“Ma ei tea,” vastas jällegi Dantès.
“Kas te tahate midagi?”
“Tahan näha vanglaülemat.”
Valvur kehitas õlgu ja läks ära.
Dantèsi pilgud jälgisid valvurit, ta sirutas käed paokil ukse poole, aga uks sulgus.
Nüüd vallandus ta rinnast ahastav nuukse. Rinda paisutavad pisarad purskusid silmist nagu kaks oja. Ta langes põlvili, pani lauba vastu maad ja palvetas pikalt, lastes mõttes silme eest mööda oma elu, ja küsides endalt, millise kuriteo oli ta selles elus korda saatnud, et teda, kes ta nii noor oli, nõnda julmalt karistati.
Nii möödus päev. Ta võttis vaid mõne suutäie leiba ja jõi paar lonksu vett. Kord istus ta mõttesse vajunult, kord tiirles oma vanglas ringi nagu raudpuuri pandud metsloom.
Eriti üks mõte ajas teda püsti kargama: et ta siiasõidu ajal, kuna ta polnud teadnud, kuhu teda viiakse, oli olnud nii vaikne ja rahulik, ta oleks võinud kümme korda merre hüpata, ja kui ta juba kord vees oleks olnud, oleks ta tänu heale ujumisoskusele, tänu oma kogemustele, mis tegid temast parima sukelduja Marseille’s, võinud vee alla kaduda, pääseda valvurite käest, ujuda randa, põgeneda, peita ennast kuskil inimtühjas abajas, oodata mõnda Kataloonia või Genova laeva, minna Itaaliasse või Hispaaniasse ja sealt kirjutada Mercédèsile, et see tema juurde tuleks. Oma elu pärast ta muret ei tundnud. Olgu mis maal tahes, häid meremehi on igal pool vähe; ta rääkis itaalia keelt nagu toscanalane, hispaania keelt, nagu oleks ta pärit Castilla la Viejast, ta oleks olnud vaba, oleks elanud õnnelikult Mercédèsiga ja oma isaga, kes oleks ka nende juurde tulnud. Aga nüüd oli ta vang, luku ja riivi taga Ifi kindluses, selles ligipääsmatus vanglas, ja ta ei teadnud, mis saab tema isast, mis saab Mercédèsist, ja kõik juhtus ainult sellepärast, et ta oli uskunud Villefort’i lubadusse. See ajas ju hulluks, sellepärast vähkreski Dantès maruvihaselt värsketel õlgedel, mis valvur oli talle toonud.
Järgmisel päeval astus valvur selsamal tunnil sisse.
“Noh, kas täna olete vähe mõistlikum kui eile?” küsis valvur.
Dantès ei vastanud.
“Ärge sellepärast pead norgu laske!” ütles valvur. “Ehk on teil mõni soov, mida mina täita võin? Ütelge!”
“Ma tahan rääkida vanglaülemaga.
“Hm! Ma juba ütlesin teile, et see on võimatu,” pahvatas valvur kärsitult.
“Mispärast võimatu?”
“Sellepärast et vangla eeskirjade järgi ei ole vangil lubatud seda nõuda.”
“Mis siin ülepea lubatud on?” küsis Dantès.
“Võib saada paremat sööki, kui maksta, võib jalutama minna ja teinekord raamatuid saada.”
“Raamatuid mul ei ole vaja, jalutada pole tahtmist ja söök on minu meelest hea. Niisiis tahan ma ainult ühte, tahan näha vanglaülemat.”
“Kui te mulle tüütuseni leierdate kogu aeg ühte ja sedasama,” ütles valvur, “siis ma teile enam süüa ei too.”
“Kui sa mulle enam süüa ei too, siis suren ma nälga ja ongi kõik,” ütles Dantès.
Dantèsi hääletoonist, millega need sõnad olid öeldud, taipas valvur, et ta vang oleks õnnelik, kui sureks. Aga et lõppkokkuvõttes iga vang toob valvurile sisse keskelt läbi kuus soud päevas, arvutas valvur mõttes kokku kahju, mida Dantèsi surm talle tooks, ja ta jätkas pisut leebemai häälel:
“Kuulake, see, mida te soovite, on võimatu; nii et ärge seda enam küsige, sest niisugust asja pole veel juhtunud, et vanglaülem tuleks vangi palve peale tema kambrisse. Aga olge hästi mõistlik, teid lubatakse jalutuskäigule ja siis võib juhtuda, et ühel päeval, kui te jalutate, läheb vanglaülem mööda. Siis võite ta käest küsida, ja kui tema teile siis vastab, no see on juba tema asi”
“Aga kui kaua ma pean ootama, et niisugune juhus tuleks?” küsis Dantès.
“Kes pagan seda teab!” kostis valvur. “Kuu aega, kolm kuud, kuus kuud, võib-olla aasta.”
“See on liiga pikk aeg,” ütles Dantès. “Ma tahan teda kohe näha.”
“Ah, ärge mõtelge vahetpidamata sellele võimatule soovile, niiviisi olete kahe nädala pärast täitsa hull.”
“Arvad sa?” küsis Dantès.
“Hull jah. Hullumeelsus hakkab alati sedasi, meil on siin üks niisugune mees: muudkui aga pakkus vanglaülemale tervet miljonit, kui see ta vabaks laseb, ja nii see pea tal segi läkski. Sellel vanal abeel, kes enne teid siin kambris oli.”
“Millal ta siit kambrist ära läks?”
“Kaks aastat tagasi.”
“Kas ta lasti vabaks?”
“Ei, ta viidi kasematti.”
“Kuula,” ütles Dantès, “ma ei ole abee ja ma ei ole hull. Võib olla, et ma lähen hulluks, aga õnnetuseks on mu pea praegu veel täiesti korras. Ma teen sulle teise ettepaneku. “
“Noo?”
“Ma ei paku sulle miljonit, sest mul ei ole sulle seda anda. Aga ma pakun sulle sada eküüd, kui sa järgmisel korral, mil sa Marseille’sse lähed, oled nõus minema Katataanikülla ja viima ühe kirja noorele neiule, kelle nimi on Mercédès, mitte isegi kirja, ainult paar rida.”
“Kui ma viin need paar rida ja see avastatakse, kaotan ma oma koha, mis toob mulle sisse tuhat livri aastas, pluss lisaraha ja söök. Saate isegi aru, et ma peaksin olema päris loll, kui riskin kaotada tuhat livri, et võita kolmsada.”
“Hea küll!” ütles Dantès. “Kuula nüüd ja pea hästi meeles: kui sa ei ole nõus viima Mercédèsile need paar rida või vähemalt talle ütlema, et ma siin olen, siis peidan ma ennast ühel päeval ukse taha ja sel hetkel, kui sa sisse tuled, löön ma su pea taburetiga lõhki.”
“Ah tulete ähvardama!” hüüdis valvur, põrkas sammu tagasi ja valmistus ennast kaitsma. “Ilmselt hakkab teie pea segi minema, abeel algas see samamoodi, kolme päeva pärast olete te märatsev hull. Õnneks on Ifi kindluses kasematid.”
Dantès võttis tabureti ja keerutas seda pea kohal.
“Hea küll! Hea küll!” pomises valvur. “Kui te nii kangesti tahate, eks ma siis teata vanglaülemale.”
“Lõpuks ometi!” ütles Dantès, pani tabureti põrandale ja istus, pea norus ja silmis ekslev pilk, nagu hakkaks tõepoolest hulluks minema.
Valvur läks välja ja tuli varsti tagasi koos nelja sõduri ja kapraliga.
“Vanglaülema korraldusel viige vang üks korrus allapoole,” käskis ta.
“Kasematti,” sõnas kapral.
“Jah, kasematti. Hullud tuleb panna hullude juurde.”
Neli sõdurit haarasid kinni Dantèsist, kes oli nagu letargiasse langenud ja nendega vastupanuta kaasa läks.
Tal lasti viisteist trepiastet allapoole minna, seal tehti ühe kasemati uks lahti. Dantès astus sisse, pomisedes:
“Tal on õigus, hullud tuleb panna hullude juurde.”
Uks prantsatas kinni ja Dantès astus käsi ette sirutades edasi, kuni vastu tuli müür; seal istus ta nurka maha ja konutas liikumatult – aegamisi hakkasid silmad pimedusega harjuma ja ümbrust nägema.
Valvuril oli õigus. Vähe puudus ja Dantès oleks tõepoolest hulluks läinud.
IX
KIHLUSPIDUDE ÕHTU
Nagu me juba mainisime, ruttas Villefort tagasi Grand-Cours’i väljaku äärde, ja astudes proua de Saint-Mérani majja, leidis ta kõik külalised, kes temast lauda olid jäänud, salongis kohvi joomas.
Renée