Autorite eessõnad
Väljavaated, et mõni ettevõtte juht võiks kirjutada menuka mälestusteraamatu, on kesised. Lugejatele huvipakkuvad vahejuhtumid kipuvad kiiresti ununema. Ettevõte laieneb, kasum ja käive kasvavad, ette tuleb takistusi ja ettevõte satub kriisi. Päevad on täidetud koosolekute, nõupidamiste, strateegiakogunemiste ja reisidega. Tehtud vigu on hiljem kerge katta tagantjärele tarkuse kuldse värvikihiga ning edu omakorda eksponeerida hea planeerimise ja hiilgava juhtimise viljana. Ma ei usu eriti tagantjärele tarkusesse ega hiljem välja mõeldud põhjendustesse. Ometi on ajaloost alati midagi õppida, kuigi tähtsaim õppetund on ilmselt see, et äris ei korda ükski olukord kunagi täpselt mõnda varasemat.
Kui ma 2000ndate alguses kaalusin Otava kirjastuse ettepanekut kirjutada raamat, täitsid mu pead kõik needsamad kahtlused ja kõhklused. Otsustasin, et raamat peab käsitlema minu seisukohti ja rolli Nokia loos. Loos, mis on ainulaadne Soomes, Euroopas ja kogu maailmas. Otsustasin, et kirjutan ka teistest selles kaasa teinud inimestest. Kirjeldan, millistena nägin ja kogesin sündmusi nende toimumise ajal. Ainult raamatu lõpp on kirjutatud 2013. aastal ja ülejäänu siis, kui sündmused aset leidsid. Raamatu kirjutamiseks kulus üle kümne aasta ja ma loodan, et seekord on pikk valmimisaeg lugejale rõõmuks.
Ärgu lugeja aga unustagu, et mina ei ole ajaloolane ja käesolevat raamatut ei saa võtta objektiivse ajalookäsitlusena. 21. sajandi esimeste aastateni on Nokia ajalugu oma teostes suurepäraselt käsitlenud Martti Häikiö ja kahtlemata tuleb sarnaseid raamatuid tulevikus teisteltki autoritelt. See raamat räägib ainult minu vaatenurgast, tähelepanekutest ja kogemustest Nokia arengu käigus. Olen välja valinud seigad, mis on olnud olulised, huvitavad ja minu arvates tähelepanuväärsed.
Raamat lõpeb 2010. aastaga, mil Nokia uue tegevjuhina alustas tööd Stephen Elop. See on teadlik valik. Nokia viimaste aastate arengule hinnangut anda on veel vara. Pealegi lahkusin ma ettevõtte juhatuse esimehe kohalt 2012. aasta kevadel, seega ei ole mul Nokias viimastel aastatel toimunust kuigivõrd isiklikke kogemusi. Raamatu epiloogi on siiski täiendatud septembri alguses, pärast Nokia mobiiliüksuse müüki Microsoftile.
Veel raskem kui Nokia puhul, oli otsustada minu enda puhul, mida rääkida. Meedias loodud pilt sarnaneb minuga ainult ähmaselt. Isiklikest asjadest ei ole kerge kirjutada ja ma ei olegi oma eraelust kõike avaldanud. Eeskätt tahtsin keskenduda sellele, kuidas minust sai ettevõtte juht. See polnud hoolikalt kavandatud karjäär, paljud asjad toimusid tänu juhuste kokkulangemisele. Olen kirjeldanud ka oma lapsepõlvekodu ja Pohjanmaa suguvõsa, sest arvan, et need on mind märkimisväärselt mõjutanud. Üldiselt usun siiski, et kui tahtmist ja ettevõtlikkust jätkub, võib inimene Soomes edasi jõuda päritolust olenemata.
Minu täiskasvanuea noorusaastad jäid 1970ndatesse. Ka tolle perioodi Soomest ja maailmast olen tahtnud anda oma versiooni. Muidugi on see ainult üks seisukoht, aga olen proovinud sealjuures jääda ausaks. Ma ei tundnud end 1970ndate Soomes kuigi hästi ning see viis mind isiklikus plaanis oluliste otsusteni, mis omakorda andsid minu elukäigule uue suuna.
Olen jutustanud ka oma perekonnast, kuigi pisut vastu tahtmist. Olen proovinud kaitsta oma pere privaatsust nii palju kui võimalik. Minu pere on siiski pidanud maksma lõivu minu tööle ja sellega kaasnevale avalikkuse tähelepanule. Ilma Liisa ja laste toetuse ja mõistmiseta ei oleks ma hakkama saanud millegagi, millest tasuks kirjutada raamatut.
Oma mõtteid olen edasi andnud nii suuliselt kui kirjalikult. Teksti on suuremalt jaolt koostanud raamatu teine autor, Harri Saukkomaa. Tänan kõiki, kes on aastate jooksul raamatu valmimisele kaasa aidanud: intervjueerituid, taustatöö tegijaid ja meie kirjastajat Otavat.
Kui ma alustasin tööd Jorma Ollila elust jutustava raamatuga, ei teadnud ma sõna otseses mõttes, mida ma teen. Arvasin, et raamat saab valmis kahe-kolme aastaga. Lõpuks kujunes sellest üle kümne aasta kestnud ainulaadne seiklus, mille jooksul vestlesime Jorma Ollilaga maal, merel ja õhus elust, ettevõtte juhtimisest ja maailma tulevikust. Intervjuusid ja vestlusi kogunes sadu tunde. Peale selle jõudsin intervjueerida rohkem kui 50 inimest, kes olid Jorma Ollilaga ühel või teisel moel kokku puutunud. Mõni neist olulise panuse andnud inimestest on paraku jõudnud raamatut nägemata juba meie seast lahkuda.
Käesolev teos on elulooraamat, kus oma loo jutustab Jorma Ollila. Otsustasime minajutustuse kasuks juba kirjutamist alustades. Minavorm on küll kõige keerulisem, aga ainult nii võib lugeja olla kindel, et kirjutaja vaatenurk langeb kokku peategelase omaga. Teisalt olen teksti kirjutajana kahtlemata mõjutanud raamatu teemavalikut ja jutustamislaadi. Olen kirjutanud suurema osa raamatu tekstist, tuginedes Jorma Ollila ja teiste intervjueeritute räägitule. Peale selle põhineb teos Nokiast kirjutatud uurimustel, raamatutel ja meediamaterjalidel.
Raamatu kirjutamise ajal jõudsime üle elada finantskriise, internetimulle, terrorirünnaku New Yorgile, sõdu, võimuvahetusi ja mitu väiksemat maailmasündmust. Nokias nägime paremaid ja halvemaid päevi, nii ettevõtte ajaloo parimaid tulemusi kui ka turuosa kaotamist. Raamatut tehes tutvusin põhjalikult Nokia juhtidega: nende mõtteviisi, murede, rõõmude, masendushetkede ja unistustega.
Sain raamatut kirjutades teada, kuidas Nokiat juhitakse ja miks jääb see ettevõte maailma majanduse ajalukku. Sain ka teada, miks mõnikord on strateegiaid võimatu rakendada ja miks edu võib olla võimatu, kuigi kõik märgid tunduvad olevat soodsad. Sellest ka raamatu pealkiri: „Võimatu edu“.
Tänan Jorma Ollilat peadpööritavate vestluste, lõbusate ja meeldejäävate hetkede eest. Tänan kõiki intervjueerituid ja infoallikaid. Meie kirjastajat, Otavat, tänan kannatlikkuse ja kindla toe eest. Tänan kõiki, kes on käsikirja töö käigus lugenud ja kommenteerinud. Eriline tänu kuulub majandusteaduste magister Tuukka Hetemäkile, kes toimetas ja täiendas käsikirja projekti viimastel meetritel vaimu- ja kätejõudu säästmata. Ja ma tänan oma abikaasat Melek Mazicit kogu pika tööprotsessi jooksul temalt saadud toetuse ja mõistmise eest.
PROLOOG
Üks päev 1992. aasta jaanuaris
Keegi polnud rahul, kui mind 1992. aasta 16. jaanuaril valiti Helsingis Nokia tegevjuhiks.
Nokia börsiväärtus langes esialgu kümme protsenti ja jäi päeva lõpuks neljaprotsendilisse langusse, millega investorid andsid selgelt märku, mida nad minu eduvõimalustest arvavad. Ajakirjanike meelest olin ma Soome suure ettevõtte juhtimiseks liiga noor (41aastane) ja liiga kogenematu. Nokia töötajad kartsid kõige halvemat: endine pangahärra ja finantsjuht toodi suitsevatele varemetele, et ta ettevõtte tükkideks lammutaks ja enampakkumisel tükkhaaval maha müüks. Minu perekond arvas, et olen võtnud vastu hirmsa ülesande, mis võtab edaspidi kogu mu aja, nii et minu kolm last näevad mind nüüdsest ainult hilja õhtul, kui sedagi. Võib-olla näevad nad mind järgmine kord suvel. Algus oli seega paljutõotav.
Tuleb katsuda see kõik heaks pöörata, mõtlesin õhtul pimedas Nokia peakorterist koju sõites. Päike oli loojunud juba pärastlõunal. Jaanuari keskpaik on valgusega kitsi. Kevad oli alles kaugel, aga õnneks hakkasid päevad juba pikenema. Sõitsin Volvoga üle sildade ja vaatasin jäätunud merd, mida lõhestasid jäälõhkujate sisse sõidetud laevateed.
Ise olin ma rahul, kuigi teised selle valiku üle ei rõõmustanud. Vähemalt olid ebakindlus ja jokutamine nüüd läbi. Mul oli oma ettekujutus, mida Nokia tegevjuht peaks ette võtma. Ometi polnud mul aimugi, millega olin end tegelikult sidunud. See oli omamoodi kergendus: olin astunud mägiraudteele, mille tõusude ja languste hirmuäratavust ma ei osanud ettegi kujutada. Kui keegi oleks hüpanud mu Volvo esiistmele ja rääkinud, milline edulugu Nokiat ees ootab, ei oleks ma teda uskunud. Kui keegi oleks küsinud, milline saab olema ettevõtte tulevik, oleksin vastanud: „Pole aimugi.“ Tähendab, juhul kui oleksin pidanud olema aus.
Kui keegi oleks kirjeldanud, kui hullud saavad olema kõige raskemad hetked Nokia juhtkonnas, ei oleks ma sedagi uskunud. Või kui oleksin, oleksin läinud ja võtnud tagasi oma otsuse asuda juhtima ettevõtet, mis oli rahapuudusest põhja minemas, kokku varisemas ja uksi sulgemas. Olin tõstnud kaptenina jala laeva, millest ulatus veepinnale veel ainult kaptenisild: alus ise oli juba uppunud ja masinaruum vett täis.
Eelmine tegevjuht oli saanud sule sappa, kuna läks tülli peadirektoriga,