Andre Agassi mängis profitennist aastatel 1986 – 2006. Ta on viiekordne maailma esireket, kaheksakordne suure slämmi meeste üksikmängu ja olümpiakulla võitja. Agassi on üks kahest meestennisistist, kes on võitnud nn kuldse slämmi – kõik neli suure slämmi tiitlit ja olümpiakuld – ning teda on kutsutud tennise-ajaloo parimaks servitõrjujaks.
1994. aastal lõi 24aastane Andre Agassi heategevus- fondi ja on selle abil kogunud üle 85 miljoni dollari Las Vegasesse rajatud koolile, kus õpivad puudust kannatavad lapsed. 2009. aastal astusid ellu keskkooli esimese lennu lõpetajad, kes kõik said kolledžisse. Andre Agassi elab ka ise Las Vegases abikaasa Stefanie Grafi ja kahe lapsega.
Alati ei oskagi öelda, mis see on, mis meid tagasi hoiab, vangistab, justkui matab, kuid siiski tunneme vahel teatud takistusi, just nagu tõkkeid, seinu. Kas see kõik on ettekujutus, fantaasia? Ma ei arva nii.
Ja siis sa küsid: mu Jumal! Kas nii jääb kauaks, kas alatiseks, igavikuks?
Kas tead, mis sellest vangistusest vabastab? Seda teeb väga sügav ja tõsine pühendumine. Olla sõber, olla vend, armastada – see vabastab vanglast oma ülima jõu, mingi imelise väega.
AVATULT
LÕPP
AVAN SILMAD ega tea, kus ma olen või kes ma olen. Mitte, et selles oleks midagi imelikku – selline ma olen pool elu olnud. Siiski, see tunne on teistsugune. Segadus on hirmutavam. Täielikum.
Tõstan pilgu. Laman voodi kõrval põrandal. Mulle meenub nüüd. Keset ööd vahetasin voodi põranda vastu. Teen seda peaaegu igal öösel. Nii on mu seljale parem. Lesimine pehmel madratsil toob kaasa agoonia. Ma loen kolmeni, seejärel alustan pikka, rasket püstitõusmise toimingut. Köhides ja ägades veeretan ennast küljele, tõmban end looteasendisse kerra, seejärel heidan kõhuli. Nüüd ootan ja ootan, kuni veri käima hakkab.
Olen suhteliselt noor mees. 36aastane. Kuid ärkan, nagu oleksin 96. Pärast kolme aastakümmet kiirendusi, järske pidurdusi, hüppeid kõrgele ja raskeid maandumisi ei tundu mu keha enam minu oma, eriti hommikuti. Selle tagajärjel ei tundu mu vaim minu enda oma. Pärast silmade avamist olen enesele võõras – ja jällegi, kuigi selles pole midagi uut, avaldub see rohkem hommikuti. Lasen kiirelt tuttavatel faktidel peast läbi käia. Minu nimi on Andre Agassi. Mu naise nimi on Stefanie Graf. Meil on kaks last, poeg ja tütar, viiene ja kolmene. Elame Nevada osariigis Las Vegases, kuid parasjagu peatume Four Seasonsi hotelli sviidis New Yorgis, sest ma mängin 2006. aasta USA lahtistel meistrivõistlustel. Minu viimastel USA lahtistel. Õigupoolest ongi see mu viimane turniir üldse. Mängin tennist elatise teenimiseks, kuigi vihkan seda mängu sünge salajase kirega, olen seda alati teinud.
Kui see viimane kild minu identiteedist on oma kohale vajunud, libistan end põlvili ja ütlen sosistades: „Palun lase sellel olla möödas.“
Seejärel: „Ma pole veel valmis, et see kõik oleks möödas.“
Kuulen kõrvaltoast Stefanie ja laste hääli. Nad söövad hommikust, räägivad, naeravad. Mind haarav soov neid näha ja puudutada, lisaks suur isu kofeiini järele annab vajaliku jõu, et end üles vinnata, vertikaalis liikuda. Vihkamine sunnib mu põlvili, armastus aitab mu jalgele.
Heidan pilgu kellale voodi kõrval. Seitse kolmkümmend. Stefanie laskis mul sisse magada. Viimaste päevade jõuetus on olnud karm. Kehalisele väsimusele lisaks on ees ootav pensionipõlv vallandanud kurnava tunnetetulva. Nüüd, tõustes püsti oma jõuetuse keskmest, tunnen esimest valusööstu. Haaran seljast. Selg haarab minust. Tunnen, nagu oleks keegi öösel tuppa hiilinud ja mu selgroo külge vargakindla rooliluku paigaldanud. Kuidas saan USA lahtistel mängida, kui see „klubi“ mu seljas on? Kas karjääri viimasel matšil ootab mind lüüasaamine?
Sündisin spondülolisteesiga, mis tähendab, et mu lülisamba alumine lüli nihkus, tõusis teiste seast uhkelt esile ja korraldas ülestõusu (see on ka mu lampjalgsuse peamine põhjus). Rütmist väljas oleva lüli tõttu on lülisambakanalis närvidel vähem ruumi ja väiksemagi liigutuse puhul tunnevad nad end veelgi ülerahvastatumalt. Lisades samasse olustikku veel kaks väljasopistunud lülivaheketast ja luu, mis kasvab kasutult kaitsmaks kahjustunud piirkonda, ning needsamad närvid hakkavad täielikku klaustrofoobiat tundma. Streikides piiratud elukoha pärast, edastavad nad hädasignaale, valu kiirgab mööda mu jalga üles-alla ning nöörib mu hinge kinni ja sunnib seosetuid abipalveid pobisema. Sellistel hetkedel on ainus leevendus pikali heita ja oodata. Mõnikord saabub selline hetk paraku keset võistlust. Siis on mu ainus abinõu muuta mängu: löön ja jooksen teistmoodi, teen kõike teisiti. Selle peale tõmbuvad mu lihased krampi. Kõik väldivad muutust, lihased ei suuda seda välja kannatada. Saanud käsu muutuda, ühinevad nad mäsleva selgrooga ja peagi on kogu mu keha endaga sõjajalal.
Gil, mu treener, mu sõber ja asendusisa, selgitab seda nii: „Su keha ütleb, et ta ei taha seda enam teha.“
„Mu keha on seda juba kaua aega öelnud,“ vastan ma Gilile. „Peaaegu sama kaua, kui ma ise olen seda öelnud.“
Kuid jaanuarist alates on mu keha seda lausa karjunud. Ta ei taha pensionile minna – ta juba ongi pensionil. Mu keha on kolinud Floridasse, ostnud korteri ja valged Sansabeltid1. Olen temaga läbirääkimisi pidanud ja kutsunud teda siin-seal mõneks tunniks erust tagasi. Enamik läbirääkimistest keerleb kortikosteroidisüsti ümber, mis tuimastab ajutiselt valu. Paraku põhjustab süst omajagu kannatusi, enne kui mõjuma hakkab.
Eile sain ühe, et täna mängida saaksin. See oli kolmas süst sellel aastal, kolmeteistkümnes mu karjääri jooksul ja kindlalt üks murettekitavamaid läbi aegade. Arst – mitte minu ihuarst – andis järsul toonil käsu süstimisasend sisse võtta. Sirutasin end kõhuli lauale ja õde sikutas mu lühikesed püksid alla. Arst ütles, et peab seitsmetollise nõela juhtima põletikus närvidele nii lähedale kui võimalik. Kuid ta ei saanud läheneda otse, sest kaks väljasopistunud lülivaheketast ja luukannus lõikasid tee. Tema püüded neist mööda hiilida ja selja-klubi lõhkuda lennutasid mu valust läbi katuse. Esmalt torkas ta nõela sisse. Seejärel asetas ta mu selja kohale suure aparaadi, et näha, kui lähedal nõel närvidele on. „Nõel on vaja saada peaaegu vastu närve, kuid ilma neid nõelaga puudutamata,“ ütles ta. Kui see juhtuks, isegi kui nõel närve vaid korraks riivaks, hävitaks valu mu kogu turniiriks. See võiks isegi muuta mu elu. Arst manööverdas nõelaga üht ja teist ja kolmandat pidi, kuni mu silmad täitusid pisaratega.
Lõpuks tabas ta õiget kohta. „Korras,“ ütles ta.
Nüüd oli ravimi kord. Põletav aisting pani mind huulde hammustama. Siis saabus surve. Tundsin end läbileotatu, balsameerituna. Väike ruum selgroos, kus närvid paiknevad, tõmbus vaakumisse. Rõhk kasvas, kuni arvasin, et mu selg plahvatab.
„Rõhk näitab, et kõik toimib,“ ütles arst.
Parem oleks, doktor.
Varsti tundus valu imeline, peaaegu magus – sest ta oli sellist laadi, mille puhul tead, et leevendus on kohe päral. Või ongi kõik valud sellised?
PERELIIMETE HÄÄLED MUUTUVAD VALJEMAKS. Liipan meie sviidi elutuppa. Mu poeg Jaden ja tütar Jaz märkavad mind ja hüüavad: „Issi, issi!“ Nad hüppavad üles-alla ja tahavad mu sülle karata. Peatun ja kangestun, seisan laste ees nagu miim, kes jäljendab talvist külmunud puud. Hetk enne mu sülle hüppamist nad lõpetavad mängu, sest teavad, et issi on viimastel aegadel habras, issi variseb kokku, kui nad teda liiga hoogsalt puudutavad. Paitan nende päid ja musitan nende põski ning läheme koos hommikust sööma.
Jaden küsib, kas täna on see päev. „Jah.“
„Kas sa mängid?“
„Jah.“
„Ja pärast tänast oled sa pensionil?“
Uus sõna, mis ta oma noorema õega on õppinud. „On pensionil. Sellest rääkides kasutavad nad alati olevikuvormi, on pensionil – see on igavesti kestev, püsivalt