Tänapäeval on meil neist neljast jõust küllaltki hea arusaam. Esimest, raskusjõudu, kirjeldavad Einsteini relatiivsusteooria valemid. Teisi kolme kirjeldatakse kvantteooria abil, mis lubab meil dekodeerida subatomaarse maailma saladusi.
Kvantteooria on meile omakorda andnud transistori, laseri ja digitaalrevolutsiooni, mis on tänapäeva ühiskonna liikumapanevad jõud. Sarnasel moel suutsid teadlased kvantteooriat kasutades lahendada DNA-molekuli saladuse. Biotehnoloogilise revolutsiooni pimestav kiirus on arvutustehnoloogia otsene tulem, sest DNA järjestamist viivad läbi masinad, robotid ja raalid. Selle tulemusel suudame paremini näha suunda, mille teadus ja tehnoloogia tuleval sajandil võtavad. Täiesti ootamatuid, uudseid üllatusi, mis teevad meid sõnatuks, tuleb alati, kuid tänapäevase füüsika, keemia ja bioloogia alusmüür on suures jaos laotud ja alusteadmiste olulist ümberkorraldust pole ette näha, vähemasti mitte lähemas tulevikus. Seetõttu ei ole selles raamatus tehtavad ennustused pööraste spekulatsioonide viljad, vaid kaalutletud hinnangud selle kohta, millal praegused prototüüptehnoloogiad viimaks küpseks saavad.
Kokkuvõttes on mitu põhjust uskuda, et me suudame ette näha 2100. aasta maailma piirjooni.
See raamat tugineb rohkem kui 300 tippteadlasega tehtud intervjuudele; nemad asuvad avastuste eesliinil.
Iga selles raamatus mainitud teaduslik areng on kooskõlas tuntud füüsikaseadustega.
Nelja fundamentaalset jõudu ja põhilisi loodusseadusi on põhjalikult tundma õpitud – neis seadustes pole uusi olulisi arenguid enam oodata.
Kõigi selles raamatus käsitletud tehnoloogiate prototüübid on juba olemas.
Selle raamatu on kirjutanud asjasse pühendatu, kes on vahetult näinud teadustöö eesliinil tehtavat uute tehnoloogiate arendamist.
Lugematute ajastute jooksul oleme olnud vaid loodusetantsu passiivsed pealtvaatajad. Saime ainult imetluse ja hirmuga jälgida komeete, välgunooli, vulkaanipurskeid ja katku, kuna me ei suutnud neid mõistusega tõlgendada. Muistsete rahvaste jaoks olid loodusjõud igavene müsteerium, neid tuli karta ja kummardada, seega lõid nad mütoloogilised jumalad, et end ümbritsevat maailma mõtestada. Nende jumalate poole palvetades lootsid muinasrahvad, et nad ilmutavad halastust ja täidavad ihaldatuimad soovid.
Praegu oleme saanud loodusetantsu koreograafideks, suutes painutada loodusseadusi siia- ja sinnasuunas. Kuid 2100. aastaks oleme teinud läbi ülemineku looduse isandateks.
AASTAKS 2100 SAAME MÜTOLOOGILISTEKS JUMALATEKS
Kui saaksime praegu kuidagimoodi külastada oma muistseid esivanemaid ja näidata neile tänapäeva teaduse ja tehnoloogia küllust, vaadataks meid kui mustkunstnikke. Teaduse võluväega saaksime neile näidata pilvedesse tõusvaid reaktiivlennukeid, Kuud ja planeete uurida suutvaid kosmoselaevasid, MRT (magnetresonantstomograafi) pilte, mis näitavad keha sisemust, ja mobiiltelefone, mis ühendavad meid planeedil kellega tahes. Kui näitaksime neile sülearvuteid, mis saadavad ühe silmapilguga liikuvaid pilte ja sõnumeid üle mandrite, tajuksid nemad seda võlukunstina. Kuid see on alles algus. Teadus ei ole staatiline. Teadus plahvatab kõikjal meie ümber eksponentsiaalselt. Kui lihtsalt loendada avaldatud teadusartikleid, leiame, et teaduse maht kahekordistub umbes iga kümnendiga, muutes kõike meie ümber. Innovatsioon ja avastused muudavad kogu majanduslikku, poliitilist ja sotsiaalset maastikku, kummutades kõik vanad armastatud uskumused ja eelarvamused.
Söandage nüüd ette kujutada maailma aastal 2100.
Aastaks 2100 on meie saatus muutuda nendeks samadeks jumalateks, keda me kunagi austasime ja kartsime. Kuid meie tööriistad ei ole võlukepikesed ja nõiajook, vaid arvutite, nanotehnoloogia, tehisintellekti, biotehnoloogia ja eelkõige eelnevate tehnoloogiate aluseks olev kvantteoreetiline teadus.
Aastaks 2100 oleme mütoloogiliste jumalate kombel suutelised manipuleerima objektidega, kasutades mõttejõudu. Vaikselt meie mõtteid lugedes suudavad arvutid meie soove ellu viia. Oleme suutelised liigutama objekte vaid mõtte abil, see telekineetiline võime on tavaliselt reserveeritud vaid jumalatele. Biotehnoloogia abil suudame luua täiuslikke kehasid ja pikendada eluiga. Suudame manipuleerida ka elu endaga, luua eluvorme, kes pole kunagi varem maamunal kõndinud. Nanotehnoloogia abil suudame võtta objekti ja muuta selle millekski muuks, luua midagi näiliselt peaaegu mitte millestki. Me ei ratsuta leegitsevatel kaarikutel, vaid läikivate sõidukitega, mis kerkivad iseenesest peaaegu ilma kütuseta, hõljudes pingutuseta õhus. Mootorite abil suudame rakendada tähtede piiramatut energiat. Oleme ka tähtede uurimise künnisel, saates esimest korda kosmoselaevad uurima lähedalasuvaid tähti.
Kuigi nende jumalike võimete arenemine näib kujuteldamatu, külvatakse kõigi nende tehnoloogiate seemneid ka just praegusel hetkel. See on tänapäevase teaduse, mitte palvete ja loitsude vägi, mis meile need võimed annab.
See raamat räägib murrangutest, mida teadus järgmise saja aasta jooksul tekitab. Ma olen kvantfüüsik. Iga päev maadlen valemitega, mis käsitlevad aatomitest väiksemaid osakesi, millest meie universum on loodud. Maailm, milles ma elan, on 11-mõõtmelise hüperruumi, mustade aukude ja multiversumisse viivate lüüsidega universum. Kuid kvantteooria valemid, mida tavaliselt kasutatakse plahvatavate tähtede ja suure paugu kirjeldamiseks, võivad leida kasutust ka meie tuleviku piirjoonte dekodeerimisel.
Kuid kuhu kogu see tehnoloogiline muutus viib? Kus on selle pika teaduse ja tehnoloogia teekonna lõppjaam? Kõigi nende murrangute kulminatsioon on sellise planetaarse tsivilisatsiooni loomine, mida füüsikud nimetavad esimese tüübi tsivilisatsiooniks. See üleminek planetaarseks tsivilisatsiooniks on ilmselt ajaloo suurim üleminek, mis tähistab teravat lahknemist kõigist mineviku tsivilisatsioonidest. Uudistes hakkavad domineerima pealkirjad, mis peegeldavad teatud moel planetaarse tsivilisatsiooni sünnivalusid. Äri, kaubandus, kultuur, keel, meelelahutus, puhketegevused ja isegi sõda – kõiki neid muudab planetaarse tsivilisatsiooni teke pöördeliselt. Planeedi energiaväljundit kalkuleerides saame välja arvutada, et saavutame esimese tüübi staatuse saja aasta jooksul. Kui me ei jää alla kaose ja rumaluse jõududele, on üleminek planetaarsele tsivilisatsioonile vältimatu. See on nende tohutute tehnoloogiajõudude arengu lõpptulemus, mis ei allu kellegi juhtimisele.
MIKS ENNUSTUSED SAGELI EI TÄITU?
Paljud informatsiooniajastu kohta tehtud ennustused osutusid silmatorkavalt vääraks. Näiteks ennustasid paljud futuristid „paberivaba kontorit“, st et kompuuter muudab paberi tarbetuks, asendades selle lauaarvuti sees käiva elektronide tantsuga. Tegelikult on juhtunud täpselt vastupidine. Pilk mistahes kontorisse näitab, et paberi maht on õigupoolest plahvatuslikult kasvanud.
Mõned kujutlesid ette ka „inimesteta linna“. Futuristid ennustasid, et interneti vahendusel peetud telekonverentsid muudavad näost-näkku ärikohtumised tarbetuks, seega puudub vajadus edasi-tagasi liigelda. Linn tühjeneb, sest inimesed töötavad pigem kodus kui kontorites. Linnad muutuvad kummitusasulateks, ennustasid nad.
Samal moel lubati meile „küberturistide“ esilekerkimist, diivanil vedelejaid, kes lebavad kogu päeva sohval, uidates maailmas ringi ja uudistades vaatamisväärsusi internetiekraani vahendusel. Pidime nägema ka „küberšoppajaid“, kes on jalavaeva asendanud arvutihiirega. Ostukeskused minevat pankrotti. Ja ennustati „kübertudengeid“, kes läbivad kursused võrgus, samal ajal salaja videomänge mängides ja õlut juues. Ülikoolid sulgevat huvipuuduse tõttu uksed.
Või mõelgem „pilditelefoni“ saatusele. 1964. aasta maailmanäituse ajal kulutas AT&T umbes 100 miljonit dollarit teleriekraani täiustamisele, et see ühilduks telefonisüsteemiga ja näitaks sulle inimest, kellega kõneled, ning vastupidi. See mõte ei saanud kunagi jalgu alla; AT&T müüs vaid sadakond seadet, mis tegi ühe maksumuseks umbes miljon dollarit. See oli väga kulukas fiasko.
Ja viimaks arvati, et traditsioonilise meedia ja meelelahutuse hinguseleminek on ähvardavalt ligidal. Mõnede