Rääkisime poisi emaga maast ja ilmast, sest siin nähtavasti hakataksegi niisama juttu ajama, nagu poleks mingeid tõkkeid. Kas poiss võis olla ainult ettekääne, saadetud teele otsekui maakuulaja? Seal ma siis istusin ja see tüllkleiti pigistatud naine jutustas linna uusimast meelelahutusest, maailmanäitusest, mis kohe-kohe avatakse. Ja kui imepärane see on!
Näituse sissepääsuväravaks on ehitatud torn, mille nimi on Eiffel. Seda olen ma kaugelt jõekaldalt juba näinud, ja võrdset sellele ei leidu. Kui viis Nikolai kirikut üksteise otsa panna, siis saaks Eiffeli. Kölni toomkirik ulatuks sellele ainult poole peale, kujutad sa ette? Näib peaaegu, nagu oleks prantslastel õnnestunud maakera uude asendisse pöörata, nüüd on sellel raudne telg. Lõuna- ja põhjanaba on muutunud kasutuks, jäävad paremaid aegu ootama.
Ma püüdsin aeg-ajalt sõna sekka poetada ja madame kiitis mu prantsuse keelt, ütles, et oleks võinud mind šveitslaseks pidada, oli see siis kompliment või mitte. Siis soovis ta heita pilgu pildile, mida ma olin joonistanud. Ma ei oleks tahtnud näidata, sest ma kartsin kriitikat ja tundsin end ülepea halvasti.
Ent proua kiitis joonistust taevani, ja ega sellel väga viga polnudki. Ma olin tõesti saanud pildi peale näpuotsatäie kevadetunnet, kuigi üksnes pliiatsiga. Ta nimetas mind kunstnikuks, seda näeb joonest ja valööritajust. Ütlesin, et ma ei ole kunstnik, ehkki olen käinud Helsingi Kunstiühingu joonistuskoolis ja mõnevõrra maalinud. Oma häbiks kukkusin ometi kiitma, et olin eelmisel aastal võitnud kooli kunstivõistlusel teise koha.
Nõnda meie vestlus või pigem vastastikune uudistamine edenes, ja lõpuks päris proua minu arvamust kaasaegse kunsti kohta. Aga kus oleksin mina seda näha jõudnud? Minu naiivsusest ja kogenematusest innustust saanud, ütles madame, et ma peaksin käima pargi servas lossis, seal on näitus. Ja muidugi Louvre’is. Kui ma aga tahaksin näha midagi päris hullumeelset, tasuks mul käia Goupili galeriis. Tema ise käib siin pargis igal pühapäeval umbes selsamal kellaajal, ta tuleb ka järgmisel pühapäeval. Kas ma oleksin pidanud võtma seda kui kutset?
Nüüd õhtupoolikul on varjulisem, tuul kergitab liivatolmu õhku. Ei ole tahtmist mitte kuskile minna, kuigi vaatamist jaguks igal sammul. Maailm kihutab mu ümber ja minust mööda, aga kui ma siin puude all istun, siis olen kaitstud. Purskkaevu on ununenud laev, sellel on valged purjed. See on juba nii kaugel, et kepiga selleni ei ulatu, peaks minema vette kahlama. Ka muidu on rahvast vähem, ainult mõni laps mängib veel keksu, tõmbab kepiga liiva sisse jooni. Vaatepilt on niisugune, et pean pilgu ära pöörama, muidu hakkan vesistama. See sellest pühapäevast veel puuduks.
Kaks nädalat sellest, kui linna saabusin, kaks päris üksildast nädalat. Täna hommikul läksin onu juhatuse kohaselt aadressile 13, Place de la Bourse, kus asub Havasi telegraafikontor.
Andsin endast teada valvurile, kes uuris tükk aega mu passi ja paistis järele mõtlevat, kas poleks parem minust jalamaid lahti saada, rohkem küsimusi esitamata. Kui ma monsieur Davidi nime mainisin, kehitas mees õlgu, ajas ennast vastumeelselt oma pingilt püsti ja saatis mu teisele korrusele.
Monsieur Davidi ma siiski näha ei jõudnud, sest mind läkitati kohe tagasi alla esimesele korrusele, kus minust anti teada telegraafisaali vastutavale töötajale, monsieur Bergerile. See närvliku olekuga mees hakkas pärima mu paberite ja töökogemuste järele ja ohkis ärritunult, kui selgus, et mingit kogemust ega koolitust pole. Kunstiühingu joonistuskoolist pidasin targemaks vaikida.
Vahest peaksin pisut kirjeldama seda kohta, kuhu ma sattusin. Kui minu pööningukonkusse oli tallele pandud kogu maailma rahu, siis telegraafisaal kujutas endast mingisugust moodsat Paabelit. Juba uksel lõi vastu talumatu lärm: igal pool kädisesid vastuvõtjad, mis sülgasid vahetpidamata välja paberiribasid. Kostis hõikeid ja vilesid. Käskjalad ja tõlkijad saalisid edasi-tagasi, nõjatusid ja koputasid lettidele ning ootasid kannatamatult sõnumeid, kiirustasid tähtsa näoga tagant telegraafiametnikke või sekeldasid moe pärast ja niisama.
Telegraafiametnikud, kes kõik olid noored mehed, istusid nagu sõdurid pikkades ridades. Igast küljest tõusis paksu suitsu ja paberossid tossasid nii ägedalt, et tundus, nagu olekski kogu tegevuse lõplikuks sihiks saavutada säärane õhk, mida oleks võimatu hingata. Poolest saalist laeni hõljus nii paks pilv, et tuli peaaegu küürakil liikuda, muidu oleks ära eksinud nagu laev uttu.
Kui onu eesmärk oli olnud ujumisoskuseta inimene võimalikult kaugele ja sügavale vette visata, siis see õnnestus tal hästi. See näitemäng oli mind tummaks löönud ja ma mõtlesin, et nii kaua kui suu kinni hoian ja oma olemasolust teada ei anna, ei ole mind veel seal. Ja muidugi jättis see kõik tuleviku mulje, selles oli onul õigus; otsekui oleks tänava ja saali vahele ajavahe kärisenud; otsekui majas sees oleksid kellaseierid kaks korda kiiremini edasi liikunud.
Monsieur Berger paistis olevat uhke selle mulje üle, mida telegraafisaal uustulnukale avaldas. Ilma pikema jututa pistis ta mulle pihku räbaldunud, nähtavasti sada korda loetud vihiku, kus selgitati morsetähestikku, telegraafiaparaadi tööpõhimõtteid ja muid peensusi. Siis juhatas või pigem tõukas ta mind ühe linnunäoga noormehe kõrvale. Nagu ma kuulda sain, istun päeva seal, omandan kogemusi, loen vihiku läbi kodus või kus ma siis oma öö parajasti mööda saadan, õpin kibekähku ära tähed ning homme saan oma koha ja aparaadi. Palka ei tasu esimese päeva eest loota.
Linnunäolise nimi oli Demarche ja ta paistis olevat saatmisvahetuses, sest tema sõrm toksis lülitit vaikselt ja kiiresti ja kindlas rütmis. Ees oli tal paberileht, kust ta tähthaaval edasiantavat teadet luges. Demarche annab juhatusi, teatas monsieur Berger, ja Demarche noogutas, tõmbas vaba käega mulle laua alt tabureti.
Kui Berger oli läinud, hakkas Demarche mulle küsimusi esitama, kas ma olen sellel alal algaja ja kas ma oskan seda tööd ja kus ma elan ja kust tulen. Paremas suunurgas võppus tal sigaret, ja Demarche paistis olevat eriti vilunud telegrafist, suutlik tegema kõike ühel ajal: suitsu pahvima, rääkima, teksti lugema ja seda aparaati toksima. Vasak käsi rippus suurema osa ajast tegevusetult. Kogu manööver jättis ausalt öeldes jahmatava kunsttüki mulje väheke samal moel, nagu oleks keegi ühe käega viiulit mänginud. Demarche’i parem käsi oleks nagu tegutsenud täielikult muust kehast eraldi, elanud oma elu.
Kui ma olin suutnud Demarche’i teadmisjanu põgusalt rahuldada, surus ta mul kätt ja küsis, mille järgi tunneb telegrafisti ära kohvikus. Kuula ainult toksimist, sest sõrm toksib vahetpidamata vastu letti, naeris Demarche. Kuuldavasti homme põhjustan ma ainult segadust ja kaebusi, seletas ta veel, aga paari nädala pärast toksin nii, nagu oleksin alati siin olnud. Kuu aja pärast on minustki saanud letitoksija.
Veel sain kuulda, et Havasil on korrespondente kõikjal üle maailma, neist rääkis Demarche nagu kangelastest. Nood aristokraadid kirjutavad artikleid niisugustes linnades nagu New York, Berliin ja London. Meie võtame teated vastu, vajadusel tõlkijad tõlgivad ja käskjalad toimetavad uudised edasi toimetusse.
Pariislased loevad jutte homme lehest, aga meie teame parimat klatši juba täna, ja vahel on sellest kasu, seletas Demarche ja pilgutas veidralt silma. New York on parim, siis on London, aga temal endal on õnnetuseks Brüssel, mis on maailma kõige tüütum ja harilikum linn. Mina hakkan vastutama mõne Euroopa kolkaküla eest, mille uudiste kihvakeeramisest ei sünni suurt kahju.
Lõunavaheajal trügisime lärmakasse kõrtsi, mis asus samas kvartalis ja oli tuubil täis. Mind tutvustati suurele hulgale telegrafistidele, ja lõpuks olin ma nii uimane, et Demarche’il õnnestus mult pool franki laenata. Ilmselt olin loll, et andsin, vaevalt ma oma raha tagasi saan.
Rüsin oli nii suur, et ma ei suutnud kuidagi enda eest seista ja jäin lõunasöögita. Tõsi küll, ka Demarche ei söönud midagi, ta paistab päev otsa hakkama saavat sigarettide ja klaasi õllega. Monsieur Bergeri tundusid kõik kiruvat, tagaselja muidugi. Kui ma õigesti aru sain, siis oli pilkamise põhjuseks tema hapukapsa järele lõhnav nimi.
Tänane õhtu on kulunud tähtede tuupimisele ja