Ent varsti pani Julien raamatu käest. See, mida ta luges Napoleoni võitudest, pani teda nägema midagi uut endagi võidus. «Tõsi, ma olen võitnud lahingu,» ütles ta enesele, «kuid tarvis see ka ära kasutada, vaja purustada selle ninaka aadliku uhkus, kuni ta on taganemas. See tähendaks toimida napoleonlikult. Tarvis küsida puhkust kolmeks päevaks, et külastada sõber Fouquéd. Kui härra de Rênal keeldub, siis ähvardan jälle ära minna. Aga küll ta juba järele annab.»
Proua de Rênal ei saanud silma kinni. Talle näis, nagu poleks ta siiamaani üldse elanudki. Ta ei suutnud kuidagi oma mõtteist eemale peletada õnnetunnet sellest, kuidas Julien oli katnud ta käe hõõguvate suudlustega.
Äkki sähvatas ta silmade ees koletu sõna: abielurikkumine. Mõtted jõledast liiderlikkusest, mis tundelist armastust võib rüvetada, tõusid rüsinal ta kujutlusse. Need mõtted tahtsid õrna ning jumalikku kujutelma Julienist ja armastusõnnest tuhmistada. Tulevik paistis talle hirmsais värvides. Ta nägi end hüljatud naisena.
Silmapilk oli õud; ta tunded jõudsid hoopis tundmatusse valdkonda. Alles eile õhtul oli ta läbi elanud ennetundmata õnne; nüüd aga leidis ta end äkki julmast ahastusekuristikust. Tal polnud mingit ettekujutust selliseist kannatusist. Need ähmastasid ta mõistust. Korra tekkis tal koguni mõte oma mehele üles tunnistada, et tal on hirm, nagu võiks ta Julieni armastama hakata. See tähendaks aga, et ta peaks kõnelema Julienist kõik. Õnneks tuli tal meelde õpetus, mis tädi talle päeval enne pulmi oli andnud: tuleb olla ettevaatlik pihtimustega mehele, kes lõppude-lõpuks ikkagi on oma naisele isand. Oma suures hingevalus ringutas ta käsi.
Ta muutus mängukanniks vasturääkivate ja valutegevate kujutelmade käes. Kord hakkas ta kartma, et Julien teda ei armastagi, kord jälle painas teda jube mõte roimast, nagu võiks ta juba homme seista häbipostis keset Verrières’i avalikku platsi, pea kohal silt, mis rahvale teatab ta abielurikkumisest.
Proua de Rênalil polnud mingeid elukogemusi. Isegi ärkvel olles ja täie mõistuse juures polnud ta leidnud mingit vahet inimese vahel, kes on pattu teinud jumala ees, ja selle vahel, keda rusub üldine põlastus, keda häbistatakse avalikult.
Kui teda veidi rahule jätsid jubedad mõtted abielurikkumisest ja aurüvetusest, mida see roim tema arvates enesega kaasa pidi tooma, ja kui ta hakkas unistama sellest, kui magus on Julieniga süütult edasi elada nagu varem, haaras teda hirmus mõte, et Julien armastab kedagi teist. Ta nägi veel praegugi tema kahvatut nägu, täis hirmu pildi kaotuse pärast, – või oli see kartus pilti näidates oma armsamat kompromiteerida. Esmakordselt oli ta sellelt muidu nii rahulikult ja üllalt näolt tabanud hirmu. Iialgi polnud Julien nõnda erutatud olnud tema ega ta laste pärast. Need uued sisepiinad jõudsid selle õnnetusetunde määrani, mida inimene iganes võib taluda. Proua de Rênal karjatas tahtmatult, nii et toatüdruk üles ärkas. Äkki silmas ta oma voodi läheduses tuld. Ta tundis ära Elisa.
«Kas olete see teie, keda ta armastab?» hüüdis ta oma meeletuses.
Toatüdruk oli niivõrd hämmastunud proua jubedast meeltesegadusest, et ei pööranud õnneks mingit tähelepanu ta imelikule küsimusele. Proua de Rênal sai aru oma mõistmatust teguviisist. «Mul on palavik,» ütles ta, «ja ma vist sonisingi pisut, jääge minu juurde.»
Sunnitud ennast kokku võtma, virgus ta päriselt ja tundis nüüd end vähem õnnetuna. Mõistus, mis vahepeal oli kadunud, kui ta poolunes viibis, tuli jälle tagasi. Et vabaneda toatüdruku üksisilmi vahtimisest, käskis ta teda lehte ette lugema hakata, ja rahunedes tüdruku ühetoonilisest hääleüminast Quotidienne’i pika artikli lugemisel, tuli proua de Rênal vooruslikule otsusele kohelda Julieni edaspidi täieliku külmusega.
Kaheteistkümnes peatükk
ÜKS MATK
Pariisis leidub elegantseid inimesi, võib-olla provintsis kohtab karaktereid.
Järgmise päeva hommikul, juba kella viie paiku, kui proua de Rênal alles magas, sai Julien tema mehelt kolmepäevase puhkuse. Eneselegi ootamatult igatses Julien prouat näha; talle meenus tema kaunis käsi. Ta läks aeda. Proua de Rênal laskis ennast kaua oodata. Ent kui Julien oleks teda armastanud, siis oleks ta teda kahtlemata märganud teise korra pooleldi avatud aknaluukide vahel. Laup toetatud vastu ruutu, jälgis ta sealt Julieni. Siis aga, vastu oma otsust, läks ta alla aeda. Hariliku kahvatuse asemele oli ta näkku tulnud ere puna. See nii lihtsameelne naine oli ilmselt erutatud: mingi sunnitud, isegi vihatunne asendas nüüd seda sügavat selgust, mille varal ta seisis nagu ülalpool kõiki labaseid argipäeva askeldusi ja mis sellele taevalikule näole andis nii palju veetlust.
Julien astus prouale kiiresti vastu; ta imetles tema ilusaid käsivarsi, mis paistsid läbi kähku ümbertõmmatud salli. Värske hommikuõhk näis veelgi ergavamaks muutvat ta näo, mis öise ärevuse tõttu oli muutunud kõigile muljeile aina vastuvõtlikumaks. See tagasihoidlik, liigutav ja ühtlasi hingestatud ilu, millist ei kohta lihtrahva juures, äratas Julienis hingeomaduse, mida ta veel kunagi polnud tundnud. Andudes kogu oma ahne pilguga proua võlude imetlusele, ei kahelnud Julien, et teda vastu võetakse sõbralikult; ta isegi ei mõtelnud sellele. Seda suurem oli ta hämmastus jäisest külmusest, mida nüüd tema vastu püüti näidata ja millest ta võis kohe näha kavatsust teda tagasi juhatada sinna, kuhu ta õigupoolest kuulub.
Rõõmus naeratus Julieni huultel kustus; talle meenus ta asend seltskonnas, eeskätt selle ülla ja rikka pärija silmis. Viivuks võis ta näolt lugeda vaid kõrkust ja viha iseenese vastu. Ta tundis ägedat pahameelt, et oli oma ärasõiduga enam kui tunni viivitanud nagu just selleks, et saada siin nii alandava vastuvõtu osaliseks.
«Ainult loll võib vihastada teiste üle,» ütles ta enesele, «kivi langeb selle tõttu, et tal on raskust. Kas ma pean igavesti lapseks jääma? Millal ma ometi jõuan niikaugele, et harjun oma hingest andma neile inimestele ainult niipalju, kuipalju nende raha väärib? Kui ma tahan, et nemad minust lugu peaksid, samuti ka mina iseenesest, siis pean ma neile näitama, et mind sunnib nende rikkusega kauplema ja tingima ainult minu vaesus, minu süda aga asub tuhat penikoormat eemal nende ülbusest, asetsedes küllalt kõrgel, et seda ei saaks riivata nende põlguse või soosingu tühised avaldused.»
Sellal kui noore kodukooliõpetaja põues pakitsesid säärased tundmused, võttis ta elav nägu solvunud uhkuse ja tigeduse ilme. Proua de Rênal oli sellest täiesti löödud. Voorusliku jaheduse asemele, mida ta oli lootnud ilmutada sellel kokkupuutumisel, astus osavõtlikkus, mida veelgi suurendas praegu nähtud üllatav muudatus. Tühised sõnad tervise ja ilma kohta, mida hommikuti tavaliselt vahetatakse, surid kummagi huultel. Julien, kelle selget mõistust ei häirinud ükski kirg, leidis varsti juhuse näidata proua de Rênalile, kui kaugel ta on sellest, et uskuda sõbralikku vahekorda temaga; ta ei lausunud sõnagi eelseisvast väikesest matkast, kummardas ja läks minema.
Kui proua de Rênal lahkujale järele vaatas, vapustatud tema tigedast ja põlglikust pilgust, mis veel eile õhtul oli olnud nii armas, jooksis tema juurde ta vanim poeg, kallistas teda ja ütles:
«Meil tuleb vaheaeg, härra Julien sõidab ära.»
Neid sõnu kuuldes tundis proua de Rênal nagu hauakülmust. Ta oli õnnetu oma vooruslikkuse ja veelgi õnnetum oma nõrkuse pärast.
See uus sündmus valdas kogu ta fantaasia, mis teda viis hoopis kaugele möödunud hirmsa öö mõistlikest otsustustest. Küsimus polnud enam vastupanekust sellele nii kalliks muutunud armukesele, vaid tema jäädavast kaotamisest.
Tuli osa võtta einest. Hingevalu suurendas seegi, et härra de Rênal proua Derville’iga muust ei rääkinudki kui aina Julieni ärasõidust. Verrières’i linnapea oli Julieni kindlast toonist, kui too puhkeluba palus, välja lugenud midagi ebaharilikku.
«Kahtlemata on sel talupoisil taskus mõne teise ettepanek. Aga tulgu see kas või härra Valenod’lt, küllap tal varsti isu kaob, sest kulutada kuussada franki aastas – see pole niisama. Küllap eile