Vihavald. Herman Sergo

vahekorrast ju keegi teine teada ei tohi. Nii! Homme on taas päev…Tule pärast hommikusi kirikukellasid randa, sinnasamasse, kus sa Gudmundile mõõka õpetasid. Läheme ja räägime oldermaniga asjad läbi. Oled nõus?»

      Vastust ootamata tõttas Atter uksest välja.Veel hetkeks paistis tuulest habisevas ukselambi valguses tema kõrge ja võimas kogu, ning ta oligi läinud.

      Panin tühjaks joodud peekri pingiotsale. Hõõrusin oma otsaesist. Unenägu? Õlletoa humalahull viirastus? Ei, siin on tühi peeker, meremehed, kes üksteisel ümbert kinni hoiavad ja tantsu uhavad. Keegi taob nurgas pussipeaga vastu vaati, et kargajatel jalad segi ei läheks. Tõmbasin mõõga poolenisti tupest. Selle haljal teral olid Gudmundi vere mustavad kriimud. Ei, see polnud unehaldjate pettus…

      Joogimajast välja astunud, peletas öine karge õhk mu peast vähese õlleauru, mis neist mõnest joodud peekritäiest sinna oli kerkinud. Hakkasin päeva jooksul mõeldud mõtteid, räägitudkuuldud sõnu ja tehtud tegusid oma kohale panema. Just nagu laevnik sadamasillale ja hunnikusse heidetud kauba aluse igasse nurka ning panipaika ära paigutab, et pärast vajaduse korral käepärast võtta oleks. Ka kaalub kipper veel kord läbi, mis tingimata tarvilik, mida võiks ehk maha jätta. Nii minagi.

      Et ma sellele Atteri-nimelisele taanlasele appi läksin, oli ühest küljest mõtlematu tegu, teisest tahust aga ühele ausale sõjariistakandjale ainuõige. Igatahes seda enam muuta ei anna ja homme on taas päev, nagu mu uus veli Atter ütleb. Eks tulevik näita, kas kasu taanlase sõprusest on rohkem kui kahju Gudmundi vihast. Jutt hansakoolist… Olen ju ometi Mäejala vanem, keda tagasi oodatakse, kel pole mitte ainult vanema õigused, vaid ka kohustused. Ega need Lohijõelt minema saadetud paar vakka rukist, mõned härjad-hobused ja lehmad-lambad veel sealseid mehi järje peale aita. Alepõllud ja kütiseväljad vajavad palju rohkem seemet, karja põhjaks oleks tarvis palju enam loomi. Kõik see on ju ometi vanema mure.

      Aga mis ütles Atter? «EtTaani kuningat aidata, läheb vaja palju enam oskusi, kui su peas ja kätes praegu on.» Ent kas siis muhulaste-saarlaste vanem võib teada vähem kui Taanimaa Valdemari laevnik? Isaisade ajal, mil inimesed veel ausad olid, kõlbasid suusõnal tehtud kokkulepped ja käelöömisega kinnitamised, kuid nüüd hakatakse ikka rohkem ja rohkem kõike pärgamendile ning paberile panema. Sigurd Thorkeli pojal olid andamite määrad kirjatähtedes kinnitatud. Sinna enam midagi juurde ei lisa, nagu rüütlid oma nõudmistega igal aastal teevad. Sõnu võidakse süüa, lubadused lakke heita, aga kirjatäht on kindel, nagu nüüd on kombeks saanud kõnelda.

      Vanemal vaja kümnes kohas käia, sada asja meeles pidada. Võib unustada. Aga kui kõik kirja panna, ei lähe midagi meelest ära. Kirjatäht võib sind päästa pikkadest reisidest. Käskjalaga saadetud kitsenahkne lubjaparki saanud pärgamenditükk ajab asja ära. Ja mis kõige tähtsam: oskad osa saada, mis kõige targemad mehed, ka need, kes aastasadu enne sind on elanud, raamatutesse tallele on pannud. Kunagi kõneles Seidforsi Olav, et temal olla kodulinnuses üle kolmekümne raamatu, kus seisab kogu maailma kõige teadjamate meeste tarkus.Taara nimel! Ainult osata läbi lugeda ja sul on peas kümnete meeste mõistus!