Vähemasti niikaua, kuni Janne mind veel tahab.
Loomulikult sõitis Janne minu autos, sõrmed armastavalt mu peopesa sügavuses. Berniike kulges mõned meetrid tagapool, kuigi see oli muidugi puhas hullumeelsus, et üks kuueteistaastane omapäi roolis istus. Paraku polnud ma võimeline selle pärast muretsema, kogu mu õnnejoovastuses kümblev tähelepanu oli suunatud mu kõrval istujale.
Ma ei läinudki koju, tundes ületamatut vastumeelsust pelgalt mõttestki, et pean taas silmitsi seisma mind haletseva emaga. Sõitsin otse Janne poole, kuigi Berniike püüdis mulle kogu tee Janne majani rahutult tuledega märku anda ja vehkis nõudlikult oma kuldse telefoniga märguandeks, et ma enda oma sisse lülitaks.
„Võib-olla tahab ta sulle midagi olulist öelda,” püüdis Janne mind leebel häälel manitseda, kui ma autost välja hüppasin ja tema kannul maja poole kõndisin.
„Vaevalt küll. Ma tõesti ei viitsi praegu vastata ta napakatele ja asjasse mittepuutuvatele küsimustele.”
„Milline on napakas ja milline asjasse mittepuutuv küsimus?” naeris Janne.
„Neid leidub tal alati kuhjaga. Küllap ta tahab nüüd vastuteeneks, et ma jõlguks temaga kusagil kaubamajas kaasas, et ta mõnda uut küünelakisorti või huulepulka saaks testida.”
„Ja mis sul on küünelakkide ja huulepulkade vastu, palun?”
„Ei midagi, niikaua kui need mind ei kaunista.”
„Jordan!” kuulsin Berniike kähedat kassihäält endale järele hüüdmas.
Kõndisin trepist üles.
„Jordan, pagan võtaks!”
Pöörasin pea ära ja sulgesin ta näugumisele kõrvad.
„Küllap selle kõigega kannatab vabalt ka homseni oodata,” hingasin Jannele kuklasse, tegin välkuvi silmi väravasse seisma jäänud Berniikele silma ning sulgesin enda ja Janne järel Janne kodu välisukse.
„See on sinust natuke alatu,” pomises Janne mu huulte vastas.
„Ma tean.”
Suutsin keskenduda ainult oma armsaima naha hõõguvale maitsele ja ühe pubeka rahutud mõtted ei läinud mulle vähimatki korda, hoolimata isegi asjaolust, et Berniike oli vaevunud mind sealt pärapõrgust üles otsima ja tagasi koju tarima.
Kahtlemata olnuks ma nõus terve ülejäänud elu kõige leplikuma jalamatina Janne voodi ees põrandal mööda saatma, aga muidugi võttis ta mu enda embusesse kõigest sekund pärast seda, kui olime tema tuppa jõudnud. Magusalõhnaline juustekosk langes üle minu, pehmed käsivarred paindusid ümber mu kaela ja ma olin kadunud mees.
Hommikul läksime teineteise ümber põimununa kooli ja ma olin nii neetult õnnelik, et naeratasin absoluutselt kõigile vastutulijaile, isegi hulkuvatele kassidele, tänavasiltidele ja laternapostidele. Päike lõõmas pilvitus taevas, kogu mu elu näis taas erakordne ja korraga oli mul sügavalt ükskõik, mis veidrused minuga viimasel ajal olid toimunud, kui mul oli mu Janne. Selle maailma kõige õnnestavama tõdemuse kõrval suutsin kahtlemata märksa hullematki välja kannatada.
Poole päeva pealt, pärast kehkatundi märkasin korraga, et Janne on kadunud. See tundus mulle mõneti kummaline, aga ma ei hakanud esiotsa midagi oletama, vaid istusin tunni kannatlikult lõpuni.
Paraku ei ilmunud Janne isegi koolipäeva lõpuks välja. Ma ei osanud sellest midagi arvata, sestap läksin teda pärast tunde koju otsima.
„Janne ei tunne end hästi ja tahaks heameelega praegu üksi olla,” teatas mulle ukselävele vastu tüürinud Janne ema üpris resoluutsel toonil.
Seirasin ta poripruune silmi ja lillelist kodukitlit nõutu näoga. „On temaga kõik korras?”
„Ta magab praegu. Aga ma ütlen talle edasi, et sa käisid.”
Andsin leplikult järele ja jätsin mõistvalt hüvasti. Kahtlemata oli pikk reis ja praktiliselt magamata mööda saadetud taasleidmise öö Jannele siiski liig olnud.
Mina seevastu tundsin end lausa suurepäraselt, kannatades vapralt välja isegi ema uuriva ja mureliku näo, millega ta mind kostitas, kui ma viimaks kodu välisuksest sisse sadasin.
„Oh, Jordan,” pomises ta ja silus segaduses oma juukseid. „Kus imet sina siis hulkusid? Ma kartsin, et sa oled surma saanud!”
„Ah, lõpeta, emps. Sul on liiga elav fantaasia. Maal olin. Keegi peab ju sealse elu ka jonksus hoidma.”
„Berniike rääkis jah natuke.”
Õnneks halastas ema mulle vähemasti niipalju, et ei pärinud midagi ülemäärast ega koormanud mind mõttetu etteheitetormiga. Selle asemel pani ta hoopis teevee üles ja koukis lepituskatseks külmkapist koogi lagedale.
Järgmisel päeval Janne kooli ei tulnud. Ülejärgmisel samuti mitte. Mind tema juurde ei lastud, kuidas ma ka üritasin. Asi hakkas jälle imelikuks kiskuma. Ühel ajahetkel leidsin Eliisi jälle meil, empsiga söögitoas millegi üle taas närviliselt aru pidamas.
Neid kahte ninapidi koos nähes tundus mulle korraga, nagu oleks ma sattunud Phil Murray filmi „Lõputu küünlapäev”, kus üks ja seesama päev üha uuesti ja uuesti kordus, kuna peategelasel polnud õrna aimugi, kuidas situatsioone õigesti lahendada, et talumatu päeva lõksust pääseda.
Surusin iroonilise muige alla ja ootasin, millal emps suu lahti teeb ning murelikult pärima kukub, ega ma ometi ei kavatse praegu Janne juurde minna. Ja et ta on nii nõrk, et ei tunne mind momendil äragi. Ja vajab kohe imetohtri sekkumist.
Seirasin oma vastaseid altkulmu ja üritasin endas pulbitsevat rahutust alla suruda. Ema ja Eliisi ilmes peitus midagi valvsat, varjatut ja seletamatut. Mõtlesin endamisi, kui kummalise mulje nad koos endast jätsid. Neid kahte, esmapilgul väga erinevat inimest ühendas miski seletamatu, mis tekib tavaliselt pikaajalise sõpruse jooksul. Mu tumedate läikivate juustega ja korallikarva kampsunis leebepilguline ema jättis endast seesuguse inimese mulje, kellele söandaks usaldada ka oma sügavaimad mured, mida ta patsiendid tihtipeale tegidki. Temas oli midagi kaitsetut, peaaegu lapselikku haavatavust ja samas mingi omamoodi sitkus, mis ei leppinud kunagi allaandmisega.
Ema silmad püsisid pingsalt mingil paberilehel, mida ta, kulm kortsus, uuris. Särtsakas ja temperamentne fuksiaroosas topis ja valgetes teksades Eliis oli sootuks teist tüüpi karakter. Esmamulje temast võis olla üpris eksitav. Eliisi lähemalt tundmata võis teda pidada mõneks pealiskaudsusele kalduvaks eksmodelliks. Ent niipea kui ta suu lahti tegi, suutis ta kõiki rabada oma ebatavalise arukuse ja laialdaste teadmistega mis tahes valdkonnast.
Eliis trummeldas kannatamatult vastu lauaplaati ja näis endamisi millegi üle aru pidavat.
„Kena päev, mis?” poetasin suust esimese mõttetuse, mis mulle pähe turgatas.
„Tore sindki näha, Jordan,” sädistas Eliis vastu, kuid ma ei lasknud ta näilisest muretusest end petta.
Nad haudusid midagi ja see tegi mu valvsaks. Siis tõstis ema pilgu, vaatas mulle otsa ja avas suu.
„Jordan, kas sa oleks nii hea ja…” alustaski ta stsenaariumikohaselt, ilmselge kavatsusega mind kodust lahkumast takistada.
Kuid ühekorraga polnud mul vähimatki kavatsust nende nõudmisi kuulama jääda. Olin paari pika sammuga esikus ja hetk hiljem juba oma autos.
„Jordan!”
Ema seisis ukselävel, juuksed tuules lehvimas, näost kahvatu, ehmunud ja pahane ühtaegu. Tema selja taga kõrgus kaitsvalt fuksiapunase varjuna Eliis, käed rinnal rahulolematult risti.
„Jäta Janne praegu rahule, eks!” hüüti mulle järele.
„Jajah, mida veel,” pomisesin ja keerasin süüdet.
„Ära tee midagi mõtlematut!”
Surusin