“Te olete meremees, Marseille’s sündinud, ja tulete minult küsima, kuhu me läheme?”
“Jah, sest, ausõna, ma ei tea seda.”
“Kas te ei oska siis arvata?”
“Pole aimugi.”
“See ei ole võimalik.”
“Ma vannun teile kõige nimel, mis on mulle püha. Vastake, halastage ometi!”
“Aga eeskiri?”
“Eeskiri ei keela teil mulle öelda seda, mida ma saan teada kümne minuti, poole tunni või tunni aja pärast. Sellega päästate mind ebakindlusest, mis kestab minu jaoks sajandeid. Ma küsin seda teilt, nagu oleksite mu sõber. Vaadake, ma ei kavatse mässama hakata ega põgeneda, pealegi ei saaks ma seda teha; kuhu me läheme?”
“Teil pole silmad kinni seotud ja te olete küllalt sageli Marseille sadamast välja sõitnud, te peaksite ometigi aimama, kuhu me läheme?”
“Ei.”
“Vaadake siis ometi ringi.”
Dantès tõusis püsti, vaatas iseendastmõistetavalt sinnapoole, kuhu paat sõitis, ja nägi umbes kahesaja meetri kaugusel enda ees musta järsku kaljuseina, millel kõrgus nagu ülearune liialdus sünge Ifi kindlus.
See veidra kujuga loss, vangla, mis õudset hirmu äratab, see kindlus, mis juba kolmsada aastat marseille’laste meeli oma jubedate traditsioonidega toidab, kui see nüüd äkki Dantèsi silme ette kerkis, kusjuures ta sellele sugugi mõelnud polnud, mõjus see talle samamoodi kui surmamõistetule giljotiini nägemine.
“Oo mu jumal!” hüüdis ta. “Ifi kindlus! Mis meil sinna asja on?”
Sandarm muigas.
“Ega mind ometi sinna vangi ei viida?” küsis Dantès. “Ifi kindlus on riigivangla, kus hoitakse ainult suuri poliitilisi kurjategijaid. Mina ei ole mingit kuritegu toime pannud. Kas Ifi kindluses on siis kohtu-uurijaid või teisi kohtuametnikke?”
“Minu arust on seal ainult vanglaülem,” sõnas sandarm, “vangivalvurid, garnison ja vägevad müürid. Nonoh, kulla sõber, mille üle te nüüd nii väga imestate? See paneb mind tõesti arvama, et te minu heatahtlikkuse üle lihtsalt irvitate.”
Dantès pigistas sandarmi käe nagu pihtide vahele.
“Te arvate siis, et mind viiakse Ifi kindlusesse vangi?”
“Arvata võib,” ütles sandarm, “aga igal juhul, kulla mees, ärge pigistage mu kätt nii kõvasti.”
“Lähema juurdluseta, ilma formaalsusteta?” küsis noormees.
“Formaalsused on täidetud, juurdlus on läbi viidud.”
“Vaatamata härra de Villefort’i lubadusele…”
“Mina ei tea, kas härra de Villefort on teile midagi lubanud,” ütles sandarm, “mina tean ainult seda, et me läheme Ifi kindlusesse. Nonoh, mida te ometi teete! Siia, mehed, minu juurde!”
Välkkiire liigutusega, mida sandarmi kogenud pilk siiski ette oli aimanud, oli Dantès mõelnud merre hüpata, aga neli tugevat kätt haarasid tast sel hetkel kinni, kui ta jalad paadipõhjast lahti tõusid.
Ta vajus raevust kisendades tagasi paadipõhja.
“Ah nii!” hüüdis sandarm, vajutades talle põlvega rinnale.
“Ah siis nii peab üks meremees oma sõna. Usalda veel vaguraid! Aga nüüd, kulla mees, kui sa veel ühe liigutuse teed, üheainsa liigutuse, lasen ma sulle kuuli pähe. Üks kord ma rikkusin eeskirju, aga usu mind, teist korda ma seda enam ei tee.”
Ja ta lükkaski oma karabiini Dantèsi poole ja too tundis püssitoru otsa oma meelekoha vastas.
Hetkeks tuli Dantèsile mõte teha see keelatud liigutus ja sel kombel lõpetada vägivaldselt ootamatu õnnetus, mis oli talle kaela langenud ja tema oma raisakotka küüniste vahele haaranud. Aga et õnnetus oli tabanud teda nii ootamatult, siis arvas ta, et see ei saa kaua kesta; ja siis tulid talle meelde härra de Villefort’i lubadused. Lõpuks peab ka seda ütlema, et surm paadipõhjas sandarmi käe läbi paistis talle inetu ja armetu.
Ta vajus tagasi paadipõhja, ulgus raevust ja hammustas endale vihaselt kätte.
Peaaegu samal hetkel pani järsk löök paadi kiikuma. Üks paadimees hüppas kaljusele rannale, mida paadinina oli puudutanud, köis krigises pollari ümber ja Dantès taipas, et nad on pärale jõudnud ja et lootsikut kinnitati.
Nii see oligi, valvurid, kes teda ühteaegu käsivartest ja kuuekraest kinni hoidsid, sundisid teda püsti tõusma, maale minema ja tirisid teda tsitadelli väravasse viiva trepi poole, kuna politseiohvitser, täägiga püss torkevalmis, tuli tema kannul.
Dantès ei hakanudki asjatult vastu punnima, tema aegluse põhjustas pigem inertsus kui vastupanu, ta oli juhmistunud ja tuikus nagu purjus inimene. Ta nägi jällegi sõdureid, kes järsul nõlval oma kohad sisse võtsid, tajus astmeid, mis sundisid teda jalgu tõstma, siis märkas ta, et astus väravast sisse, et värav sulgus ta selja taga, aga kõik see toimus kuidagi mehaaniliselt, nagu läbi udu, ta ei suutnud midagi täpsemalt eristada. Ta ei näinud isegi enam merd, seda määratut ahastuseallikat, ääretut vetevälja, mida vangid vaatavad kohutava teadmisega, et nad on võimetud seda ületama.
Korraks jäädi seisma ja Dantès püüdis oma mõtteid koguda. Ta vaatas ringi: nad olid nelinurkses õues, mida piiras neli kõrget müüri; kostsid tunnimeeste aeglased ühtlased sammud, ja iga kord, kui nad möödusid kindluseaknast müürile langevast valguskumast, võis näha nende helkivaid püssitorusid.
Ootamine kestis umbes kümme minutit. Olles kindlad, et Dantès enam põgeneda ei saa, olid mehed temast lahti lasknud. Paistis, et oodati korraldusi. Korraldused tulid.
“Kus on vang?” küsis hääl.
“Siin,” vastasid sandarmid.
“Tulgu minuga kaasa, ma viin ta tema kambrisse.”
“Minge,” ütlesid sandarmid ja tõukasid Dantèsi.
Vang läks mehega kaasa, kes viis ta tõepoolest peaaegu maaalusesse ruumi, mille paljad rõsked seinad näisid olevat läbiimbunud pisaratest tõusnud udust. Taburetil oli mingi lambi moodi asi, haisvas rasvas ujuv taht valgustas selle kohutava eluaseme läikivaid müüre ja näitas Dantèsile tema teejuhti, alamat sorti vangivalvurit, kes oli viletsalt riides ja juhmi näoga.
“Selleks ööks jääte siia ruumi,” ütles ta. “On juba hilja ja härra ülem on magama heitnud. Kui ta homme üles tõuseb ja tutvub korraldustega, mis teisse puutuvad, võib-olla ta siis vahetab teie eluaset. Aga nüüd, siin on leib, selles kruusis on vesi ja nurgas on õled: see on kõik, mida üks vang soovida võib. Head ööd!”
Ja enne kui Dantès sai suu lahti teha, et talle vastata, enne kui ta oleks märganud, kuhu valvur leiva pani, enne kui ta oleks silmanud, kus oli veekruus, enne kui ta oleks pööranud pilgu nurga poole, kus ootasid õled, mis pidid talle aseme eest olema, oli valvur võtnud lambi ja ukse kinni pannud ning sellega jätnud vangi ilma sellestki valgusest, mis oli talle nagu välgusähvatusel näidanud tema vangla veest nõretavaid müüre.
Nüüd oli ta pimeduses ja vaikuses üksi, niisama tumm ja sünge kui need võlvid, mille jäist külmust ta tundis oma hõõguvale laubale laskuvat.
Kui esimesed päikesekiired olid veidi valgust sellesse koopasse toonud, tuli valvur korraldusega jätta vang sinna, kus ta on. Dantès ei olnud paigast liikunud. Raudne käsi näis olevat ta naelutanud sinna, kus ta eile seisma oli jäänud: ainult ta sügavat pilku varjasid pisaratest paistes laud. Ta seisis liikumatult ja vaatas maha.
Ta oli kogu öö nõndaviisi püsti seisnud ja polnud silmatäitki maganud.
Valvur astus