Julien kadus kiiresti ja läks üles mäkke, suurde metsa, mille kaudu Vergyst Verrières’i minnakse. Ta ei tahtnud kohe otsejoones härra Chélani poole minna. Ta ei soovinud uuesti teeselda ja silmakirjastseeni mängida. Tal oli tarve selget pilku heita oma hinge ja vabadust anda tundmustele, mis sees keesid.
«Ühe lahingu olen ma võitnud,» ütles ta enesele, jõudes metsa ja ühtlasi eemale inimeste pilkude alt, «niisiis, ühe lahingu olen ma siiski võitnud!»
See ütlus laskis kogu olukorda paista soodsas valguses ja tõi ta hinge teatavat rahu.
«Nüüd saan ma siis viiskümmend franki kuus! Härra de Rênalil pidi küll kaunikesti hirm olema. Aga mille ees õieti?»
Mõtisklus sellest, mis küll võis hirmu sisendada sellele õnnelikule ja mõjuvõimsale mehele, kelle vastu ta alles tund aega tagasi oli tundnud põletavat viha, kihutas kõik pilved Julieni hingest. Ühe silmapilgu ta peaaegu hellus ümbritseva metsa veetlevast ilust. Hiiglasuuri paljaid kaljurahnusid oli kunagi siia metsa alla langenud. Pöökpuude ladvad tõusid peaaegu niisama kõrgele kui kaljudki; nende vari andis mõnusat jahedust, kuid siinsamas, kolm sammu eemal, kõrvetas päike nõnda, et vaevalt võis seisma jääda.
Julien puhkas veidi nende suurte kaljurahnude varjus ja läks siis jälle edasi mäkke. Varsti viis kitsas ja vaevalt-nähtav teerada, mida ainult kitsekarjased tarvitasid, hiigelkalju otsa. Siin, kaugel kõigist inimestest, tundis Julien end kindlana. See kõrgusetunne pani teda heameelest naeratama. Midagi selletaolist ihaldas ta saavutada ka moraalselt. Kõrgete mägede puhas õhk tõi hinge tagasi selguse ja isegi rõõmu. Verrières’i linnapea seisis ikka veel ta silmade ees kõigi rikaste ja ülbete inimeste esindajana; aga Julien tundis, et vihkamisel, mis äsja temas põles, polnud juures midagi isiklikku, kuigi see oli olnud väga äge. Kaoks härra de Rênal Julieni silmist, siis unustaks ta tema nädala jooksul ühes ta lossiga, koertega, lastega ja kogu perega. «Ei tea, kuidas ma sain teda sundida nii suurt ohvrit tooma. Mõtelda ainult, enam kui viiskümmend eküüd aastas! Ja hetk varem pääsesin ma vaevalt kõige suuremast hädaohust. Kaks võitu ühe päevaga; teine küll teenimatult. Tuleks uurida, kuidas see juhtus. Kuid jäägu need ebameeldivad otsingud homseks.»
Julien seisis suurel kaljul ja silmitses taevast, mis hõõgus augustikuu päikeses. Rohutirtsud siristasid all kaljude jalal rohus; kui nad lakkasid, sigines ta ümber täielik vaikus. Jalge ees laius maastik kuni kahekümne penikoorma kauguseni. Aeg-ajalt silmas ta mõnda kulli, kes kõrgete kaljude vahelt oli pea kohale lennanud, tehes nüüd vaikuses ilmatu suuri tiire. Julieni silmad jälgisid tahtmatult röövlindu, kelle rahulikud ja võimsad liigutused teda üllatasid. Ta kadestas seda omaette elamist.
Eks olnud niisugune ka Napoleoni saatus. Kas ehk kord ka tema enese oma?
Üheteistkümnes peatükk
ÜKS ÕHTU
Ent oli armsust Julia külmuses.
Ta väike käsi kergelt värahtas,
peost tasakesi välja libises,
jäi meelde selle surve erutav,
nii õrn, nii põgus, et ta ebales,
kas seda oligi.
Tuli siiski end Verrières’is näidata. Preestrimajast välja tulles kohtas Julien õnneliku juhuse tõttu härra Valenod’d, kellele ta otsekohe hakkas jutustama, et ta palka on tõstetud.
Vergysse tagasi jõudnud, ei ilmunud Julien enne aeda, kui juba üsna pime. Ta hing oli väsinud kõigist neist paljudest tugevatest tunnetest, mis ta kogu päeva kestel oli läbi elanud. «Mis ma neile ütlen?» mõtles ta ärevalt, mõeldes daamidele. Ta ei märganud, et ta enese hing oli kinni just nende väikeste igapäevaste asjade küljes, millega tavaliselt piirdub naiste kogu huvi.
Sageli oli Julien mõistatuseks proua Derville’ile ja ka oma sõbratarile, aga ka tema ise ei mõistnud kuigi palju sellest, mida need temale rääkisid. Selliselt mõjus kirgede jõud ja, kui tohiksin ütelda, suurus, et nad pöörasid auahne noormehe hinge segi. Talle kui iseäralikule olendile tähendas see peaaegu igapäevast tormi.
Õhtul aeda astudes oli Julien valmis huvi tundma ilusate nõbude mõtete vastu. Nood ootasid teda kärsitult. Ta võttis nagu harilikult istet proua de Rênali kõrval. Varsti muutus üsna pimedaks. Julien tahtis oma pihku saada seda valget kätt, mis oli toetunud tooliseljale ja mida ta tükk aega nägi enese lähedal. Veidi kõheldi, siis aga tõmmati käsi ilmsesti pahaselt ära. Julien oli valmis sellest mitte välja tegema ja vestlust rõõmsalt jätkama, kui ta äkki kuulis härra de Rênali lähenevat.
Julieni kõrvus kõlasid veel hommikused jämedused. «Kas ei saaks irvitada selle olendi üle, keda saatus on õnnistanud kõigi nende eelistega, mida rikkus annab, ning haarata ta naise käsi oma kätte just tema nähes? Jah, seda ma teen, mina, seesama, kelle vastu ta on ilmutanud nii palju põlgust.»
Nüüd kahanes õige kiiresti Julieni rahu, mis pealegi nii vähe oli omane tema karakterile; ta soovis kärsitult, et proua de Rênal jätaks oma käe tema pihku, ning see iha ei lasknud teda enam ühelegi teisele asjale mõelda.
Härra de Rênal kõneles vihaselt poliitikast: kaks või kolm Verrières’i vabrikanti olid temast tublisti rikkamaks läinud ja tahtsid valimistel tema vastu töötada. Proua Derville kuulas. Julien, keda need jutud ärritasid, nihutas oma tooli proua de Rênali omale lähemale. Pimedus varjas kõiki liigutusi. Julien söandas oma käe panna proua kauni palja käsivarre lähedale. Seejuures oli ta ise erutatud, ta mõtted läksid segi. Ta puudutas ilusat käsivart põsega ning söandas lõpuks sinna oma huuledki suruda.
Proua de Rênal värises: ta mees oli neli sammu eemal. Ta pistis oma käe kiiresti Julieni pihku ja tõukas teda samal ajal pisut eemale. Kuna härra de Rênal jätkas kõigi santlaagrite ja jakobiinlaste kirumist, kes nüüd nii rikkaks lähevad, surus Julien temale sirutatud käele kirglikke suudlusi, vähemalt tundusid nad proua de Rênalile sellistena. Ja ometi oli vaene naine alles tänasel saatuslikul hommikul saanud tõendeid selle kohta, et see mees, keda ta jumaldas endale aru andmata, armastab kedagi teist! Kogu Julieni äraoleku aja oli ta äärmiselt piinelnud ning see pani teda järele mõtlema.
«Kuidas!» ütles ta enesele, «mina armastan, mina olen hakanud armastama! Mina, abielus naine, äkki armunud! Tõepoolest, ma ei ole kunagi oma mehe suhtes tundnud seesugust pöörast rahutust, mis hetkekski ei lase unustada Julieni. Lõpuks on ta ju vaid laps, kes on täis austust minu vastu! See meeletus läheb mööda. Mis lähevad mu abikaasale korda minu tundmused selle noormehe vastu! Härra de Rênal tunneks igavust vestlustest, mis mul on Julieniga. Need on ju kõik fantaasia, teda aga huvitavad äriasjad. Ma ei võta ju talt midagi ära, et Julienile anda.»
Vähimgi silmakirjalikkus polnud segamas seda naiivset puhast hinge, kelle nüüd oli roopast välja viinud ennetundmata kirg. Ta oli eksiteele viidud, ise sellest teadmata. Samas aga oli temas virgunud vooruslikkusetunne. Sellised olid ta siseheitlused, kui Julien aeda tuli. Ta kuulis tema häält ning juba ta istuski tema kõrval. Ta hing oli ülimas vaimustuses sellest haaravast õnnest, mis teda juba paari nädala kestel pigem hämmastas kui võlus. Kõik oli talle ootamatu. Samas küsis ta eneselt: «Kas siis tõesti piisab paljast Julieni nägemisest, et talle kõik andeks anda?» Tal hakkas hirm ning ta tõmbaski oma käe kohe tagasi.
Kirglikud suudlused, milliseid ta polnud veel iialgi saanud, kustutasid äkki ta meelest mõtte, et vahest Julien armastab kedagi teist. Julienil polnud tema silmis enam ühtegi süüd. Kadus terav valu, mis oli tekkinud kahtlustustest; nüüd tundis ta vaid veel õnne, millest ta iialgi varem ei olnud unistanudki, ning see kõik tekitas temas armujoovastust ja pöörast rõõmu. Õhtu oli võluv kõigile, välja arvatud ainult Verrières’i linnapea, kes ei saanud kuidagi unustada rikastunud vabrikante. Julien ei mõelnud enam oma süngele auahnusele ega raskelt-teostatavaile plaanidele. Esimest korda elus veetles teda ilu jõud. Hõljudes ebamääraseis