Ilma et ta oleks kellelegi suvatsenud sõna lausuda, tundis ta siis, kui üks ta poegadest juhtus palavikus olema, peaaegu sedasama, mida tuntakse lapse surma puhul. Labane naeruturtsatus, õlgadekehitus, sellele lisaks mõni kulunud lause naiste narrusest – sellega reageeriti sedalaadi murede pihtimusele, eriti abielu esimestel aastatel, kui ta tarvet tundis oma mehe ees südant puistata. Sellised naljad, eriti kui nad puudutasid laste haigusi, tungisid proua de Rênali südamesse terava noana. See oli kõik, mis asemele tuli innukaile ja mesiseile meelitustele jesuiitide kloostris, kus ta veetis oma nooruse. Kannatus oli teda kasvatanud. Olles liiga uhke selleks, et kõnelda sedalaadi muredest isegi oma sõbratarile proua Derville’ile, kujutles ta, et kõik mehed, ka härra Valenod ja abiprefekt Charcot de Maugiron, on samasugused nagu tema mees. Jämedus ja kõige toorem tundetus kõige selle vastu, mis ei kuulunud raha, auastme või teenetemärkide valdkonda, pime viha kõigi teisitimõtlejate vastu näis talle samavõrra iseloomustavat kogu meessugu nagu saabaste või viltkübara kandmine.
Kõigi pikkade aastate kestel ei olnud proua de Rênal ikka veel harjunud nende kukrumeestega, kelle keskel tal tuli elada.
Sellest siis noore talupoja Julieni kiire menu. Sümpaatias selle õilsa ja uhke hinge vastu leidis proua de Rênal magusat ja uudsusest sädelevat veetlust. Proua de Rênal oli talle varsti andestanud ta äärmise teadmatuse pisiasjades, mis Julieni võlu veelgi suurendas, ja ta kohmakuse, mida tal vähehaaval korda läks siluda. Ta leidis, et poissi maksab kuulata isegi siis, kui on juttu kõige harilikumaist asjust, kas või sellest vaesest üle tänava ruttavast koerast, kellest talumees oma tuhatnelja kihutava vankriga üle sõitis. Sellise õnnetuse puhul oleks ta mees labaselt naerma hakanud, siin aga nägi ta, kuidas Julieni ilusad mustad kaares kulmud kortsu tõmbusid. Talle tundus üha enam, et suuremeelsus, hinge õilsus ja inimlikkus on omased ainult sellele noorele abbéle. Ainult tema jaoks oli proual sümpaatiat ja isegi teatavat imetlust, mida need voorused äratavad õilsais hingedes.
Pariisis oleks Julieni suhe proua de Rênali vastu muutunud kiiresti lihtsaks; aga Pariisis on ju armastus romaanide laps. Noor kodukooliõpetaja ja ta kartlik armuke oleksid kolme või nelja romaani lugedes või isegi Gymnase’i teatris kupleesid kuuldes leidnud oma vahekorrale kohase selgituse. Romaanid oleksid ette ära määranud osad, mida neil oleks tulnud mängida, ning pakkunud eeskuju järeletegemiseks; oma auahnuse tõttu oleks Julien varem või hiljem, kuigi ilma rõõmu tundmata ja võib-olla isegi vastumeelselt, seda eeskuju pidanud tahtmatult jäljendama.
Ühes Aveyroni või Püreneede väikelinnas oleks vähimgi juhtumus kuumade ilmade tõttu muutunud saatuslikuks. Meie süngema taeva all vaene noormees, kes on auahne ainult sellepärast, et ta õrn süda ihaldab mõningaid mõnusid, mida võimaldab raha, näeb iga päev kolmekümne-aastast naist, kes on siiralt vooruslik, hoolitseb ainult oma laste eest ega mõtlegi oma eluviisidele eeskujusid otsida romaanidest. Kõik liigub provintsis aeglaselt, kõik hargneb edasi vähehaaval, siin on rohkem loomulikkust.
Noore kodukooliõpetaja vaesusele mõeldes võis proua de Rênal sageli pisarateni härduda. Julien tabas teda ühel päeval tõepoolest nutmas.
«Aga, proua, kas on teiega juhtunud midagi halba?»
«Ei, mu sõber,» vastas proua, «kutsuge lapsed ja lähme jalutama.»
Proua de Rênal võttis tal käe alt kinni ja nõjatus tema käsivarrele nõnda, et see Julienile tundus väga imelikuna. Esimest korda oli proua teda oma sõbraks nimetanud.
Jalutuskäigu lõpul märkas Julien, et ta kaaslane näost õhetab ning et ta sammud on muutunud aeglasemaks.
«Teile on muidugi juba jutustatud,» ütles proua, ilma et talle otsa oleks vaadanud, «et ma olen oma väga rikka Besançonis elava tädi ainus pärija. Ta kuhjab mind üle kingitustega… Mu pojad teevad edusamme… nii imekiiresti et ma paluksin teid vastu võtta väike kingitus minu tänu täheks. See pole õieti midagi, ainult mõni luidoor, mille eest te saaksite endale lasta pesu teha. Aga…» lisas ta veelgi enam punastades ja jäi siis äkki vait.
«Mis on, proua?» küsis Julien.
«Ei maksaks sellest minu mehele midagi lausuda,» jätkas ta pead alla lastes.
«Ma olen väike inimene, armuline proua, aga mitte alatu hing,» vastas Julien seisma jäädes. Ta silmades välkus viha ja ta ajas enese sirgu. «Selle üle ei ole teie veel küllalt järele mõtelnud. Ma peaksin ennast teenijast alamaks, kui hakkaksin härra de Rênali eest midagi varjama, puutugu see kas või minu rahasse.»
Proua de Rênal oli täielikult löödud.
«Härra linnapea,» jätkas Julien, «on mulle andnud viis korda kolmkümmend kuus franki selle aja jooksul, mis ma teie majas elan. Ma olen igal ajal valmis oma väljaminekuteraamatut ette näitama härra de Rênalile või ükskõik kellele – isegi härra Valenod’le, kes mind vihkab.»
Pärast sellist vastulööki oli proua de Rênal kahvatu ja lõdises; jalutuskäik lõppes, ilma et kumbki oleks leidnud ettekäänet katkenud kahekõne uuesti alustamiseks.
Armastus proua de Rênali vastu paistis Julieni kõrgis südames muutuvat järjest võimatumaks. Proua aga austas, isegi imetles teda, ning nüüd oli ta selle eest saanud kõvasti noomida. Ettekäände all heaks teha seda kogemata tehtud alandamist hakkas proua Julieni eest hoolitsema veelgi õrnemalt. Sellise kohtlemise uudsus tegi proua terveks nädalaks õnnelikuks. Selle tagajärjel Julieni viha pisut alanes, aga ta oli kaugel sellest, et siit välja lugeda mingit isiklikku sümpaatiat.
«Vaat missugused nad on, need rikkad,» mõtles ta, «alandavad teist ja arvavad siis kõike jälle heaks võivat teha mõne veiderdusega.»
Proua de Rênal oli veel liiga süütu ja ta süda liiga tulvil, et jätta, nagu ta algul oli otsustanud, mehele jutustamata, mis ta oli Julienile pakkunud ja kuidas see pakkumise tagasi oli lükanud.
«Mis!» hüüdis härra de Rênal väga nördinult. «Kuidas te võisite kannatada seda tagasilükkamist ühe teenija poolt?»
Kuna proua de Rênal protesteeris selle sõna vastu, jätkas ta:
«Ma kõnelen, proua, nagu kadunud vürst de Condé, kui ta esitles kammerhärrasid oma noorele abikaasale: «Kõik see rahvas siin,» ütles ta, «on meie teenijad.» Ma olen teile kord ette lugenud selle koha de Besenvali memuaaridest, mis nii väga õpetlik on prestiiži alalhoidmiseks. Kes meie juures elab ja palka saab ning aadlik pole, on meie teenija. Ma kõnelen ise paar sõna selle härra Julieniga ja annan talle sada franki.»
«Ah, mu armas,» vastas proua de Rênal värisedes, «ainult mitte teenijate nähes!»
«Jah, teil on õigus, nad võivad kadedaks saada, ja seda õigusega,» vastas mees ja läks minema, mõeldes ise summa suuruse üle.
Proua de Rênal langes toolile, valust peaaegu nõrkedes. «Nüüd siis läheb ta ja alandab Julieni, ja mina olen süüdi!» Ta tundis vastumeelt oma mehe vastu ja peitis näo käte vahele. Ta tõotas nüüd mitte kunagi enam temale midagi usaldada.
Kui ta jälle Julieni nägi, värises ta kogu kehast ning tundis rinnas sellist ängistust, et ta ei saanud sõnagi suust. Hämmelduses võttis ta Julieni kätest kinni ja pigistas neid kõvasti.
«Noh, mu sõber,» sai ta viimaks ütelda, «kas olete mu mehega rahul?»
«Miks ma ei peaks olema, kui ta mulle andis sada franki,» vastas Julien kibeda naeratusega.
Proua de Rênal vaatas talle ebamääraselt otsa.
«Andke mulle oma käsivars,» ütles ta viimaks julge tooniga, millist Julien varem polnud kunagi märganud.
Proua söandas temaga seltsis minna kuni Verrières’i raamatukaupluseni, olgugi et kaupmehel oli liberaali hirmuäratav kuulsus. Seal valis ta välja kümne luidoori eest raamatuid, mis ta andis oma lastele. Raamatud aga olid niisugused, millest ta teadis, et Julien neid himustab. Iga laps pidi sealsamas raamatukaupluses oma nime igasse antud raamatusse sisse kirjutama. Kui proua de Rênal oli õnnelik hüvituse üle, mida ta nõnda julges Julienile teha, siis oli see omakorda ehmunud raamatute rohkuse üle kaupluses. Kunagi varem