Tookord tundus mulle, et olen langenud mingi kurja nõiduse ohvriks, mille allikat ei saanud tuvastada, ainult aimata, kuna kuriteod olid väiksed ja enamjaolt varjatud: näpistamised, mis aset ei leidnud, solvavad kirjakesed, mida keegi kirjutanud polnud: „Sa oled üks igavene teeskleja”, mu emakeele kodutöö ja koolilauale jäetud joonistuse salapärane hävitamine – see leiti täiskritseldatuna –, pilked ja sosinad, anonüümsed telefonikõned, vaikus, kui sulle ei vastata. Leiame end teiste nägudelt, ja nõnda peegeldas mõnda aega iga peegel mingit võõramaalast, põlatud autsaiderit, kes polnud väärt elus olema. Mia. Paiskasin selle uuesti segi. I am – mina olen. Kirjutasin seda oma märkmeraamatusse üha uuesti. Mina olen. Mina olen Mia. Leidsin ema raamatute hulgast luuleantoloogia ja sellest John Clare’i luuletuse „Mina olen”.
Ma olen, aga mis, ei keegi tea.
Sõprade mälust jäljetumalt kaon.
Mu mured painavad vaid minu pead,
unuvas summas kerkib neid ja vaob
kui varje tummas armutuhureas.
Ent olen, elan – heidetud kui aur
põlu ja lärmi olematusesse…
Mul polnud aimugi, mida tähendab „mu mured painavad vaid minu pead”. Sellest võinuks kasu olla. Natuke irooniat, laps, natuke distantsi, natuke naljasoont, natuke ükskõiksust. Hädade lahendus oli ükskõiksus, aga ma ei leidnud seda enese seest. Tegelik lahendus oli põgenemine. Nõnda lihtne. Ema korraldas selle. St. Johni akadeemia St. Paulis, internaatkool. Seal mulle naeratati, mind tunnustati ja tehti tutvust. Seal leidsin Rita, kaassepitseja pikkade mustade patside ja ajakirjaga „Mad”, Ella, Piafi ja Tom Lehreri fänni. Kõõrutasime oma koikus lamades vankuva kahehäälsusega Lehreri „Pargis tuvisid mürgitades” kõik salmid ette. (Tegelikult oli mul neist väljamõeldud tuvidest kahju, aga Rita mõnus seltskond kaalus haleduskihvatuse kuhjaga üles.) Tema kahvatupruunid jalad. Minu valged mõne tedretähniga. Minu kehvad luuletused. Tema head koomiksid.
Mäletan ema sellisena, nagu ta esimesel päeval meie toa ukseavas seisis. Ta oli nõnda palju noorem ja ma ei suuda tema toonase näo täpseid jooni meelde tuletada. Küll aga meenub mulle murelik, kuid lootusrikas ilme tema silmis enne minu juurest lahkumist ja see, et teda kallistades rutjusin näo tema jakiõla vastu ja käskisin endal sisse hingata. Tahtsin tema lõhna endaga hoida – seda lahtise puudri ja Shalimari parfüümi ja villa hõngu segu.
On võimatu mingis loos selgusele jõuda, kui ise selle sees elad; see on vormitu; sõnade ja asjade vast alanud voorimine, ja olgem ausad: olnut ei taasta me iialgi. Suurem osa sellest haihtub. Ja ometi, kui ma siin oma kirjutuslaua taga istun ning seda uuesti esile manada üritan, seda üldsegi mitte nii ammust suve, tean, et toona võeti ette käänakuid, mis järgnenut mõjutasid. Mõned neist turritavad välja nagu reljeefkaardil, kuid tookord polnud ma suuteline neid märkama, kuna mu vaateväli kadus hetkest hetke elamise üheülbalisse lamedusse. Aeg pole mitte meist väljas-, vaid seespool. Ainult meie elame mineviku, oleviku ja tulevikuga koos, ja olevik on kogemiseks nagunii liiga põgus; seda hoitakse pärastpoole alal ning siis on see kas kodifitseeritud või libiseb mälulünka. Teadvus on viivituse produkt. Millalgi juuni algul, siinviibimise teisel nädalal, tegin väikese käänaku, ilma et oleksin sellest teadlik olnud, ja ma usun, et see sai alguse salalõbudest.
Abigail oli korraldanud mulle oma käsitöö vaatamise. Tema korter oli mu ema omast väiksem ja esmapilgul tundsin end tillukesi klaaskujukesi täis riiulitest, tikitud patjadest ja seinasiltidest („Kallis kodukotus”) ja üle mööbli volditud mitmevärvilistest lapitekkidest üle ujutatuna. Enamikku seinu ning Abigaili ennast, kes oli end ehtinud vaba joonega pika kleidiga, mida kaunistasid midagi alligaatorisarnast ja teised olendid, katsid mitmesugused taiesed. Tihedale sisustusele vaatamata õhkas toast seda puhast, äsja tolmust pühitud, uhket tunnet, mida olin Voogavate Väljade Luikedelt juba ootama hakanud. Kuna Abigail ei saanud enam sirgelt seista, kasutas ta kõnniraami, millega ta end köökus asendis nobedalt ringi pööritas. Ta avas ukse, nihutas pea minu takseerimiseks küljele ning vaatas vaba käega kuuldeaparaati näperdades pinevalt minu suunas. Kuulmisvahendid polnud nende moodi, mida mu ema kandis; nad olid palju suuremad ning turritasid kõrvust välja nagu suured tumedad lilled. Nende küljest tolknesid jämedad juhtmed ning ma murdsin pead, on see lisatehnika Abigaili äärmise kurtuse tarvis või atavism mingist varasemast ajastust. Ehkki need kaadervärgid polnud kaugeltki nii suured, meenutasid nad mulle üheksateistkümnendal sajandil kasutatud trompetikujulist kuuldetoru. Abigail pani mind toolile istuma, pakkus küpsiseid ja klaasi piima, nagu oleksin seitsmeaastane, ning tõi siis pikema jututa lagedale kaks teost, mis ta oli mulle uurimiseks välja valinud, ning asetas nad üksteise peale mulle sülle. Siis suundus Abigail aeglaselt rohelise diivani poole ning sättis end ettevaatlikult asendisse, mida oli valus vaadata, kuid tema rõõmus ja otsekohene ilme leevendas mu ebamugavustunnet ning ma võtsin ülemise taiese enda kätte.
„Tema on mul vana,” ütles Abigail. „Mind ta ei häiri. Paremat ma tema kohta öelda ei oska. Vähemalt see mind ei häiri. Kui ma nad üles panen, hakkavad mõned mind häirima ja siis ma pean nad ära panema, otse seinakappi lähevad. Noh, mis sa arvad?”
Võtnud lugemisprillid välja, langetasin pilgu keeruka stseeni poole, mis paistis olevat klišee. Esiplaanil tantsis vildiväljalõigetest tehtud ingellik blond poiss mäslevate lillmustrite taustal karuga. Tema kohal oli naerusuine kollane päike. Ninnunännu, mõtlesin ma. See põlglik väljend kuulus Beale. Aga kui ma siis edasi vaatasin, märkasin, et selle igava poisi taga oli lehtmustrist peaaegu varjatuna tikitud kangasse tilluke tüdruk, kelle kuju oli välja toodud pehmemat tooni niitidega. Tüdruk vehkis hiiglaslike harali kääridega nagu relvaga ning irvitas õelalt magava kassi poole. Siis märkasin tema kohal kahvaturoosasid tiivulisi hambaproteese, mida hoolikama takseerimiseta võinuks eksikombel pidada õielehtedeks, ning hallikasrohelist muukrauda. Kui jätkasin lehestikus olevate kujude uurimist, nägin väikeses aknas midagi, mis paistis olevat paljas rinnapaar, ning varsti pärast seda mõningaid sõnu, mille tähed olid nii väikesed, et pidin lugemiseks neid endast kaugemal hoidma: Pea meeles, et mu elu on otsekui tuuleiil. Teadsin, et olen neid sõnu lugenud, aga ei suutnud neid paika panna.
Abigail naeratas, kui ma pilgu tõstsin.
„See pole see, mis ta algul paistab,” röökisin tema suunas. „See tüdruk. Need hambad. Kust see tsitaat pärit on?”
„Lõugamisest pole kasu,” ütles ta valjult. „Kindel vali hääl on õige nõks. Iiob. „Pea meeles, et mu elu on otsekui tuuleiil, ei saa mu silm enam õnne näha.””
Ma ei öelnud midagi.
„Nemad seda muuseas ei näe.” Abigail paitas pead kallutades kuulmisaparaadi juhet. „Enamik neist. Nad näevad ainult seda, mida eeldavad nägevat, suhkrut, mitte vürtsi, kui sa mõistad, mida ma mõtlen. Isegi su emal läks nende märkamisega tükk aega. Ega silmanägemine siin kandis muidugi ka eriti terav pole. Hakkasin seda tegema, ah, see oli aastaid tagasi, oma käsitööringis, tegin omaenda lõiked, aga sellega ei passinud kohe välja tulla – otse näkku –, saad aru küll, nii et ma tegin algust eralõbudega, nagu ma neid nimetasin, väikeste stseenisiseste stseenidega, sala-alukatega, kui sa mind mõistad. Viska järgmisele pilk peale. Seal on uks.”
Panin väikese teki endale sülle ja vaatasin tikitud roose, mis olid kollased ja roosad mustal taustal, eri toonis roheliste lehtedega. Pisted olid laitmatud. Lisaks olid lillmotiivi sisse siia-sinna õmmeldud tillukesed pastelsed nööbid. Ei mingit ust.
„Üks nööp käib lahti, Mia,” ütles Abigail. Tema hääl värises rääkides ja ma tajusin tema elevust.
Kohmitsenud