«Ma annaksin tuhat korda oma elu, ainult kui ma teaksin, kuidas sind aidata,» vastas Julien. «Mitte kunagi varem pole ma sind nõnda armastanud, mu kallis ingel, ei, õigemini, ainult nüüdsest silmapilgust peale hakkan ma sind nõnda jumaldama, nagu sa seda väärid. Mis hakkan ma peale sinust eemal olles, pealegi, kui ma tean, et sa oled õnnetu minu pärast! Küsimus ei ole siin ju minu kannatustest! Hea küll, ma lähen, mu kallis. Aga kui ma sinu juurest lahkun, kui ma enam sinu järele ei valva ega ole alati sinu ja su abikaasa vahel, siis ehk tunnistad sa temale kõik üles ja siis oled sa kadunud. Mõtle selle peale, et ta kihutab sind majast kõige sügavama häbiga minema. Kogu Verrières, kogu Besançon kõneleb siis sellest skandaalist. Sinu peale veeretatakse kogu süü; mitte iialgi ei toibu sa enam sellest häbistusest…»
«Seda ma just tahangi!» hüüdis proua püsti tõustes. «Mul tuleb kannatada, ja seda parem.»
«Aga selle jõleda skandaaliga kisud sa õnnetusse ka oma mehe!»
«Ei, ma alandan iseennast, ma võtan kõik enese peale, mind tallatakse porisse, vahest sellega saan ma päästa oma poja. See alandus kõigi silme all ongi ehk kõige suurem karistus. Niipalju kui ma oma nõrga mõistusega suudan otsustada, kas polegi see suurim ohver, mis ma jumalale suudan tuua? Ehk on ta nii armuline ja võtab kuulda mu alandumist ja jätab mulle mu poja! Näita mulle mõni raskem ohver, ja ma toon selle!»
«Lase ka minul ennast karistada. Ka mina olen süüdlane. Kas ma pean ennast sulgema trapistide kloostrisse? Sealne range elu võib ehk rahustada sinu jumalat! Oh taevas, miks ei või ma Stanislas’ haigust enese peate võtta…»
«Oo, sina siis armastad teda!» hüüdis proua de Rênal üles tõustes ja tema käte vahele langedes.
Ent samal silmapilgul tõukas ta Julieni enesest vastikusega eemale.
«Ma usun sind, ma usun sind!» jätkas ta, uuesti põlvili laskudes. «Oo, mu ainus sõber! Miks ei ole sina Stanislas’ isa? Siis ei oleks see jõle patt armastada sind enam kui su poega.»
«Luba mul siia jääda ja ma armastan sind ainult nagu oma õde! See on ainus mõistlik lunastus, mis kõigekõrgema viha võib vähendada.»
«Ja mina?» hüüdis proua üles tõustes ja Julieni pead oma käte vahele võttes ning talle otse silmadesse vaadates. «Ja mina? Kas tohin mina sind armastada nagu venda? Kas on minu võimuses sind armastada nagu venda?»
Julien puhkes pisaraisse.
«Kuidas sina seda tahad, kuidas aga sina tahad!» vastas Julien proua jalgade ette langedes. «Ma teen kõik, mis sa iganes käsid; see on kõik, mis mul üle jääb teha. Mu vaim on löödud sõgedusega; ma ei näe, mis ma pean tegema. Kui ma sinust lahkun, siis jutustad sa kõik oma mehele ära, oled ise õnnetu ja sinuga ühes ka su mees. Pärast seda skandaali ei saa ta iialgi saadikuks. Jään ma siia, siis pead sa mind oma poja surma põhjuseks ja sa ise sured murest. Kas soovid järele proovida, mis tagajärg on minu ärasõidul? Tahad, ma karistan ennast meie ühise patu pärast ning lähen sinust nädalaks eemale? Olen need päevad paos; kus sa ise tahad. Näiteks Bray-le-Haut’ abtkonnas. Aga sa pead mulle vanduma, et sa minu äraoleku ajal midagi oma mehele ei pihi. Pea meeles, kui sa ära räägid, ei saa ma enam tagasi tulla.»
Proua andis lubaduse ja Julien sõitis ära, kuid ta kutsuti paari päeva pärast jälle tagasi.
«Mul on võimatu ilma sinuta oma tõotust pidada. Kui sind alati lähedal pole ja kui sa oma pilkudega minul vaikida ei käsi, jutustan ma mehele kõik ära. Iga tund sellest talumatust elust tundub mulle terve päevana.»
Viimaks ometi halastas taevas õnnetule emale. Stanislas hakkas vähehaaval paranema. Ent rahulik elu oli kadunud, proua oli tundnud oma patu suurust, ja ta ei saanud enam endist tasakaalu tagasi. Südamepiinad jätkusid sellistena, nagu nad pididki olema nii siiras südames. Ta elu oli kord taevas, kord põrgu: põrgu siis, kui ta Julieni ei näinud, taevas siis, kui ta lamas tema jalgade ees.
«Ma ei tee enesele enam ühtegi illusiooni,» ütles proua de Rênal enesele sageli, isegi neil silmapilkudel, mil ta kogu hingega andus oma armastusele, «ma olen hukka mõistetud; jäädavalt hukka mõistetud. Sina oled noor, sina lasksid end meelitada mu ahvatlustest, andku taevas ise sulle andeks; mina aga olen hukka mõistetud. Ma tean seda kindlasti. Mul on nimelt hirm: kellel poleks hirmu põrgu ees? Kuid oma hinge põhjas ei kahetse ma midagi. Ma oleksin valmis uuesti seda pattu tegema, kui seda tuleks teha. Kui ainult taevas ei nuhtleks mind siin maailmas, ja pealegi minu laste kaudu, siis oleks seda minule enam, kui ma olen pälvinud. Aga sina, kas vähemalt sina, Julien, oled õnnelik?» hüüdis ta mõnikord. «Kas sa tunned, kuidas ma sind armastan?»
Julieni umbusklikkus ja haiglane uhkus, mis tundis vajadust just sellise ennastohverdava armastuse järele, ei suutnud vastu seista nii suure, nii väljaspool kahtlust seisva ohvri ees, mis avaldus igas silmapilgus. Julien jumaldas nüüd proua de Rênali. «Kuigi tema on aadlik ja mina töölise poeg, siiski armastab ta mind… Ma ei ole temale mingi toapoiss, kelle peale on veeretatud ka armastusekohustus.» Sellest hirmust vabanenud, andus Julien kõigile armastuse meeletustele kogu oma piinlevate kahtlustega.
«Kui ma vähemalt sindki saaksin õnnelikuks teha nende väheste tundide jooksul, mis me koos veedame!» hüüdis proua de Rênal, nähes, kuidas Julien ta armastuses kahtleb. «Rutakem, sest võib-olla homme pole ma enam sinu oma. Kui taevas mind nuhtleb mu laste kaudu, siis on asjatu, kui ma katsun ainult selleks edasi elada, et sind armastada, ja mitte näha, kuidas minu patt nad hukka saadab. Seda lööki ei suuda ma üle elada. Ja kui tahaksingi, – ikkagi ei suudaks: läheksin hulluks! Ah, kui ma saaksin sinu patu enese peale võtta, nagu sina nii suuremeelselt valmis olid Stanislas’ hirmsat palavikku enese peale võtma!»
See suur hingeline kriis muutis Julieni tundmusi oma armsama vastu. Nüüd polnud ta armastus enam paljas imetlus naise ilu ees, uhkus teda enda omaks pidada.
Nende õnn võttis nüüdsest peale palju kõrgema ilme; neid haaranud tuli loitis veel tugevamini. Nende armujoovastus tõusis pöörasuseni. Maailma silmis oleks nende õnn paistnud kõige täiuslikumana. Aga nad ei leidnud selles enam endist helget muretust, pilvitut õndsust, kerget õnnetunnet, mis neil oli nende armastüse esimestel päevadel, kui proua de Rênal kartis ainult seda, et Julien teda küllalt ei armasta. Nende õnnel oli nüüd sageli mingi roima ilme.
Isegi kõige õnnelikumail ja näiliselt kõige rahulikumail hetkil pigistas proua de Rênal kramplikult Julieni kätt ja hüüdis äkki: «Ah, mu jumal, ma näen põrgut! Millised hirmsad piinad! Aga ma olen need tõega ära teeninud!»
Ja ta pigistas teda, liibudes nagu luuderohi müüri külge.
Asjata katsus Julien seda ärevat hinge rahustada. Proua võttis Julieni käe ja kattis selle suudlustega. Siis aga langes ta uuesti süngeisse unelmaisse ja lausus:
«Põrgu tähendaks minule isegi halastust; ma tahaksin temaga veel mõne päeva elada, aga selle elu põrgu, mu laste surm… Siiski, vahest selle hinnaga andestataks minu roim… Ah, jumal! Ära heida minu peale armu sellise hinnaga! Vaesed lapsed pole ju sinu ees milleski süüdi; mina, ainuüksi mina olen süüdlane: ma armastan meest, kes pole mu abikaasa.»
Hiljem nägi Julien proua de Rênali väliselt rahunevat. Ta oli katsunud enesest võitu saada; ta ei tahtnud mürgitada mehe elu, keda ta armastas.
Päevad möödusid neil selliseis armastuse, sisepiinade ja rõõmude vahelduses ülikiiresti. Julien oli kaotanud harjumuse mõtiskleda.
Preili Elisa käis kord tähtsusetu kohtuprotsessi asjas Verrières’is. Ta märkas, et härra Valenod on täis vimma Julieni vastu. Elisa ise vihkas kodukooliõpetajat ja kõneles härra Valenod’ga temast üsna tihti.
«Te teete mind õnnetuks, kui ma teile kõik ära räägin!..» ütles ta kord härra Valenod’le. «Härrased ju hoiavad alati kokku, niipea kui asjad tähtsad on Kes siis vaesele teenijale andeks annab, kui ta üht või teist välja lobiseb…»
Pärast neid kulunud lauseid, mida härra Valenod oma läbematu uudishimuga oskas kohe lühendada, sai ta kuulda asjaolusid, mis tema enesearmastust kõige valusamini puudutasid.
See