“Just! Sellepärast ma sinu juurde tulingi, et äkki oskad nõu anda,” sai Valve julgust.
“Ja tahad kohe kiiresti?”
“Just! Kas või hommepäev!”
“Oota siis, ma panen ka mantli selga, läheme, jalutame…”
Ühe bussipeatuse jao edasi kõndides leidsidki nad tõrvapapiga ülelöödud kastmaja, mille teisel korrusel akendele liimitud paberilipakad tunnistasid, et oodatakse üürilisi. Maja oli ehitatud krundi sügavusse, peremehe korralikkusest andsid tunnistust tänava äärde rajatud betoonpostidega, raudtorudest ehitatud aed ja teine elumaja, mis paiknes tänava pool ja oli kaunilt kahetooniliseks värvitud.
“Mis sa arvad, kas see sobiks?” viitas Laine hoovimajale.
“Minu arvates küll! See on suur korter, kogu teine korrus… Kui ainult hingehinda ei nõuta! Lähme sisse!”
Nad said peremehega kiiresti kaubale. Omajagu mängis kaasa see, et maja asetses tõesti ilusas kohas ja oli kolmest küljest männimetsaga piiratud.
Kolmandal päeval tuli kolimisfirma. Ekspressid kandsid kogu Tauberite majakraami autole, sinna mahtusid ka raamatupakid ja Valve pani kergendustundega oma senise korteri ukse kinni.
Ka Toomas Tauber jäi oma uue elukohaga rahule, kuigi see tõi kaasa kolmveerand tundi varasema hommikuse ärkamise. Selle eest oli tema igapäevane jalgsirännak isegi lühenenud, sest trükikoda asus elektrirongi lõpp-peatuse lähedal, rongilt tööle jõudmiseks kulus vaid viis minutit; senisest korterist oli töömatk olnud tunduvalt pikem, sest sellel suunal polnud ka bussiliiklust. Nõmme oli üldse tore koht, ka sealne loodus ei jätnud Toomas Tauberit ükskõikseks, kuigi ta sellest oma kinnise iseloomu tõttu ei tavatsenud rääkida. Loodusega oli Toomal vahetu side just oma suure nõrkuse tõttu, ja selleks nõrkuseks oli kalapüük. Harva leidus pühapäeva, mil ta juba varahommikul oma õngeridvapunti jalgrattaraamile ei köitnud ja teele ei asunud, sõidusihiks ikka mõni linnaäärne jõgi või ojake, kust oli lootust kala saada. Need pühapäevased kalaretked kestsid kevadisest jääminekust kuni sügiskülmadeni ja Valve Tauber oli nendega harjunud.
Toomas suhtus kõigisse oma tegemistesse ja harrastustesse täie pühendumusega. Tööl tunti teda väsimatu töörügajana, kes ei andnud armu endale ega teistele; kala püüdes võis ta istuda jõe ääres tihedas vihmas terve päeva isegi siis, kui selle tasuks ühtegi kiisapoega ei saanud. Ta oli ka hea maletaja ja bridzhimängija ning mängu süvenedes unustas täiesti ümbruse ja ümbritsevad inimesed. Ning sellele lisaks oli Toomas ka kirglik suitsetaja.
Trükikojas “Meie Maa” oli hakatud Toomas Tauberit juba ettevõtte raudvaraks pidama, kuigi mees oli alles neljakümneaastane ja jõudnud töötada seal oma elueast ainult veerandi. Aga selles mehes võis alati kindel olla ja tema lubadused olid vettpidavad. Kümne tööaasta jooksul ei olnud Toomas veel ühtegi päeva haiguse pärast töölt puudunud – mitte sellepärast, nagu oleksid haigused temast kaarega mööda käinud, vaid sellepärast, et ta üritas nendest üle olla ja tuli ka tõbisena alati tööle. Arste ei kannatanud ta silmaotsaski ja õnneks ei olnud talle ühtegi sellist viga ega vaevust külge tekkinud, kus arstiabi vältimatu oleks olnud.
“Kõik arstid on soolapuhujad,” tavatses ta ütelda ja saatus oli tema vastu nii helde, et ei hakanud vastupidist tõestama. Ühesõnaga – Toomas Tauber oli enesekindel inimene, kes lootis ainult iseendale ja üritas ilma kõrvalise abita läbi saada.
Nõmmele elama asudes tuli tal vahetada ka kalastuskohti. Jalgrattaga pääsis ka siit mööda kitsast liivale rajatud ja munakividega sillutatud teed kas Harku järve või Tiskre oja äärde, kus Toomas oli käinud juba Tallinnas elades; hoopis kalarikkama paiga aga avastas ta poolkogemata vastassuunast, kus Raudalu maantee alt käis läbi väike rabajõgi ja milles näis olevat lausa hullupööra haugisid. Kuigi sinna oli pikem maa vändata, sai see koht Tooma lemmikpaigaks. Mööda rabapiiri looklev jõgi pakkus rahuldust nii oma kalarikkuse kui vaikse ja häirimatu asupaiga poolest.
Toomas Tauberil oli vaieldamatult hea mälu – kõikide loetud raamatute sisu jäi talle sedamaid pähe. Seejuures eelistas ta juturaamatutele sellist kirjandust, millel oli hariv eesmärk, olid selleks siis maailma suurmeeste elulood või vahetult ajalooga seotud teosed. Just õngeridvaga jõude istudes oli hea loetut veel kord mõttes lehitseda ja vaimusilma eest läbi lasta, korrata ning ajaloolisi fakte meelde tuletada. Nii kujunes vaid algharidusega mehest pikkamisi omamoodi erudiit, ja seda just tänu raamatutele, mis nüüd korrapärastesse pakkidesse pakitutena oma saatust ootasid. Lootus, et uues korteris avaneb võimalus kõik raamatud lahedalt riiulitesse paigutada, osutus siiski petlikuks, sest seal polnud lihtsalt nii palju seinapinda. Mingil määral õnnestus mehel küll oma unistust realiseerida – ta tellis tuttavalt puusepalt kastriiulid, mida sai üksteise peale asetada ja niiviisi osa raamatuist siiski välja panna. See oli uhke pilt, mida ta nüüd esmakordselt näha sai – raamatute värvilised kalingurseljad, millel kuldtähtedega trükitud pealkirjad, andsid korterile uhke ilme. See avaldas kahtlemata mõju ka külalistele, kuid valmistas kõige rohkem rõõmu ikkagi peremehele endale. Paraku jäid pooled köidetud raamatud pakkidesse ja nende virn, mis uue korteri väikeses esikus kõrgus, valmistas Valve Tauberile endiselt meelehärmi.
Ei saa öelda, et Tooma raamatukogus oleksid olnud ainult teatme- ja väärtteosed. Hoopiski mitte, sest ta pidas kinni põhimõttest, et igasse trükitud raamatusse tuleb suhtuda austusega, ja nii oli pakkidesse kõrvuti sattunud igasugust kirjandust, nii nagu raamatute formaadidki ulatusid taskuköitest suure piltidega piiblini.
“Kui ma ükskord saan nad kõik välja panna, küll ma siis sorteerin,” ütles Toomas Valvele, kui too meest hurjutas ja väitis, et tuleks koguda ainult väärtkirjandust.
“Ega sa siis midagi minema viskama hakka,” teadis naine.
“Ei hakka, mis on, see on. Aga ega ma enam täikal ei käi ka, nii nagu alguses.”
“Nojah, nüüd sul polekski aega käia, nüüd sa käid ju pühapäeviti kalal. Aga raamatuid tuleb ikka aina juurde.”
“Kõik, mis meie trükikojas trükitakse! Ja eks ma vahetan teistega ka, meil on niisugune sõprusring,” seletas mees. “Sest raamatud on ikkagi väärtus ja neid ma ei jäta!”
Valve lõi käega, tema oli mehe isepäisusega juba harjunud. Ja ega enam polnudki mahti niisuguste tühiasjade pärast jageleda, sest uus võim oli hakanud rahvale hambaid näitama. Kõigepealt räägiti arreteerimistest, siis vallandus küüditamislaine. Inimesi topiti loomavagunitesse ja viidi Venemaale – kuhu, seda ei teadnud keegi. Ka Tauberite peres tekitas sõnum küüditamisest kabuhirmu, Valve pakkis kokku kõik väärisasjad ja soojad seljariided, et oleks käepärane kaasa võtta, kui järele tullakse. Aga õnneks ei tuldud, nende pere oli vahele jäetud.
“Küll on hea, et me Tallinnast tulema saime! Seal oleksime võibolla silma jäänud ja läinud samamoodi…” ohkas naine südamepõhjast, aga Toomas Tauber vaid nohises selle peale ega vastanud midagi. Ta mäletas veel hästi tsaariaja lõppu, Venemaal vallandunud revolutsiooni järelkajasid ja Vabadussõda, millest ta küll ise ei olnud osa võtnud, kuid oli südames kaasa elanud. Ta oli tuline Eesti Vabariigi pooldaja ja oli pidanud nördimusega nägema, kuidas see vabariik vaid aasta tagasi ilma mingi vastuhakuta käest anti. Oli ju igale mõtlevale inimesele selge, et kogu selle näitemängu taga seisid suurte välisriikide jõud ning need olid väikeriikide saatuse vääramatult määranud. Kõik see tekitas masendust.
“Ära mine täna tööle! Küüditatakse, meid viiakse ilma sinuta minema!” oli Valve meest sel hommikul vannutanud, kui küüditamislaine vallandus ja jutud sellest tuulekiirusel levima hakkasid. Aga naise jutt jäi vaid hüüdjaks hääleks, sest Toomas raputas kangekaelselt pead. Tema oli seotud töökohustusega, ta polnud seni ühtegi tööpäeva puudunud ja pidi minema, tulgu mis tahes. Niisugust häda, mis teda töölt puuduma sunniks, ei olnud lihtsalt olemas, võibolla vast ainult äkksurm. Näiteks rongi alla jäämine või südamerabandus oleksid tema puhul olnud küllaldane põhjus, et töölt puududa.
Seitsmeaastasest Ritast läksid vanemate