Ma ei teadnud ka seda, et jään Nokia etteotsa rohkem kui neljateistkümneks aastaks. Ma ei julgenud mõelda kuuest kuustki kaugemale. Kui mulle pakuti Nokia tegevjuhi kohta, olin öelnud oma abikaasale Liisale, et sellel ametipostil võib lahkumine tulla õige kiiresti ja ootamatult. Võib-olla saab omanikel isu täis, investorid võtavad oma raha välja või langeb ettevõtte börsiväärtus nii madalale, et see neelatakse ühe suutäiega alla.
Konkurentidel oli põhjust rahuloluks. Nende arvates oli nüüd Nokial kriips peal, sest muidu poleks valitud endist finantsjuhti. Varsti on ettevõte müügis kas ühes tükis või osade kaupa. Konkurentidel pole tarvis teha muud, kui oodata Nokia lagunemist ja siis lõplikku müüki.
Vaevalt, et soomlased minu valimisega rahul olid. Ülikooliajal olin olnud poliitikas ja pärast seda töötanud Ameerika pangas. Nende töökohtade eest mulle plusspunkte ei antud. Poliitika ja üliõpilaspoliitika olid juba iseenesest kahtlane valdkond ning kahtlemata oleks olnud isamaalisem, kui oleksin töötanud mõnes Soome pangas. Ega Soomes polnudki palju neid, kes oleksid mind üldse teadnud. Ka minu taust polnud tüüpiline: soomlased võisid küsida, et mida too 41aastane insener ja majandusteadlane võib teada tehasetööst või töötajate igapäevastest muredest. See oli hea küsimus: oleksin 1992. aastal Jorma Ollilat nähes ise küsinud sedasama. Too Jorma Ollila nägi välja nagu kärsitu, hästi riides pangandustegelane, kellel oli kangekaelne pilk ja hea numbrimälu. Tol mehel jätkus nii palju enesekindlust, et ta isegi ei teadnud, kui palju võimalusi Nokia tegevjuhil läbikukkumiseks on.
Olin valmis käised üles käärima ja tööle asuma. Kogu jõust. Seda ma oskasin ja see mulle meeldis, aga sellest poleks piisanud. Praegu oli vaja midagi muud, et meie Nokiaga ellu jääksime. Pidin leidma inimesed, kes usuksid firmasse. Pidin ettevõttele sisse puhuma uue hinge nii, et inimesed usuksid iseendasse. Muidu vajume kõik selle mere põhja, mis on täis uppunud suurettevõtteid, mille nimedki on unustatud.
Minul ja veel mõnel kolme-neljakümnesel Nokia juhil oli unistus. See oli argine eesmärk, mille täitmist oli võimalik proovida. Vaatasime ringi ja nägime, et Soome ja selle majandus olid kokkuvarisemise äärel. Vaatasime Nokiat ja märkasime, et ettevõtet pole korralikult juhitud. Ometi teadsime, et Nokia on hea ettevõte. Teadsime, et ettevõte, mis on meile juhtida antud, on võimeline enamaks kui seni. Me tahtsime seda näidata kogu maailmale.
See on lugu meie argipäevast ja tööst Nokias eri aegadel ning sellest, kuidas ma juhuse tahtel sain Nokia juhiks, kuigi minust pidi saama füüsik või majandusteadlane. See on ka lugu meie meeskonnast, Nokia inimestest, kes järgnesid meile teel tolle reaalse unistuse poole. See on lugu erandlikust edust, aga ühtlasi lugu valedest hinnangutest, otsustest ja vigadest, mida me tegime.
I OSA
Kurikkast Londonisse
1. Kurikka
Minu teekond algas Lõuna-Pohjanmaal 1950. aasta augusti keskel. Aegadel ja kohtadel on oma tähendus. Olen pohjanmaalane nii ema kui isa poolt. Minu juured on sügaval tasases maastikus, kus on aastasadu elanud põikpäised põllumehed, visad ettevõtjad ja ka tulihingelised jutlustajad.
1950ndate alguses oli Soome pärast ränki sõdu põlvili surutud. Riik oli kõike muud kui rikas ja viimased nälja-aastad inimestel värskelt meeles. Tööstus küll arenes hoogsalt, aga suurem osa rahvast elatus alles põllumajandusest ja metsatööst. Aga minevikku ei tahetud siiski toppama jääda ja pilgud olid pööratud tulevikku. Niisama ei saanud midagi ja nii pidi igaüks andma oma panuse või natuke rohkem. Kogu Soome enesehinnang oli pärast sõda ilmselt veel ebakindel. Keegi ei võinud teada, mida toob tulevik, aga tuleviku ülesehitamiseks oli vaja kõigi ühist pingutust. Sõda oli küll äsja lõppenud, aga rahu kestmajäämine alles ebakindel. Poliitikud proovisid luua Soomele võimalikult turvalist positsiooni maailmas, mis oli kõike muud kui turvaline.
Kõikjal ehitati uusi maju, kortereid ja väikeseid töökodasid. Kõik tahtsid pärast ränka sõda ja raskeid, elamata jäänud aastaid kiiresti edasi liikuda. Loodi peresid ja sündis palju lapsi. Vaesuse kõrval leidus ka usku homsesse. Kõigil oli kogu aeg hirmus kiire, nii et lapsed jäid omapäi. Tollal polnud televiisoreid, arvuteid ega mobiiltelefone ja päevi täitsid kool, sport, kodused toimetused ja õppetükid. Maailm oli väike, ühe küla suurune. Seal teadis igaüks oma kohta ja elu oli turvaline.
Lõuna-Pohjanmaa maastikel andsid 1950ndatel ja annavad praegugi tooni lagedad põllud, küünid ja jõgede kõrged kaldad. Talvel kattis lumi põllud, mille keskel väikesed metsaalad moodustasid tumedaid saarekesi. Kevadel ajasid jõed üle kallaste ning tulvavesi ujutas üle põllud, teed ja maalapid. Metsa oli ülejäänud Soomega võrreldes vähe, nii et kasvavate perede ülalpidamiseks pidi piisama põldudest ja lehmadest. Väikestest talukohtadest ei jätkunud alati äraelamiseks ja siis tuli proovida midagi muud. Seepärast tekkis just Pohjanmaal palju väikesi ettevõtteid. Kurikka vallas oli saeveskeid, tekstiilitehaseid, metallitehaseid, meiereisid ja muud tööstust. Elanikke oli napilt 10 000. Keskuses andsid tooni kirik, koolid, spordiväljak, pankade hooned, poed ja tehasekorsten. Korstnast kerkis lühikestel pakasepäevadel taevasse halli suitsu, mis punaselt hõõguva talvise taeva taustal tardus väikesteks pilvedeks.
Sündisin perekonnas, mis ei olnud ei vaene ega rikas. Vanaisa Kaarlo Ollila avas Kurikkas elektritöödega tegeleva ettevõtte. Tema vanaisa oli ostnud Vähäkyröst Hiiripelto talu, millest sai Ollila talu. Minu vanaisa isa ei jäänud aga tallu peremeheks, vaid kolis Kanadasse Copper Cliffi. Tema kolmest pojast kaks surid noorelt, ellu jäi ainult vanaisa, kes tuli tagasi õppima Raahe Kodanlus- ja Kaubanduskooli. Vanaisa tunti kui meest, kes oskas peas kokku lüüa ka keerulisemaid tehteid.
Kaarlo Ollila oli pikka kasvu, kõhn ja jonnakas mees, kellega niisama ei lobisetud. Ta jäi noorelt leseks, aga ei abiellunud uuesti ning see jättis tema iseloomu oma jälje. Lapse silmis oli vanaisa karm ja natuke salapärane mees. Kaarlo võitles kolmes sõjas: Soome kodusõjas, Talvesõjas ja Jätkusõjas. 1918. aasta kodusõjas osales ta valgete poolel Tampere vallutamises. 1918. aasta märtsis-aprillis toimunud kokkupõrge oli üks kodusõja ägedamaid lahinguid ja seni kõige suurem lahing Põhjamaades. Ometi ei tea ma tänini täpsemalt vanaisa tegemistest neis sõdades. Tampere lahing oli suguvõsas erilise hoolega maha vaikitud sündmus ja mina sain sellest teada alles paari aasta eest isast jäänud pabereid läbi vaadates. Vanaisa matustel tuhnisime meie, tema pojapojad, vanaisa laua sahtlites ja leidsime ühest sahtlist laetud püstoli. Meil polnud aimugi, miks Kaarlo Ollila oli endale relva muretsenud, aga igatahes suurendas see tema omapära veel pärast surmagi.
Minu isa, Oiva Ollila asus pärast 1949. aastal Jätkusõjast tagasi tulemist kiiruga peret looma. Helsingis oli ta tutvunud minu ema Saima Elisabeth Kallioga (keda kutsuti Liisaks). Liisa õppis Helsingi ülikooli põllumajandus- ja metsandusteaduskonnas ning isa omakorda sai tehnikaülikoolist insenerikraadi. Ema jättis õpingud pooleli ja tuli koos isaga Pohjanmaale.
Ema oli võluv, ilus ja intelligentne. Tema silmad olid suured, malbed ja uudishimulikud. Tal oli kõrge otsaesine ja tumedad, lainetena kiharduvad juuksed. Tema särav naeratus valgustas kogu ümbrust ja mõnikord jäi ta unistades kaugusse vahtima, otsekui midagi igatsedes. Ta ei näinud sugugi soomlase moodi välja: tema soontes oleks nagu voolanud tilgake Vahemere soojust ja itaalia verd. Olin esimene laps ja poiss, nii et ma ei pidanud ema poolehoiu pärast kellegagi võistlema: olin alati tema silmatera, kõige kallim ja usaldusväärsem abiline. Õde Leena sündis kaks aastat hiljem, aga ka temaga ei pidanud ma poolehoiu pärast võistlema, sest ta oli tüdruk. Olin ema poeg, algusest peale ja kuni ema surmani.
Kõige vanemal lapsel on muidugi peale nende eesõiguste ka kohustusi. Pidin hoolitsema mitte ainult enda, vaid ka nooremate õdede-vendade eest. Pidin ka korraldama pereasju ja teiste laste tegemisi. Arvati, et vanim laps peab vanematega rääkima ka pere teiste laste nimel ja nii pidin andma head eeskuju.
Emas oli vaikset sarmi, mida oskasin täiel määral hinnata alles täiskasvanuna. Ta oskas panna mind endast parimat andma ja ootas häid tulemusi,