Iga päevaga tundsin end maal üha paremini ja lõpuks sulandusin juba sedavõrd keskkonda, et sain poe ees paari külamehega jutule. Nad teadsid mu vanavanematest nii mõndagi huvitavat rääkida, millest ajalugu oli senini vaikinud. Kipaka puupingi seljatoele nõjatudes ja omapärasel võru keelel oma kõrvu kosutada lastes sain nende põgusate jutuajamiste käigus üle ka mõningasest üksildustundest.
Aga, nagu ikka, olin oma lootusi paraku üle hinnanud. Järgmisel hommikul silmi avades ja järjekordset õndsat päeva eest leida lootes tabas mind taas šokk. Tuba küütles kõige jõledamates toonides, varieerudes tumekollasest sügavpunaseni. Vahtisin mõnda aega sõnatuna kogu seda õudust ja tirisin siis masendusest jõuetuna teki uuesti üle pea, tundes end nagu heitunud jaanalind. Peedikarva lagi endiselt selgesti silme ees, tajusin meeleheitlikku õudu tõdemusest, et ilmselt pole mul oma painajatest kusagil pääsu, ükskõik kui kaugele ma ka põgeneda üritaks.
Ajaks, mil hapnik teki all lõppeda ähvardas ja ma nina jälle välja pistma pidin, olid värvid taandunud ning tuba jälle endine. Lai kuldne päikesetriip sillerdas muretu soojusega mu voodi ees tolmukarva vaibal ning pleekinud roostepruun kardin kiikus tasa paokile jäänud aknast sisse hoovavas õhuvoolus.
Ajasin end vaevaliselt istukile ja komberdasin kurnatuna õue, ebamäärases lootuses, et värske õhk teeb mu pea klaariks ja pühib häirivad nägemused mõtetest. Ma ei suutnud pingile istuma varisedes veel toibudagi, kui tajusin korraga sootuks muud, mis kogu äsjase masendava üleelamise hoobilt meeltest minema viis.
Ma tundsin tema lõhna.
See tulvas nii ilmeksimatult mu sõõrmetesse, et ma ei söandanud selle tõelisuses sekundikski kahelda. Sirutasin jalad välja ja hingasin mõne uskumatu viivu vältel sisse maailma kõige värskemat ja vaarikasemat lõhna, mida oli võimatu kellegi teise omaga segi ajada. Siis turgatas mulle pähe järgmine ja mitte vähem oluline mõte.
Mida Janne siin teeb?
Mõnda aega näljase gurmaanina vaarikalummas kümmelnud, eristasin teistki lõhna, aga selle konstateerimine ei meeldinud mulle eriti. See oli mahlase alatooniga, pisut teistmoodi magus, natuke sarnane üleküpsenud virsikuga.
Kuulatasin pingsalt ja kuulsin vähimagi vaevata kahte häält omavahel rääkimas.
„Mida me siis teeme, kui teda siin pole?” küsis Janne. Murenoot ta hääles pani mu naeratama.
„Ta on siin, ma tean.” See enesekindel hääl kuulus Berniikele.
„Kust sa tead?”
Itsitus. „Lihtsalt tean. Ma tunnen teda piisavalt hästi, ära muretse.”
Mingi krabin – kuiv ja veidi metaljas – ilmselt krõpsupakk. Veel krabinat ja krõmpsuvaid häälitsusi ning imal kartulilõhn. Muigasin endamisi, suutmata mõista, kuidas Berniike seda pahna üldse süüa suutis. Paljas mõtegi kartulikrõpsudest ajas mind alati iiveldama.
„Aga kui ta keeldub?”
„Vaevalt küll. Jäta see minu mureks.”
Kortsutasin kulmu ja silmitsesin ühe põgusa viivu metsatuka poole keeravat teed, mis viis jõe äärt pidi ringiga suurele trassile. Tõenäoliselt jõuaksin sissetungijate eest vabalt putket teha, et oma hinnaline privaatsus säilitada. Kuid mõte sellest, et Janne oli mind otsima tulnud, sundis mu paigale jääma, nagu oleksin jalgupidi maakamara külge naelutatud. Surusin käed püksitaskutesse ja hoidsin ootava pilgu kruusasel sissesõiduteel.
Ei läinudki kuigi kaua aega, kui tuvastasin autorataste all vaikselt krabisevate kruusakivide heli, mille järgi mõistsin, et nad on suurelt maanteelt ära pööranud. Ootusärevad minutid, mille vältel lihtsalt seisin ja lugesin oma rahutuid hingetõmbeid, tiksusid mööda. Viimaks ilmuski puude vahelt nähtavale sidrunkollane Audi. Astusin tulijaile vastu. Niipea kui auto värava juures õõtsuva kase kõrval peatus, hüppas Berniike energiliselt masinast välja. Lasin pilgu temast üle rännata. Berniike kandis musta läikivat jopet, tema lühikesed tumedad juuksed turritasid tavapäraselt igasse ilmakaarde ja ta kitsast näolappi valgustas teeseldult rõõmus ilme.
„No tsauki, oled maameheks hakanud või?” kõlas ta suust reibas tervitus, just nagu oleks asjaolu, et ma nädalaks teadmata suunas uttu tõmbasin ja telefoni välja lülitasin, midagi täiesti normaalset.
„Jep,” kohmasin vastuseks. „Miks mitte? Tulid seltsiks või?”
„Looda sa.”
Berniike silmitses kerge põlgusevarjundiga ümbrust ja koukis siis taskupõhjast lagedale oma tillukese kuldse telefoni. Natuke aega, kulm kortsus, seda näppinud, porises ta:
„Jepper, siin neetud kolkas pole ju levigi! Kuidas seesuguses pärapõrgus üldse elatakse? Käiakse mammutijahil või? Ema tahtis, et ma kohe helistaks, kui olen su üles leidnud.”
„Ma luban, et saadan talle lepituseks postkaardi. Võibolla leidub neil postkontoris isegi mõni mammutipildiga ülesvõte.”
„Vinge. Aga tegelt ka, mis toimub? Ära oled pööranud või?”
„Küllap vist.”
Berniike vahtis metsa poole ja võdistas õlgu. „Vaata ette, sul hakkavad siin varsti karud kosjas käima.”
„Üks eile käiski, kujuta ette.”
Aasisime natuke aega ja mu tuju tõusis pisut. Siis kompasid mu silmad läbi auto valgust peegeldava esiklaasi Janne siluetti.
Janne ei liikunud paigast, vaid silmitses mind ainiti, suured põhjatusinised silmad täis emotsioone, mida mu rõõmusegane aju seletada ei osanud. Mõtlesin igatsuse ja kartusega, kas ta jääbki nüüd mind niimoodi põrnitsema, nagu sooviksin tal sõrmed käe küljest ära lõigata.
„Kuidas te teadsite, et ma siin olen?” uurisin Berniikelt aja võitmiseks.
„Tõtt-öelda polnud mul õrna aimugi. Ma lihtsalt mõtlesin, mis oleks kõige ajuvabam asi, mida sa korda saata võiks. Ja nagu nägid, ma ei eksinudki.”
„Su vaist töötab jah päris võimsal sagedusel,” ümisesin mõistatuslikult.
Mu pilk rändas jälle sidrunkollase auto esiklaasile.
Viimaks näis Janne otsusele jõudvat. Juhipoolne uks avanes aeglaselt, Janne puges välja ja pärast igavikupikkusena näivat kõhklust lendas mu embusesse.
Tundsin ta pehmet sihvakat kogu enda vastas ja kuulsin midagi, mis kõlas nagu andekspalumise pomin – kõik see kokku oli kaugelt parem stsenaarium, kui ma ettegi kujutada oleks osanud. Mu igatsevad käsivarred põimusid ümber Janne piha ja meeled uppusid ta juuste külluslikku vaarikalõhna. Tajusin ta põse pehmust enda kareda kriipiva tüüka vastas ja ainsa mõeldava reageeringuna otsisin ta huuli. Nende magusust endasse ahmides ei taibanud ma isegi sellele mõelda, et ilmselt vahtis Berniike meid samal ajal surmani tüdinud ilmel, tundes talle kõige tüüpilisemat emotsiooni – kärsitust.
„Ma armastan sind,” pomisesin Jannele kõrva ainsa tõe, mida kindlalt teadsin. Kogu ülejäänu võis põrgusse