«Ärge kartke midagi, armuline proua, ma kuulan kõiges teie sõna.»
Alles nüüd, kui rahutus laste pärast oli täiesti hajunud, oli proua de Rênal üllatunud Julieni äärmisest ilust. Poisi peaaegu naiselikud näojooned ja kohmetus ei tundunud naise silmis, kes ise oli äärmiselt arg, sugugi mitte naeruväärsetena. Temale oleks vahest enam kartust sisendanud mehine ilme, nagu seda harilikult mehe ilule tarvilikuks peetakse.
«Kui vana te olete, mu härra?» küsis ta Julienilt.
«Varsti üheksateistkümmend aastat.»
«Mu vanem poeg on üheteistkümne-aastane,» ütles proua de Rênal juba täiesti rahustunult. «Ta on teile peaaegu seltsiliseks ja te võite teda sõnadega mõjutada. Korra tahtis isa talle peksa anda; poiss oli seepeale terve nädala haige, ja ometi sai ta ainult väikese laksu.»
«Kuivõrd teine lugu on minuga,» mõtles Julien. «Alles eile andis mu isa mulle peksa. Küll võivad rikkad inimesed olla õnnelikud!»
Proua de Rênal katsus juba mõista kodukooliõpetaja hinge väiksemaidki varjundeid; ta pidas tema kurba ilmet arguseks ja tahtis poissi julgustada.
«Kuidas on teie nimi, mu härra?» küsis ta sellise soojusega hääles, et Julien tundis endale aru andmata selle veetlust.
«Minu nimi on Julien Sorel, armuline proua. Mul on hirm, sest esimest korda elus astun ma võõrasse majja; ma vajan teie kaitset ja loodan, et te esimestel päevadel minule mõndagi andestate. Ma ei ole kunagi koolis käinud, olin selleks liiga vaene; ma ei ole kunagi võõraste inimestega kõnelnud, välja arvatud minu sugulane, sõjaväearst ning auleegioni liige, ja meie küree, härra Chélan. See võib teile minust tõtt rääkida. Minu vennad on mind alati peksnud, ärge neid uskuge, kui nad minust halba kõnelevad; andestage minu vead, armuline proua; halvad kavatsused seisavad minust alati kaugel.»
Selle pika kõne kestel sai Julien tagasi oma meelekindluse ning ta vaatas uurivalt proua de Rênalile otsa. Niisugune on loomuliku ja täiusliku veetluse mõju, eriti kui asjaosaline ise ei aimagi, kui veetlev ta tõepoolest on. Julien, kes naise ilu küllalt hästi oskas hinnata, oleks võinud sel hetkel vanduda, et proua on kõige rohkem kakskümmend aastat vana. Äkitselt tekkis tal julge mõte suudelda tema kätt. Kuid samas tundis ta oma mõttest hirmu. Hetk hiljem ütles ta enesele: «See on tõepoolest minu poolt argus, kui ma nüüd ei soorita seda, mis mulle võib osutuda kasulikuks ning võib vähendada põlgust, mida see kaunis daam arvatavasti tunneb ühe vaese saeveskist tulnud tööpoisi vastu.» Vahest julgustas Julieni pisut ka sõna «ilus poiss», mida ta juba pool aastat igal pühapäeval kuulis mõnede tütarlaste suust. Selle sisemise heitluse ajal pöördus proua de Rênal tema poole, andes kahe-kolme sõnaga mõista, kuidas tuleb lapsi algul kohelda. Julieni sisemine pingutus tegi ta uuesti väga kahvatuks ja ta lausus sunnitult:
«Mitte kunagi, armuline proua, ei mõtle ma teie lapsi peksma hakata; vannun seda jumala juures.»
Seda öeldes haaras ta proua de Rênali käe ja tõstis selle oma huultele. Proua oli sellest teguviisist üllatatud ja pisut järele mõeldes ka solvunud. Kuna oli väga soe, siis kattis proua paljast käsivart ainult sall, Julieni liigutus käesuudluse juures aga paljastas käsivarre üleni. Mõne hetke järel heitis proua enesele ette, et ta mitte küllalt kiiresti ei solvunud.
Härra de Rênal, kuuldes, et eeskojas räägitakse, tuli oma toast välja. Sama majesteetliku ja isaliku ilmega, nagu paaripanekute ajal raekojas, ütles ta nüüd Julienile:
«Mul on tarvis teiega kõnelda, enne kui lapsed teid näevad.»
Ta laskis Julieni oma tuppa astuda ja kutsus kaasa ka oma naise, kes tahtis neid üksinda jätta. Kui uks oli suletud, võttis härra de Rênal tähtsalt istet.
«Härra küree ütles mulle, et te olete tubli poiss. Meie juures koheldakse teid lugupidamisega, ja kui ma teiega rahule jään, siis olen ma valmis teid ka hiljem aitama ja teile väikese koha muretsema. Ma tahaksin, et teie enam kokku ei puutuks oma sugulaste ega sõpradega: nende käitumine ei sobi minu lastele. Siin on kolmkümmend kuus franki esimese kuu eest, aga te annate mulle ausõna, et sellest rahast tele isa ei saa ühtegi sou’d.»
Härra de Rênal oli vimmas vanamehe vastu, et too selles tehingus oli kavalamaks osutunud kui tema ise.
«Ja nüüd, mu härra, – minu korralduse järgi kutsuvad teid siin kõik härraks – tunnete te peagi, milline paremus on astuda ühe korraliku maja teenistusse; nüüd aga, mu härra, ei sobi see, et lapsed teid näevad vestis. Kas mõni teenija on teda nõnda näinud?» küsis härra de Rênal oma naiselt.
«Ei, mu sõber,» vastas proua sügavalt mõtliku näoga.
«Siis on hea. Sähke, pange see siin selga!» ütles ta üllatunud noormehele, kellele ta ulatas ühe oma kuubedest. «Nüüd aga läki riidekaupmees Durand’i poole.»
Oli kulunud üle tunni, kui härra de Rênal tagasi tuli üleni uude, musta ülikonda riietatud kodukooliõpetajaga. Ta leidis oma naise endises kohas istumas. Proua tundis end Julieni lähedusest rahustatuna ja unustas teda silmitsedes igasuguse kartuse tema ees. Julien ei mõelnud temale enam; hoolimata kõigest oma umbusaldusest saatuse ja inimeste vastu oli ta hing sel silmapilgul nagu mõne lapse oma; talle näis, et on juba aastaid möödunud sellest, kui ta kolm tundi tagasi kirikus hirmust värises. Äkki torkas talle silma proua de Rênali jäine ilme, ja ta mõistis, et proua on temale pahane selle käesuudluse pärast. Aga uhkustunne, mida talle nüüd andis ta uus, harilikust erinev riietus, viis teda enesest nii välja ning tal oli säärane himu oma rõõmu varjata, et kõigisse ta liigutustesse tuli mingit järskust ja pöörasust. Proua de Rênal silmitses teda üllatunud silmil.
«Peate olema soliidsem, mu härra,» ütles talle härra de Rênal, «kui soovite, et mu lapsed ja mu teenijad teid austaksid.»
«Mu härra,» vastas Julien, «ma ei ole neis uutes riietes veel harjunud; mina, vaene talupoeg, pole kunagi muud kandnud kui vaid veste. Kui lubate, lähen nüüd oma tuppa.»
«Mis sina arvad selle uue kauba kohta?» päris härra de Rênal oma naiselt.
Peaaegu instinktiivselt, enesele aru andmata, varjas proua de Rênal oma mehe ees tõtt.
«Mina sest maapoisist nii võlutud küll ei ole nagu sina. Sinu vastutulelikkus teeb ta varsti nii häbematuks, et sa pead ta veel enne kuud aega ära saatma.»
«Noh, eks saadame ta siis ära. See võib mulle maksma minna sadakond franki, aga Verrières’is harjutakse nägema härra de Rênali laste juures kodukooliõpetajat. Seda eesmärki poleks ma saavutanud, kui ma oleksin Julieni jätnud ta tööliseräbalaisse. Kui ma ta minema saadan, siis mõistagi võtan ma ka tagasi selle musta ülikonna, mis me äsja temaga koos tellisime. Temale jääks siis ainult see valmisülikond, mis rätsepa juurest saime ja mis ma talle selga andsin.»
See tund aega, mis Julien oma toas viibis, tundus proua de Rênalile ühe hetkena. Lapsed olid uue kodukooliõpetaja tulekust teada saanud ja tüütasid ema oma küsimustega. Viimaks ilmus Julien. See oli nüüd sootu teine inimene. Soliidne – ei, see oleks vähe öeldud, ta oli kehastatud soliidsus ise. Teda esitleti lastele ja ta kõnetas neid tooniga, mis üllatas isegi härra de Rênali.
«Ma olen siin selleks,» lõpetas Julien oma seletust lastele, «et teile õpetada ladina keelt. Te teate, mis tähendab tundi vastata. Siin näete pühakirja,» lausus ta, näidates neile väikesekaustalist musta köidetud raamatut. «Õieti öeldes, see on meie issanda Jeesus Kristuse lugu, piibli osa, mida nimetatakse Uueks Testamendiks. Ma lasen teid sageli õppetunde vastata; lubage nüüd, et ka mina oma õppetunni üles ütlen.»
Adolphe, kõige vanem poistest, võttis raamatu enda kätte.
«Lööge ta lahti ükskõik kust kohast,» jätkas Julien, «ja nimetage mulle reast esimene sõna. Ma loen teile peast ette kas