Isa oli pikk, sale ja töökas hea tehnilise taibuga mees. Ta polnud tüüpiline läänesoomlane, sest rääkis palju; välja arvatud sõjast, sellest ta vaikis. Ta oli sõjakangelane, autasustatud ordenitega Jätkusõjas Taipale suunal peetud lahingute eest. Suurtükiväes tulejuhina teeninud isa ei hoobelnud kunagi oma sõjamälestustega. Alles tema lapselapsed, minu pojad, kuulsid lõpuks kõiki vanaisa sellest ajast pärit lugusid. Pärast sõda kulus mitu aastakümmet enne, kui peeti sobivaks neist asjust kõnelda. Selline oli ühtlasi isa iseloom: ta oli täitnud rindel oma kohust ega pidanud vajalikuks sellest suurt numbrit teha.
Isa tegi tööd, ehitas ja projekteeris. Tal oli kogu aeg mitu rauda tules. Tema järgi hakkasin huvi tundma tuhande asja vastu korraga, mis tähendas hiljem piinarikkaid otsuseid, sest maailm ootas ühele asjale keskendumist. Lõuna-Pohjanmaal oli meestel vabadus tegeleda lugematute huvipakkuvate asjadega, samas kui naised pidid nende tagant koristama. Kõik kodused tööd jäid ema kaela, nagu 1950ndate Soomes sageli kombeks. Kui mina sündisin, oli ema 24aastane ja isa 28aastane. Elama hakkasid nad Kurikkas, vanaisa majas, kus kasvava pere käsutuses oli paar tuba. Teises maja otsas elas veel sugulasi ja ülemisel korrusel vanaisa Kaarlo. Isa läks tööle perekonna ettevõttesse ning vanaisa nägi temas kahtlemata oma mantlipärijat.
Ümberringi olid kõigil käed-jalad tööd täis. Kes tahab elus edasi jõuda, peab hoolega tööd tegema. Seda õppisin tänu oma Pohjanmaa juurtele ja perekonnale. Vanaisa tegi kaupluses kõvasti tööd ja isa oli tööl seitse päeva nädalas. Ema rühmas meie kasvava perekonna eest hoolitseda ja lühikest aega oli ta ka kohalikus koolis õpetaja. Palgatöö kõrvalt tegeles isa sageli oma projektidega. Ta ehitas maju ja suvilaid ning projekteeris majade elektrisüsteeme. Töötundide üle arvet ei peetud, sest kogu vaba aeg oli täidetud.
Töötamine oli sama loomulik nagu hingamine. Tööta istumine, loov jõudeolek, oli ebaloomulik. Seda peeti laiskuseks, mis viib teiste pahedeni. Üks suuremaid patte Pohjanmaal oli viina joomine. Külakaklused ja vägivald kuulusid samuti Pohjanmaa elulaadi juurde, aga neid ei idealiseeritud. Inimese mõõdupuuks oli tema töövõime. „Tubli tööinimene“ oli suurim kompliment, mida Pohjanmaal võidi inimese kohta öelda. Tööga oli seotud teinegi väärtus: ettevõtlikkus. Inimene pidi ise enda eest hoolitsema ja püüdma elus edasi jõuda.
Pohjanmaalaste arvates ei olnud võimalik liiga palju tööd teha, aga ohtlik jõudeaeg võis saada saatuslikuks. Just sellele põhimõttele toetudes ehitati Soome üles arenenud ühiskonnaks. Samamoodi mõeldakse tänapäeval näiteks Kagu-Aasia areneva majandusega riikides. Tunnen seal ära Pohjanmaalt tuttava mõtteviisi: tööga võib edasi jõuda, rikkust koguda ja anda oma lastele paremaks eluks vajaliku hariduse. Sain selle mõtteviisi kaasa oma vanematelt. Ja kui elu on tegemistega täidetud, ei ole vähemalt igav.
Ema uskus Jumalat. Tema suguvõsas oli pietiste, kes selle Pohjanmaa äratusliikumise tavade kohaselt rõivastusid musta ja laulsid Siioni laule. Liikumine leidis Pohjanmaal toetajaid ja mäletan, et olen põlvpükstes pisipoisina isegi pietistide koosolekutel käinud. Jumalast meie kodus siiski palju ei räägitud. Kirikus käidi jõulude ajal, ristsetel ja matustel. Isa ja ema olid pigem loodusteaduste kui Jumala usku. Raamaturiiulis leidus palju geograafia ja loodusteaduste teatmeteoseid, aga romaane hakati meie kodus lugema alles 1960ndatel. Ilukirjanduse klassikuid küll loeti, aga kasulikumaks peeti teatmeteoseid. Raamaturiiulis oli ka entsüklopeediaid, kaarte ja looduse imede pildiraamatuid.
Matemaatika ja arvutamine loeti meie peres kahtlemata vooruste hulka ja kuulusid lahutamatult argipäeva juurde. Vanemad eeldasid, et matemaatika istub ka nende lastele. Tunnistusel seda hinnet isegi õieti ei vaadatud, sest oldi kindlad, et see on niikuinii hea. Isa, mina ja õed-vennad – kõik me olime pärinud vanaisa arvutamisoskuse ja ka ema oli matemaatiliselt andekas. Hakkasingi matemaatika vastu huvi tundma juba kodus ja õppisin endalt nõudma head arvutamisoskust. Seda nõudsin hiljem ka teistelt inimestelt. „Oma arve peaks ikka tundma,“ võisin mõnikord toriseda mõnele alluvale, kes oli kasumiaruande segamini ajanud.
Arvude taga avanes palju suurem maailm. Arvud tähistasid asju ja asjad võisid olla vägagi suured. Kui sain aru arvudest, sain aru ka asjadest. Kui sain aru asjadest, õppisin kontrollima maailma. Kui arvud olid selged, võis keskenduda asjadele. Nii võis saavutada midagi head. Kõik see sai mulle selgeks alles hiljem, aga ilma isa ja ema lugupidamiseta matemaatika vastu ei oleks ma see inimene, kes ma praegu olen.
Minu esimesel neljal eluaastal elasime vanaisa majas väikses korteris. Seejärel kolisime suuremasse maailma, panga majja Kurikka keskuses. See on minu esimene mälestus lapsepõlvest. Uus kodu panga kohal oli üürikorter, kus jätkus omaette tube ka lastele. Vanas mitmekorruselises kivimajas oli ruumi laialt ning kauplused ja kool käeulatuses. See oli minu esimene kolimine. Neid tuli aga teisigi: enne seitsmeteistkümneseks saamist elasin vähemalt üheksas kohas.
2. Kadunud sõrm
Oma maailm. See oli mul olemas juba nelja-aastaselt Kurikkas. Sinna kuulusid uus kodu panga majas, vanemad, õed-vennad ja palju huvitavat lähikonna majades. Pangahoone ümber seisis hulk korrapäraselt paigutatud puumaju. Pohjanmaal ehitati maju sirgete ridadena. Kõik pidi olema laitmatus korras.
Lemmikaastaaeg oli muidugi suvi. Sõitsin jalgrattaga ja käisin jões ujumas, sest järvi Lõuna-Pohjanmaal eriti ei ole, kuigi pohjanmaalaste arvates on seal muidugi kõik vajalik olemas. Peale selle andsin jõest väikesi särgi ja ahvenaid õngitsedes oma osa pere toidulauale. Karjatasin ka vanaema lehmi ja lambaid. Minu lemmiksöök oli ema tehtud võileivad ja kuklid kuuma kakaoga.
Emal ja isal polnud eriti aega oma poja tegemistel silma peal hoida, nii et võisin rahus tutvust teha kõiksuguste põnevate kohtadega. Üks selline koht oli kodust paarisaja meetri kaugusel asuv kaupluse ladu. Seal hoiti uhiuusi läikivaid põllumajandusmasinaid, millega koristati vilja, purustati õlgi, künti põlde ja niideti heina. Masinad olid väga põnevad. Neil olid punaseks värvitud metalldetailid ja erekollased puidust osad, mis varjasid masina südant: mootoreid, terasid, rihmu ja võlle ehk kõike, mis äratas huvi.
Avastasin koos oma mängukaaslase Heikki Sillanpääga ühe eriliselt põneva masina. Heikki haaras masinal vändast. Teisel pool oli auk, kust nägi, kuidas nugateravad labad lautade jaoks õlgi hakkisid. Masin oli uus ja uhke. Pidime tingimata kohe teada saama, kuidas see töötab. Samal ajal, kui Heikki katsetas masina vända keeramist, otsustasin mina uurida mehhanisme teiselt poolt.
Uurimine andis suurepäraseid tulemusi: torkasin käe masina sisemusse ja Heikki keeras vänta. Teravad labad hakkasid kiiresti ringi käima ja üks neist lõikas mu väikese sõrme otsast poole maha. Tõmbasin käe välja ja nägin, et sõrmeots rippus ainult õhukese nahariba küljes. Verd pritsis igale poole ja ma jooksin otsekui unenäos kodu ehk kõige kindlama koha poole, mida teadsin. Valu pidi olema hirmus, aga imelikul kombel ma seda eriti ei mäleta. Õuel põrkasin kokku õe Leenaga, kes hakkas mu verd pritsivat sõrme nähes karjuma kõvemini kui ma ise. Leena jooksis trepist üles vanemaid appi kutsuma ja minu sõrmest purskuv veri tabas koridori seina ning sinna jäänud vereplekid ei tulnudki enam maha. Sõrmeots oli teel maha pudenenud ja vanemad läksid puuduvat tükki otsima, aga seda polnud kuskil. Haiglas tehti sõrm nii ilusaks, kui see ilma puuduva osata võimalik oli. Ma ei unusta kunagi seda 1955. aasta suvepäeva. Tol päeval sain teada, et maailm võib küll paista turvaline, aga on ometi täis ohte. Ka uudishimul olgu piir, kui tahad, et su käed, sõrmed, jalad ja varbad ka elu lõpus alles oleksid.
Umbes samal ajal oli isa otsustanud ehitada perele oma maja. Oli aeg jätta hüvasti vana pangahoone üürikorteriga. Oma maja pidi näitama,