„Õhkulendamine pole sama mis kokkuvarisemine, ja nagu me oleme enne öelnud, võib isegi kokkuvarisemisel olla oma eesmärk, oma tähendus. Sa hoidsid end pikka aega vaos, aga mõrade talumine kuulub terve olemise ja elus olemise juurde. Mulle tundub, et seda sa just teedki. Sa ei paista end enam nii väga kartvat.”
„Ma armastan sind, dr. S.”
„Mul on hea meel seda kuulda.”
Kuulsin last enne, kui teda nägin: peenike hääl, mis tuli põõsa tagant. „Ma panen teid aeda, vaat mis, ja te ei tohi olla lollud ega kollud ega trollud … Mitte mingil juhul! Plumpsti, siia, siia. Jah, näe, sinu jaoks on küngas. Võilillepuud. Tibatilluke tuuleke puhub. Nii, inemised, maja.”
Nägin lamavast asendist aiatoolis, kus ma parajasti lugesin, kuidas kaks lühikest paljast jalga nähtavale ilmusid, kaks sammu astusid ning siis põlvili laskusid. Pooleldi nähtaval lapsel oli roheline plastämber, mille ta murule maha viskas. Nägin roosat nukumaja ning tervet rida tegelasi, kõvu ja täistopituid, igat mõõtu, ja siis tüdruku pead, mis mind ehmatas, enne kui mõistsin, et ta kannab mingisugust turris parukat, plaatinablondi pussakat, mis viis mu mõtted elektrilöögi saanud Harpo Marxile. Kommenteerimine jätkus.
„Sa võid sisse minna, Rotu, ja sina ka, Mõmmi. Näe, te saate üksteisega rääkida. Mõned nõud.” Joostes lavalt ära, kiire tagasitulek, väikeste tasside ja taldrikute puistamine murule. Kiire sehkendamine ja siis nätsutamine, huulte matsutamine ja tehtud röhatused. „Laua ääres pole viisakas röhitseda. Näete, ta tuleb, see on Kaelkirju. Kas sa mahud siia? Pressi end sisse.” Kaelkirju ei mahtunud hästi, tema käsitsejal tuli leppida vennikese pea ja kaela sisenemisega majja, nii et keha jäi välja.
Naasin oma raamatu juurde, aga lapse hääl kiskus mind aeg-ajalt vaiksete hüüatuste ja valju üminaga eemale. Põgusale vaikusele järgnes äkitselt hala: „Nii kahju, et ma päris olen, et ma oma väiksesse majja elama ei saa minna!”
Mulle meenus, meenus see lävepakumaailm Äärepealt, kus soovid on peaaegu reaalsed. Kas on võimalik, et mu nukud öösel liigutasid? Kas lusikas oli iseenesest tolli murdosa võrra nihkunud? Kas mu lootus oli selle ära nõidunud? Reaalne ja ebareaalne nagu peegelkaksikud, teineteisele nii lähedal, et mõlemad hingavad välja elavat hingeõhku. Ka mõningane hirm. Sa pidid riivama ebamugavat tunnet, et unenäod on oma unevangistusest välja murdnud ja päevavalgele pressinud. Kas sina siis ei soovi, küsis Bea, et lagi oleks hoopis põrand? Kas sina siis ei soovi, et me võiksime …
Tüdruk seisis umbes poolteise meetri kaugusel ja vahtis tõsiselt minu poole, kolme- või nelja-aastane ümar ja toekas isik, kentsaka paruka all kuunägu ja suured silmad. Ühte kätte oli tal kaelapidi pigistatud Kaelkirju, lahinguarmidega olend, kes nägi välja, nagu vajaks haiglasse toimetamist.
„Tere,” ütlesin. „Mis su nimi on?”
Tüdruk raputas tarmukalt pead, ajas põsed punni, pööras äkki ringi ja pistis jooksu.
Nii kahju, et ma päris olen, mõtlesin ma.
Mu närveldamine enne seitsmest murdeealisest tüdrukust koosneva luulekursusega kohtumist tundus mulle naeruväärne, ja ometi tundsin kopsudes nöörimist, kuulsin pinnapealseid hingetõmbeid, kergeid ärevuspahvakuid. Kõnelesin endaga rangelt. Sa oled aastaid magistri- ja doktoriõppe tudengitele kirjutamist õpetanud, ja need siin on ju ainult lapsed. Pealegi oleksid sa pidanud teadma, et ükski endast lugupidav Bondeni poiss ei pane end luule õpikotta kirja, et siin provintsis tähendab luule nõtru, nukukesi ja lesknaisi. Miks sa arvasid ligi tõmbavat rohkem kui paari tüdrukut, kel on värsside kirjutamisest ebamäärased ja ilmselt sentimentaalsed fantaasiad? Kes ma siis õigupoolest olen? Mul on mu Dorise auhind ja doktorikraad võrdlevas kirjandusteaduses ja töökoht Columbia ülikoolis – auväärsuskoorukesed, mida pakkuda tõestuseks, et mu läbikukkumine pole täielik. Minuga on see häda, et sisemus oli välispinda puudutanud. Pärast tükikesteks pudenemist olin kaotanud ergutava enesekindluse omaenda mõistuse kellavärgi suhtes, arusaama, mis oli mind tabanud millalgi neljakümnendate eluaastate lõpus – et mind võib küll ignoreerida, kuid olen suuteline peaaegu igaüht mõtlemisega üle trumpama, et lauslugemine oli muutnud mu aju sünteesimismasinaks, mis suutis ühe hingetõmbega filosoofiat ja teadust ja kirjandust välja kutsuda. Virgutasin end hullude (mõned rohkem ja mõned vähem) luuletajate nimekirjaga: Torquato Tasso, John Clare, Christopher Smart, Friedrich Hölderlin, Antonin Artaud, Paul Celan, Randall Jarrell, Edna St. Vincent Millay, Ezra Pound, Robert Fergusson, Velimir Hlebnikov, Georg Trakl, Gustaf Fröding, Hugh MacDiarmid, Gérard de Nerval, Edgar Allan Poe, Burns Singer, Anne Sexton, Robert Lowell, Theodore Roethke, Laura Riding, Sara Teasdale, Vachel Lindsay, John Berryman, James Schuyler, Sylvia Plath, Delmore Schwartz … Kaasmaniakkide, – depressiivikute ja – häälekuuljate mainest pinnale upitatuna kargasin ratta selga, et Bondeni seitsme poeetilise õiega kohtuda.
Jäin oma õpilasi laua ümber vaadates rahulikumaks. Nad olid tõepoolest lapsed. Pöördepunktis olevate tüdrukute pöörane, kuid südantliigutav realiteet pani end kohemaid maksma ning kaastunne nende vastu oleks mind äärepealt lämmatanud. Peyton Berg, minust mitu tolli pikem, väga kõhn, ilma rindadeta, kohendas alatasa käsijalgu, just nagu oleksid need võõrad liikmed. Jessica Lorquat oli tilluke, kuid tal oli naise keha. Tema ümber hõljus võlts naiselikkuse atmosfäär, mis ilmutas end peamiselt edvistamises – kudrutavas titehääles. Ashley Larsen, siledad pruunid juuksed, kergelt pungis silmad, istus ja astus kõrvalpilgu saatel, mis tuleb värskelt omandatud erogeense tsooniga – ta sirutas rinna välja, et kasvavaid pungi eksponeerida. Emma Hartley tõmbus ujedalt naeratades blondi juukseloori taha. Nikki Borud ja Joan Kavacek, mõlemad prisked ja valju häälega, paistsid funktsioneerivat tandemina, üheainsa itsitava ja peenutseva olendina. Alice Wright, kenake, suured hambad klambritega kaetud, luges parajasti, kui ma sisse astusin, ja jätkas vaikselt lugemist kuni tunni alguseni. Kui ta raamatu sulges, nägin, et see on „Jane Eyre”, ning tundsin hetkeks kadedust, esmaavastuse kadedust.
Vähemalt üks neist kasutas lõhnaõli, mis soojal juunipäeval segunes ruumi tolmuga ja ajas mind kaks korda aevastama. Jessica, Ashley, Nikki ja Joan olid riides millekski muuks kui luule õpikojaks. Kaunistatuna ripnevate kõrvarõngaste, huuleläike, lauvärvi, sõnumiga T-särkidega, mis nende igat mõõtu paljad kõhud paljastasid, olid nad pigem uhkelt sisse marssinud kui lihtsalt astunud. Neljane Punt, mõtlesin ma. Trööst, turvalisus, rühm.
Siis kandsin oma kõne ette. „Mingeid reegleid ei ole,” ütlesin ma neile. „Kuus nädalat, kolm päeva nädalas me tantsime, tantsime sõnadega. Miski pole keelatud – mitte ükski mõte ega teema. Tobedus, lollus, igat sorti totrused on lubatud. Grammatika, õigekiri, see ei ole üldse tähtis, vähemalt alguses mitte. Me loeme luuletusi, aga teie luuletused ei pea olema nende moodi, mida me loeme.”
Kõik seitse olid vait.
„Te tahate öelda, et me võime kirjutada ükskõik millest?” purskas Nikki. „Isegi vastikutest asjadest.”
„Kui tahate,” ütlesin ma. „Õigupoolest, proovimegi päästiksõnana „vastikut”.”
Pärast lühidat selgitust automaatkirjutamise kohta lasin neil kirjutada reaktsiooni „vastikule”, mis iganes neile kümne minuti jooksul aga pähe tuleb. Kiirkorras ilmus mitme pliiatsi alt „kaka”, „piss”, „tatt” ja „okse”. Joan lisas „mensuplöga”, mis kutsus esile itsitusi ja ahhetusi ning pani mind pead murdma, kui paljud neist on selle lävepaku ületanud. Peyton jutustas lehmakookidest, Emma, kes paistis olevat võimetu end valla päästma, jäi hallitanud apelsinide ja sidrunite juurde, ning Alice, kes ilmselgelt elas parandamatute raamatukoide maailmas, kirjutas „terav, julm, terava otsaga nagu mu pehmesse ihusse tungivad noad” – rida, mis pani Nikki silmi pööritama ja vilksamisi Joani poole vaatama, et saada