Kahekümne esimene peatükk
KAHEKÕNE ISANDAGA
Siin põhjuseks me nõrkus, mitte meie,
nii oleme kord loodud, jäämegi.
Lapseliku mõnutundega korjas Julien terve tunni sõnu kokku. Kui ta oma toast väljus, kohtas ta oma õpilasi ja nende ema; viimane võttis talt kirja nii lihtsalt ja julgelt, et see rahulikkus teda otse ehmatas.
«Kas liim on juba küllalt kuivanud?» küsis proua de Rênal.
«Ja see on sama naine, kes sisepiinadest oli hulluks minemas?» mõtles Julien. «Mis plaanid tal praegu peas on?» Ent ta oli liiga uhke, et seda küsida; aga vist veel kunagi enne polnud proua talle nii meeldinud kui nüüd.
«Kui asi halvasti lõpeb,» lisas proua endise külmaverega, «siis võetakse minult kõik. Matke need asjad siin kuhugi mägedesse; võib-olla tuleb kord aeg, kus see on kõik mu varandus.»
Ta ulatas Julienile kristallkarbi punasest nahast toosis, täidetud kullast ja vääriskividest ehteasjadega. «Nüüd minge!» ütles ta Julienile.
Proua suudles oma lapsi, kõige nooremat koguni kaks korda. Julien jäi liikumatult seisma. Proua aga läks minema kiirel sammul, ilma et ta Julienile enam otsa oleks vaadanud.
Härra de Rênal oli silmapilgust peale, mil ta avas anonüümse kirja, hirmsas meeleolus. Nii erutatud polnud ta veel kunagi olnud, välja arvatud ainult üks kord elus. See oli 1816. aastal, mil asi ähvardas lõppeda duelliga. Tõtt-öelda, tookord, kui tai oli väljavaade saada kuuli, polnud ta nii õnnetu kui nüüd. Ta uuris kirja igast küljest. «Kas see pole naise käekiri?» mõtles ta. «Kui nõnda, siis, milline naine võis selle kirjutanud olla?» Ta laskis silmade eest mööda kõik naised, keda ta Verrières’is tundis, aga ta ei saanud oma kahtlustustega kellegi juures peatuda. «Või on selle kirja dikteerinud mees? Kes on siis see mees?» Ka siin samasugune teadmatus; enamasti küll kõik, keda ta tundis, kadestasid ja vihkasid teda. «Peaksin õieti naisega aru pidama,» ütles ta enesele nagu harilikult, tõustes üles tugitoolist, kuhu ta oli vajunud. Vaevalt oli ta üles tõusnud, kui ta käega endale vastu laupa lõi.
«Armas jumal,» ütles ta, «just teda ma ei tohi ju usaldada. Praegu on ta minu vaenlane.» Ja tal tulid vihapisarad silma.
Nagu parajaks vastutasuks ta südamekuivuse eest, milles ju seisabki provintsi kogu elutarkus, olid need kaks meest, keda ta praegu kõige enam kahtlustas, tema kõige lähemad sõbrad.
«Peale nende on mul ju veel kümmekond sõpra,» – ja ta laskis nad kõik silmade eest mööda minna, kaaludes, kui suurt lohutust ta igaühe juurest võiks leida. Ja raevunult hüüdis ta: «Kõigile, kõigile teeb mu kole õnnetus suurimat lõbu!» Õnneks uskus ta, et teda väga kadestatakse, ja selles oli tal teatud määral õigus. Peale toreda linnamaja, mille kuningas igavesti pühitses oma ööbimisega, oli tal. hästikorraldatud loss Vergys. Selle esikülg oli valgeks värvitud, aknad aga varustatud ilusate roheliste luukidega. Mõte sellest toredusest lohutas teda viivu. Tõepoolest, ta lossi võidi näha kolme-nelja penikoorma kauguselt, kuna kõik teised suvilad ehk niinimetatud «lossid» naabruskonnas oma tagasihoidliku, halliks-muutunud välimusega ei saanud sinna poolegi.
Ainult ühe oma sõbra pisaraile ja kaastundmusele võis härra de Rênal loota; see oli kogudusekiriku-eestseisja. Aga see tobu nuttis iga asja puhul. Siiski oli see mees talle ainsaks toeks.
«Missugust õnnetust saaks minu omaga võrrelda!» hüüdis ta raevunult. «Ah, milline üksindus!» Ning see tõesti haletsemisväärne mees jätkas: «Kuidas on see üldse võimalik, et minul õnnetuse puhul pole ainsatki sõpra, kellelt nõu küsida? Aga minu enda mõistus ei suuda mind enam aidata, ma tunnen seda! Ah, Falcoz, ah, Ducros!» hüüdis ta kibedalt. Need olid kaks noorpõlvesõpra, kellest ta oli eemaldunud 1814. a. aukõrgendust saades. Nad polnud aadlikud ja ta ei tahtnud neid enam, nagu noorpõlves, kohelda kui võrdseid.
Üks neist, Falcoz, tark ja südamlik mees, paberikaupmees Verrières’is, oli departemangu pealinnas trükikoja ostnud ja ajalehe asutanud. Kongregatsioon oli otsuse teinud teda hävitada: tema ajaleht keelati, tema trükkimisluba võeti tagasi. Neisse kurbadesse tingimustesse sattunud, kirjutas ta katseks härra de Rênalile esimest korda kümne aasta jooksul. Verrières’i linnapea pidas parajaks talle vastata vana roomlase moodi: «Kui kuninga minister mulle au teeks ja nõu küsiks, siis ütleksin temale: hävitage halastamatult kõik provintsi trükikojad ja tehke trükkimine samasuguseks monopoliks nagu tubakas.» Härra de Rênal meenutas nüüd jubedusega neid sõnu, mis ta oli ütelnud oma lähedasele sõbrale ja mida omal ajal kogu Verrières oli imetlenud. «Kes oleks võinud ütelda, et tuleb päev, mil ma seda kahetsen kogu oma seisundi, oma varanduse, oma aumärkide juures!» Neis vihapuhanguis kord enese, kord kõige ümbritseva vastu veetis ta hirmsa öö; kuid õnneks ei tulnud tal mõtet oma naist luurama hakata.
«Oma Louise’iga olen ma harjunud,» mõtles ta, «tema teab kõiki minu asju; kui ma juba homme vaba oleksin ja uuesti abielluda võiksin, siis ei leiaks ma kedagi tema asemele.» Siis hellitas ta mõtet, et ta naine on süütu; niisugune seisukoht ei nõudnud talt vajadust näidata oma karakteri rangust ja oli palju mugavam; kas pole küllalt nähtud naisi, keda on laimatud!
«Aga kuidas!» hüüdis ta äkki ja kõndis närviliste sammudega edasi-tagasi. «Kas mina pean seda kannatama, et tema oma armukesega minu üle irvitab, nagu oleksin mina viimane paljasjalgne! Nii võib ju lõpuks kogu Verrières minu pehme loomu üle keelt peksta! Mida kõike ei kõnelda Charmier’st?» (See oli abielumees siit maanurgast, keda naine avalikult pettis.) «Kui tema nime suhu võetakse, kas ei tõmbu siis kõigi huuled naerule? Ta on ju hea advokaat, aga kes kõneleks kunagi tema kõneoskusest? Ah, Charmier, öeldakse, see Charmier Bernard’ist! Nii muutubki nimi inimesele häbiks.»
«Taevale tänu,» ütles härra de Rênal teinekord, «et mul pole tütart; see, kuidas ma ema mõtlen karistada, ei kahjusta laste olukorda. Ma võib-olla taban selle maapoisi kord oma naisega ja tapan nad mõlemad; siis oleks asi traagiline ja see varjaks igasuguse naeruväärsuse.» See mõte meeldis talle ning ta hakkas kõiki üksikasju läbi mõtlema. «Nuhtlusseadus on minu poolt, ja tulgu mis tuleb, meie kongregatsioon ja minu sõbrad vandemeeste hulgas päästaksid mu.» Ta proovis oma jahinuga, see oli väga terav; kuid mõte verest tegi talle hirmu.
«Ma võin selle häbematu kasvataja vaeseomaks peksta ja ta minema kihutada; aga milline skandaal see oleks isegi kogu departemangule! Kui pärast Falcoz ajalehe kinnimõistmist selle peatoimetaja vanglast välja tuli, kaotas ta oma kuuesaja-frangise koha minu hoolitsusel. Öeldakse, et see paberimäärija julgeb nüüd jälle ennast Besançonis näidata; ta võib mu nii osavasti ära reostada, et ma teda isegi kohtusse ei saa kaevata! Kohtusse kaevata…? Aga see kaabakas võib ju igasuguse laimu abil tõendada, et tal on õigus. Hea päritoluga mees, kes oma asendit seltskonnas oskab au sees hoida nagu mina, tekitab muidugi kõigi nende plebeide hulgas vihkamist. Ma võin kergesti lugeda midagi enese kohta Pariisi vastikute ajalehtede veergudelt. Taevas hoidku, kui kole! Rênali hea igivana nimi äkki nende irvhammaste poolt porri sõtkutud! Kui ma kunagi mõtleksin reisima minna, peaksin ma oma nime muutma. Mõtelda, et tuleks loobuda nimest, milles on minu au, uhkus ja jõud! See oleks armetuse tipp!»
«Kui ma oma naist ei tapa, vaid ta häbi