Lastud siis piibril rahumeeli joosta ning mindud juba teisi jälgi mööda. Õhtu eel nad need naised leidnudki suure kuuse all lumehanges teineteise kõveruse sees kägaras. Elusoe ikka veel sees, aga selge seegi, et lõkke ja söögita mitte enam kauaks. Pakast ju nii palju, et märg sõrm naksab odaotsa kinni valusalt nagu ussihammustus. Sõna suust ei saanud enam kumbki. Kuid naised olla noored, head rõivad üll.Vilaja kasvuga, aga mitte nälga näinud nägudega.
Kui metsaleiud Ulva koopasse kandsime, ei hakanud see tragi naine küsimustega aega viitma ega kostmisi ootama. Temale oli kohe selge, et siin tuli toonetütardest ette jõuda, kalmulistest kiirem olla. Manalaste kooljakäed ja metsakollide pakasesõrmed olid juba külmakangete tütarlaste hingede järele haaranud.
Kõigepealt pani Ulva nad asemeheintele pikali, kiskus neil rõivad seljast viimse hilbuni. Siis jooksis välja, kastis sõbaotsa jões veevõtmise auku, ja tulistjalu tagasi tulnud, hakkas oma suguõdesid sellega halastamatult peksma. Kärmasele käratas, et see otsemaid saunaahju tule teeks.
Niikaua Ulva voodislamajaid nüpeldas, kuni nende sini-valgelaigulised kehad roosakaks hakkasid tõmbuma ja naised juba hoopide all aietasid. Käskis siis needsamad kolm metsameest, kes oma saagi saatuse vastu kõige rohkem huvi tundsid ja kogu aeg arstimist pealt olid vaadanud, end alasti koorida. Sedasama tegi Ulva ise ning nüüd võeti abivajajad endi vahele ihusooja. Üks asemele, teine põrandale laotatud nahkadel. Mehed tegid seda heameelega. Ka Ulva ei kõhelnud, sest asi oli häbenemiseks liiga tõsine.
Veel enne kui Kärmas saunakerise särtsuma oli saanud, hakkas sellel naisel, kes meeste vahel soojas oli, keel liikuma.Avas silmad, vaatas poiste peeruvalgusest varjutatud nägusid ning küsis soome keeles, millest kerge oli aru saada: «Kes te olete?»
«Mis sa muretsed, küllap jõuad teada saada. Esialgu niipalju, et tõmbasin sind metsast endale naiseks ja olen nüüd su mees,» vastas Lallipere Asse, kes paremal pool lamas ning surus end tüdrukule veelgi lähemale. Näitsik ta olema pidi, säärast sälukeha last sünnitanud naisel enam pole, arvasid mehed päris õigesti.
«Pole tõsi,sa oled hoopis minu oma!» lõikasAlepõllu Õnnepäe teiselt poolt, hääl vahe nagu mõõgatera.
«Hea küll, hea küll!» sosistas tüdruk kahe mehe vahel ja sulges silmad.
Sealsamas tuli Kärmas ja ütles, et saunast suur suits juba välja on läinud ning pakase käest kistud naised lavale võib viia, olgu nad siis inimesed või haldjad ja kelle omad tahes. Saunalaval kuumade kadakavihtade all läks külmunute poolhangunud veri lõplikult vedelaks. Nende ihuliikmed pääsesid pakase kammitsaist lahti, keel sulas, mälestus ja meel-mõistus hakkasid tööle.
Selgus, et ühe nimi oli Kerttu, teine Outi. Asse ja Õnnepäe vahel soojas olnud Kerttu paistis jutukam, kuna Outi rohkem pealt kuulas ja takka tõendas, mida Kerttu pajatas. Nad olla õed, Lohijõe Jouni kõige nooremad lapsed.Kokku olnud neid seal viis õde ja üheksa venda. Niikaua elanud kodus hästi, kuni isa võtnud neljanda naise. See aga ei saanud lapsi ja isa hakanud naist seetõttu vihkama.Võõrasema omakorda jaganud isalt saadud hoobid neile edasi, sest teiste üle ta võim ei käinud.Vanemad õed olnud juba õhtu pool elavatele rootslastele mehele läinud. Ka vennanaistega ei saanud nad hästi läbi. Need küll otse käte ega kepiga kallale ei tulnud, aga parastanud, kui nad võõrasemalt saadud vorpe ohatlenud. Läinud nad isale kaebama, öelnud see: «Minge mehele! Ega ma käsi teid kodus olla.» Aga kellele sa lähed, kui kodukülas parajaid naisevõtjaid vähe ja teine asula kolme päeva teekonna kaugusel.Vanematel õdedel olnud lihtsalt pime õnn, et mehed saanud. Läänekalda rootslased röövinud rannaõigust appi võttes hukkunud hansalaevalt soola, tulnud Lohijõge mööda üles seda müüma.Vahetatud siis soola vastu isalt ka kolm tütart.
Mitte träälideks, vaid kohe naisteks. Möödunud aastal lehelangemise ajal käinud üks meestest isa pool kingitusi ja tänu toomas, öelnud, et saanud tubli naise, juba neli last ja kõik pojad. Mida Kerttu rääkis, selle tunnistas Outi tõeks.
Siis tuli juttu põgenemisest. Asi läinud nii hulluks, et süüa ei andnud võõrasema neile rohkem kui korra päevas. Tahtsid rohkem, siis varasta. Aga näppamise eest antud peksa ja seda vahel enam kui kolm korda päevas. Nende Manalasse läinud ema vend elavat sellesama jõe ääres kus meiegi, kahe päeva tee ülesvoolu. Otsustatud sinna põgeneda. Hobuseid võtta nad ei saanud, sest loomade järgi valvav trääl, võõrasema kaasavara, maganud öösiti laudas. Näpanud siis kamaka liha ja pätsi leiba, see kotiga üle õla, riidepamp kaenlasse ja mööda metsateid minema. Esimesed kaks päeva olnud ilmad selged. Valgel ajal astunud päikese järgi, öösiti maganud kuuseokstest onnis lõkke ääres. Nende siht olnud leida päikesetõusu poolt jõgi, et siis selle kallast mööda ülespoole kuni emavenna taluni minna. See tee polnud neile täiesti võõras. Nimelt käinud isa pärast ammust põua-aastat nende ema kodust vilja ostmas ning võtnud neidki, kaks pisitütart, kaasa. Küllap selleks, et emavenna andjakäsi heldem oleks.
Pikapeale kadunud jahimeeste teerajad ja päikegi peitnud end pilve.Väsimus kippunud kallale, sügav lumi võtnud võhma. Kui nad siis veel suure ringiga iseoma jälgedele välja olid jõudnud, saanud nad aru,et metsakollid veavad neid ringiratast.Algul jäetud maha riidepusad, see teinud sammu veidi kergemaks. Õiget koosi püütud hoida küll pedajate tüvesambla, küll ladvakõveruste ja puuokste järgi, kuid jõejääst, mis pärast kolmepäevast matka jalgade all oleks pidanud olema, ei kirmetki veel. Olnud siis õhtul nii väsinud, et püstkoja okste murdmiseks enam jõudu ei jätkunud. Tahtnud paksu kuuse alla lõket teha, aga tael oli taskus märjaks saanud ja säde ei võtnud. Andnud end siis lõpuks jumalate armule ja… ärganud siin.
Siis kõneles Ulva, kui palju neis künkakoobastes naisetahtjaid mehi on, kuidas teda oli tõmmatud ja kui tubli mehe ta on saanud. Selle jutu peale lõi neidude silmis särama tuhat tuld. Palju oli naistel üksteisele pajatada ja veel enne, kui saunalavalt alla tuldi, olid kõik kolm nagu õed, sinna juurde kuuluvate salasosinate ja naeruturtsatustega.
Naise hind
Kõigest sellest, mis Ulva, Outi ja Kerttu omavahel öösel kõnelesid, sain teada alles järgmisel hommikul. Sain teada ka seda, et pärast vihtlemist ja Ulva onnis söödud õhtust keedukala jäetud neitsid sauna magama, et soojast puudu ei tuleks. Koit aga leidis Outi Lahesopi Imanti kõrvalt meesteonnist, Kerttu magas Lallipere Assega. Sauna laval lamas hoopis Alepõllu Õnnepäe, sügav taprihaav õlas. Kõik oli sõnadetagi selge. Kolmekesi nad tüdrukud leidsid, saak end ühetasa jagada ei andnud ja ilma keegi jääda ei tahtnud. Siis mindi sõjakirvelt õigust saama. Hea veel, et Asse pärast löömist sõbra verd nähes kahetsema oli hakanud, haavale karvakala rasva peale pani ja nahatüki alla kinni sidus. Muidu oleks Õnnepäe verest tühjaks jooksnud.
Kutsusin kõik mehed-naised künkajalamile kokku, et kohut pidada. Kari habemeudemeisse kasvanud huntkõhnu metsikuid mehi, kellel Muhust-Saarest pärit pikk-kuub seljas, kellel uudsenahast kasukas üll. Enamikul jalas niinekoorest viisud või karvanahka pehme tallaga saapad. Üllmütsid peas.
Astusin ette.
«Mehed!» alustasin. «Ütelge nüüd ise, on see õigus, et ühe ilusa näoga neitsi pärast kätele ja taprile vaba voli antakse? Kui jah, siis võib juhtuda veelgi hullemaid asju.Võib minna sääraseks talgutapmiseks, et pärast ei jätku surnumatjaid. Veel kord – on niisugune teguviis õige?»
«Ei ole!» vastas enamik mehi.
Kuuldus aga ka teisi hääli.
«Mis