Täheselge, lumivalge. Joel Haahtela

muide kiideti ja see tegi mind tõesti rõõmsaks. Ka onunaine oli täna minu vastu armas ja heatahtlik, ehk on ta salamisi üks neid tolstoilasi? Un jeune homme plein de promesses …

15. juuni 1889, Pariis

      Viimaks ometi on vihma tulnud ja juba ka järgi jäänud. Piisk ootab, kuni alla kukub, mööda oksa alla libiseb. Ei kosta ühtki häält, miski ei liiguta. Otsekui ripuks maailm juuksekarva otsas, mis on katkemas. Sumadan lärmab nurgas. Selle seest kostab hääli, kilinat, kolinat ja naeru. Õhtute ja suvede hääli.

      Kas see tuleb sellest peoõhtust, aga mulle tulvab pähe uusi mälestusi. Ma joonistan üksi villa suvetoas, seal, kus on alati jahe. Ema on hiilinud salaja vaatama, ei anna endast märku. Kui kaua ta oli seal lävel seisnud, ma ei tea, olin nii töösse keskendunud.

      Kopeerisin joonhaaval Düreri joonistust, isa raamatust. See oli raamat, mida ei tohtinud puutuda, üks isa aardeist. Ühel päeval olin võtnud selle riiulist ja lahti teinud, oma tuppa smugeldanud. Ma armastasin seda pilti, Ilmutusraamatu nelja ratsanikku, nende hoogu ja jõudu, taevarannal veerevaid pilvi.

      Mu joonistus õnnestus hästi ja edu oli täielik. Ema hüüatas vaimustusest ja peagi olid kõik tuppa kogunenud. Mul silitati pead, joonistus tõsteti parema valguse kätte, vaata poissi! Ka isa naeris ja jättis karistuse sobivamat hetke ootama.