
“Rahunege! Ta viidi kas