«Ei! See ei olnud õige!» tunnistasid nüüd juba kõik nagu üks mees.
«Andke nõu, milline karistus määrata!» küsisin.
«Veri vere vastu!» kõlas talvekülma hommikutaeva all karm vastus.
«Teie otsus on õiglane, kuid meil pole mehi pillata ja seepärast ma säärast karistust ei määra,» hakkasin hulgale vastu.
«Sul on vanema voli, aga nuhtlemata seda asja jätta ka ei saa,» lõi summ lainetama.
«Seda pole ma mõelnudki,» vastasin. «Aga mis siis, kui määrame, et Kerttu ravib Õnnepäe terveks ja valib siis ise, kumba tahab. Eile õhtul ju tal endal sõna ütelda polnud.»
«Aga ma olen temaga juba ühe öö maganud!» hüüdis Asse, vesi silmis. Olid need vihapisarad tema meelest ebaõiglase otsuse pärast või tuli see silmavesi kahetsusest sõbra vere valamise üle, kes seda nüüd nii täpselt teab.
«Las tüdruk ise ütleb ka sõna sekka!» nõuti.
Kerttu astus julgelt meeste ette. Kohendas oma lepa- ja kasekirja vööd, lõi küüdul kortsud eest siledaks ja sõnas:
«Mõlemad, niihästi Asse kui ka Õnnepäe, mu elu kalmuliste käest tagasi tõid. Ulva räägib, et mõlemad on mehed, kes oma naisele-lastele nii metsast kui ka merest toidu ja ihukatte välja oskavad tuua.Vaprusest pole puudu kummalgi. Üks julges minna paljaste kätega tapri vastu, teine ei kartnud minu pärast kas või surmasüüd kaela ja vennaverd kätele võtta. Otsuse tegemine nende kahe vahel tuleb mul raske. Assega magatud öö siin palju ei loe, sest mina omalt poolt, pärast eilse päeva külma ja väsimust, enam öösel küll õiget naisesooja ja eidearmu üles näidata ei suutnud. Ainult nii palju, et sain lahti neitsinimest.» Kerttu lõpetas ja läks näost punaseks.
Naine oli kaunis, tubli ja tahe tükk, pidin minagi mõttes tõeks võtma. Säärase pärast tasus kas või taprit tõsta, ei saanud ma ka Assele suuremat süüd mõista.
Mehed ei hakanud mu otsusele vastu vaidlema.Ainult Asse ise hüüdis nagu meeletu:
«Raiuge mul kas või parem käsi maha, kuid jätke Kerttu minule! Õnnepäe haava paranemine võib kesta kevadeni ja kogu see aeg on nad Kerttuga saunas ja minu süda säriseb elavatel sütel.»
«Vanema otsus on tark ja õiglane!» polnud meestel süüdlase vastu kahjutunnet.
Outi ja Lahesopi Imanti panime veel samal õhtul korra ja kombe kohaselt paari, Õnnepäe ja Asse jätsime Kerttu käest otsust ootama.
Ühel pärastlõunal, kui enamik mehi jahil ja jõejääl kala olid püüdmas, tuli metsaservast välja salk ratsanikke. Seitse meest, säravate käepidemetega kallid mõõgad vööl, odad pidemetes, söönud hobused all. Hõbeilustustega nahksadulad. Kõige ees uhke olemisega aastates mees.
«Kus on teie vanem?» nõudis eesratsutaja hobuselt maha tulemata, käsi mõõgapäral.
Olin mõne mehega väljas palke tahumas.Ajasin selja sirgeks.
«Enne kui vastan, ütelge, kes teie olete? Kas tulete vaenu või rahuga? Kui vaenuga, siis las kõnelevad sõjariistad, kui rahuga, siis tulge hobuse seljast maha. Istume, ja me kuulame ära, mis asjus kaugelt mehed käimas on,» kostsin väärikalt. Jälgisin aga teraselt ratsamehe mõõgapidemel kätt, endal kirves iga silmapilk tõusmas.
«Olen Lohijõe Jouni, küllap oled kuulnud. Need siin on mu kaks poega ja neli sulast. Suurem meestehulk jäi metsa laagrisse. Enne kui hobuse seljast maha tulen, ütelge, kas mu kaks tütart, Outi ja Kerttu, viibivad siin, teie juures? Kui jah, siis kas annate nad kohe meile välja? Sinu vastusest ripub ära, kas meie vahel valitseb rahu või vaen. Olen rääkinud».
«Minu nimi on Vihavald, muhulaste ja saarlaste vanem. Ja kui sina Lohijõe kuulus Jouni oled, siis teatan, et sinu tütred tõesti meie juures viibivad. Kas nad aga sinu kotta tagasi tahavad minna, seda las ütlevad ise.Ainult see olgu sulle ette teada, et väevõimuga neid keegi siia toonud ei ole ja vägisi neid keegi siit ei vii!» vastasin nii kindlalt, nagu seisaks mu selja taga tuhandemõõgaline malev.
Outi ja Kerttu, kes koopaukse taga meie juttu pealt olid kuulanud, astusid välja. See oli Kerttu, kes sõna võttis.
«Pole me enam sinu pisikesed tütred, vaid meeste naised. Nendesamade meeste naised, kes meid metsast, kuhu võõrasema meid ajas, poolkülmunult üles korjasid ja siia tõid.Kui mitu korda sa meile ütlesid, et minge mehele! Nüüd me siis need leidsime.» Kerttu oli tark, ei hakanud lobisema, et temal veel õiget otsust pole.
«Te olge vait! Kes seda kuulnud on, et naised end meeste asjadesse segavad!» käratas isa tütardele, kes kadusid tagasi koobastesse.
«Kas mu väimehed ka ennast näidata julgevad?» pöördus Jouni uuesti minu poole.
«Läksid mõnesaja mehega jõejääle malevaõppust tegema,» luiskasin. «Tulevad alles õhtu eel.»
Kuuldes mõnestsajast mehest, vaatasid tulijad üksteisele otsa, pilgutasid silmi ning tulid hobustelt maha.
«Kust säärane malev siia üksikusse maanurka?» algas Jouni ettevaatlikult.
«Oleme teie üle lahe hõimlased. Meie laantes hakkas hea laevamets rannast kaugele jääma. Tulime talve hakul siia aluseid ehitama, eks kevad näita, mis edasi,» vastasin minagi täit lõppu välja ütlemata. «Kui meeldib, jäämegi siia.»
«Nii see paistab jah, et ega te ainult tänaseks-homseks…Vaatasime juba tulles, et kevadiseks alepõletamiseks ja kütiseks kõik tehtud, linnusemägi valmis vaadatud, kuid…» Jouni pilk käis koopaustel, «praegune elamine-olemine pole teil küll suurem asi. Mu ilusad, terved ja tugevad tütred oleksid paremasse kodusse kõlvanud.»
«Rikas elamine ja kõrged kojad ei kaalu seda üles, kui inimesed omavahel hästi semmivad,» püüdsin kõnekäänust abi leida.
«Pettusega tehtud kaubast ja vette visatud seemnest tulu ei tule,» heitis Jouni omalt poolt.Tema sulased olid hobused künka jalamil kasvavate kuusetupsude külge kinni sidunud ja puistasid neile heinamärssidest viimased kaasatoodud kõrred ette. Lohijõe vanema pojad aga vaatasid uudistades ümbrust, kus meie meeste jalad kuni metsaservani lume kõvaks olid sõtkunud. Tallatud ümbruse järgi otsustades võis meid tõesti mitusada olla.
«Kuidas pettusega?» nõudsin solvunult pikemat seletust.
«Naised olete saanud, aga kus on pruudiluna?» õigustas Lohijõe peremees oma ütlemist.
«Kallid need naised siis siinkandis on?» tahtsin teada.
«Terve ja tugeva talutüdruku eest, kes on kõige paremas mehelemineku eas, veel ühegi voodilõbu ja lapseta, nagu minu omad olid, keegi üht Riia marka ja nelja killingit hõbedas ei keela.Väevõimuga tõmmatud tüdruku eest peab aga mees kolm korda rohkem maksma. See teeb nüüd… Tuuri!» pöördus Jouni oma teisest vanemana näiva pika punase habemega poja poole, kes maaslamaval palgil istet oli võtnud. Isa kutse peale tõusis ta kuulekalt püsti.
«Ütle,Tuuri, kui palju teeb kolm korda üks mark ja veerand? Ja siis see veel kaks korda?»
Punahabe Tuuri tegi odaotsaga lumele mõned kriipsud ja ristid. Tõmbas maha ja joonistas uuesti. Ei läinudki väga kaua aega, kui kuulutas:
«Seitse marka ja kaheksa killingit.»
Säärane suur raha pani mind mõtlema. Et vastuse leidmiseks aega võita, tegin ääri-veeri juttu:
«Niisugune ränkraske hõbedahulk võib küll mõnel mereröövlil või hansakaupmehel kirstus seista, aga mitte meil, ausa tööga läbiajavatel inimestel. Mu õiglane süda tõrgub ka selle vastu, et teid siinsamas maha lüüa, ehkki see tõotaks meile peale muidu saadud naiste ka seitse head ja rammusat hobust, millest meil, üle mere tulnud meestel, veel suurem puudus on kui naisperest. Jätame selle verevalamise küsimuse nüüd viimaseks ja teeme parem selgeks, on sinu tütred ikka tõesti väevõimuga võetud. Minu