Sakslane paistis olevat säärast liiki mõõgamees, kes vist paljud oma vastastest kahetsema oli pannud, et nad tera tuppe ei jätnud. Ka minul lõi korraks mõte läbi pea: kas maksis mul võhivõõra kaitseks oma elu kaalukausile panna? Hoop järgnes hoobile nii kiiresti, nagu oleks lööjal kolm kätt ja kolm mõõka. Kaitsta jõudsin end ainult taganemise hinnaga. Kuid selja taga oli meri ja sinna polnud rohkem kui kümmekond sammu. Ka vastane teadis seda ja sinnapoole ta mind ajas.
Korraga nägin otse ihuilmsi, nagu võitleksin ma oma isa mõrtsukaga.Tundsin, et jätta veretasu kätte maksmata teeks mulle häbi mitte ainult elavate, vaid ka kalmuliste ees. Sain uut jõudu, uut julgust.Vastane paistis küll tugev ja kiire, kuid olin temast pool pead pikem ja mu mõõgaulatus oli suurem.
Me mõlemad hoidsime oma kilbid rinna kohal, kuid siiski küllalt kõrgel selleks,et vajaduse korral välkkiirelt ka kaela kaitsta. Pilkudega jälgisime teineteise mõõkasid ja silmi,et iga löögi vastu valmis olla. Niipea kui sakslasele lähedale sattusin, tahtsin tabada torkega tema jalga, kuid vilunud võitleja hüppas eest kergelt nagu kass ja andis tagasi säärase põiklöögi, mille kilbikumerusega hädavaevu vastu jõudsin võtta.Võitlus tasakaalustus ning nägime mõlemad, et üleliigse rabamisega kaugele ei jõua. Muutusime ettevaatlikumaks ja enamik lööke langes kilpidele.
Nähes, et mu rinnast ega ka kaelast tema mõõgale märklauda ei saa, püüdis sakslanegi tabada mu jalgu, vahel aga äkkhoobiga riivata nägu või mõõga käekaitse tagant lagedal olevaid sõrmi. Kaitsesin end päris hästi, vahetevahel tungisin ka ise peale, kuid sakslase mõõk ja kilp ei jäänud kusagile hiljaks. Iseäranis raske oli mul harjuda vastase kilbiga, sest see polnud tavaline, vaid meie omast märksa suurem, sitkest puust, paks nahk vasega peale needitud. Ainult nupud keskel olid rauast. Minu kilp oli aga üleni rauast, terav kisuline näsa keskel. Kartsin kõige rohkem, et mu mõõk võib tema kilbi puust ääre sisse kinni jääda ja murduda.
Äkki tundsin, et mul veri mööda kaela alla jookseb. Mõõgatorget ega hoopi polnud ma märganud. Ma ei saanud mahti katsuda, kas haav oli suur. Meenusid jutud, kus räägiti, et võitluspalavuses võib saada kas või surmahoobi, mida ei tunnegi, kuni kokku varised. Mu mõõk muutus raskemaks.Tuli see nüüd haavast, väsimusest või ainult mu mõtetest? Seda märkas ka vastane ja sai nagu uut hoogu juurde. Mõistsin, et kui ma nüüd midagi ei tee, teeb seda sakslane.
Taganesin. Meelitasin vastase veelgi julgemaks.Tõrjusin hoobi mõõgaga, hüppasin siis kiirelt ligi ja tõukasin oma kilbi rauast näsa tema kilpi.Tõmbasin nüüd kõigest jõust allapoole. Sakslase kilbi käepide katkes.Astusin niisama kiiresti tagasi, tõrjusin tema põiklöögi kokkuhakanud kilpidega ja torkasin. Vastane jõudis vaid veidi kummarduda ning tera läks läbi tema vasaku õla, poole vaksa võrra kõrgemale, kui olin sihtinud.
Nii palju peab tõele au andma,et keegi teistest sakslastest vahele ei tulnud. Küllap nad oma mehe võidus vist ikka nii kindlad olid. Nagu pärast kuulsin, polnud see sõjasulane veel koguVisby linna vahisõdalaste seas ega teistegi linnade paremate vehklejate hulgas endale vastast leidnud. Nüüd aga lamas ta Atteriks kutsutud mehe jalge ees, kes end üles oli ajanud. Korraga oli lahtunud mu viha.Võitluseks võimetu ja verd jooksev vaenlane pole enam vaenlane, vaid abi vajav inimene.
«Elab ta siit kaugel?» küsisin teistelt sakslastelt. Mulle ei vastatud, kuid haavatu tõsteti üles ja kanti kärmelt minema. Nende järel lonkis läbipekstud ja pooluppunud poiss, kes siiski veel eluga tulema oli pääsenud.
Kompasin oma näohaava.Polnud suuremat sügav, ainult niipaljukest, et verd jooksis. Ka Atteri paksud juuksed olid verekorpas, kuid ei paistnud sealgi erilist häda olevat.
«Võõras, kust sa selle kilbivõtte kätte said?» küsis taanlane.
«Arvasin seni, et mina seda üksi tean.»
«Keegi Sven Birgerssoni nimeline mõõgameister õpetas. Võib-olla oleme ühe ja sellesama mehe käe alt läbi käinud?»
«Ei või olla,» lausus Atter ning jäi pisut nagu mõttesse. Korraga tuli temasse elu tagasi. «Ka homme on päev, kuid selle asja peame täna selgeks saama. Kiiresti oldermani juurde, enne kui Gudmund loo omamoodi talle ette jõuab kanda.»
Atter võttis mul käest kinni ja viis pooljoostes läbi avatud linnavärava.Teel rääkis, et temagi on saksa Hansa gildi kaupmeeste õpilaseks, kuid olla end kõigist katsetest vabaks ostnud. See, mida Gudmund teha tahtnud, olnud puha omavoli.
«Mis minust nüüd küll saab?» muretsesin.
«Küllap õiendame ära, kui ainult esimestena vanamehe jutule pääseme,» lohutas mind Atter ja lisas kiirust. Vaevalt jõudsin temaga sammu pidada.
Ruttasime suure kivist maja juurde, kust lai trepp üles särava messingukse juurde viis. Lokurõnga löökide peale avas maani ulatuvasse halli hamesse rüütatud trääl.
«Kas olderman on kodus?» küsis Taanimaa mees.
«Jah, just tuli õhtuselt missalt.»
«Ütle talle, et Atter tahab kokku saada!»
Trääl kadus ukse taha ja ei läinudki palju aega, kui meid sisse kästi tulla.
Maja tänavapoolse välimuse järgi oleks tuba, kuhu läksime, võinud uhkem olla, kuid polnud seal peale järide, laua ja kappide midagi.
«Mis sa tahad?» küsis Atterilt vanapoolne mees, kelle murelik nägu ja üleni hallid juuksed sakslase jaoks liigagi sõbralikud näisid.
«Auväärt olderman,» vastas taanlane väga viisakalt, kuid samuti küsimusega. «Ütle, kas sa andsid juba aasta eest käsu, et mind ei suitsu-, vee- ega peksuproovile panna ei tohi?»
«Mis siis?» mühatas vanamees.
«Täna tahtsid linnavaht Gudmund ja sinu sellid mind vägisi paadiga veeproovile viia.Hakkasin vastu, aga see väravavahtkonna mees lõi mulle mõõgaga pähe,» näitas Atter oma haava. «Kuid pidagu ta meeles, et homme on taas päev!»
«Mõõgaga? Ka sul pidi siis sõjariist olema?» imestas olderman.
«See’p see häda oli, et polnud.Vastu hakkasin ainult paljaste kätega. Poleks see võõras mees oma elu kaalule pannud, oleks mul homne päev nägemata jäänud.»
«Aga see võõras mees on ju elus – ainult kriimustus. Gundmundi käest keegi tavaliselt nii kergesti ei pääse.»
«Gudmund ise kanti minema. Tema kilbi aga tõi see mees kaasa.»
Sakslane vaatas mu kaht kokkuhakanud kilpi: üks rauast, teine puust.
«Gudmund!» ehmatas oldermaniks kutsutu. «Jääb ta ellu?»
«Homme on taas päev. Eks näe, kuidas jumal annab… Aga tavaline torkehaav õlas säärast sõjameest põrgumalevasse saata ei tohiks,» oli Atter lootusrikas.
«Kes sa oled, võõras, ja mis on sinul selle kohta ütlemist?»
See range küsimus oli määratud mulle.
«Olen eestlaste maa Muhu saare vanemateverd mees. Praegu Soomest pärit Seidforsi linnuse pealiku Olavi laeval tüüriaeru pidajaks. Mu nimi on Vihavald. Nägin, kuidas seesama Gudmundiks kutsutu tahtis mõõgaga tappa sõjariistuta meest, kes pealegi juba enne tema löögist lamas. Arvan, et teiegi, austatud olderman, poleks säärast ülekohut, käed mööda külge ripakil, sündida lasknud.»
«Su suust tulevad õige mehe sõnad. Ka su käsi ja mõõgaoskus pole poisikese omad, sest Gudmundi vastu ei oleks saanud üks vedelkäpp. Aga kui ta nüüd sureb? Oleks ta veel minu oma, kuid vahtkonnasõdalaste pealik nõuab tema eest kes teab millist hinda,» muretses olderman.
«Ükskõik millist ta nõuda ei saa, selle asja eest seisan mina hea,» vastas Atter. «Maksan ainult nii palju, kui õigus on.»
«Aga millise hinna?» uudishimutses olderman.
«Hinna, mis on Saksa kaubalinnade ja Smolenski vürsti Mstislav Davõdovitši vahel 1274. aastal sõlmitud lepingus ette nähtud.»
«Kust sina sellest kokkuleppest tead?» imestas olderman.
«Tarkadest