Oleks siis tema või Vapsiku Ärni niisuguse appitulemise eest selget raha küsinud, oleks nendega olnud palju lihtsam ja meeldivam asja ajada, aga alati hakati seletama, et väike asi, pole midagi vaja! Ning kui Erna kindlalt ütles, et tema ei taha võlgu jääda, siis lõpuks nõustuti, et olgu siis, aga natukene… Aga kui palju see natuke on, seda ei öeldud ilmaski, nii et Ernal tuli oma arvamise järgi sobiv rahatäht tegijale pihku suruda ja nii andjale kui ka saajale jäi kripeldus hinge, et antud summa võis olla kas teenimatult suur või liiga väike.
Oapõllu perenaise hing oli palju rahulikum, kui ta ise hakkama sai ja kõrvalist abi vaja ei olnud; paraku oli ta ammugi kogenud, et mida rohkem on majas tänapäevaseid tehnikavigureid, seda enam on ka võimalusi, et mõni neist üles ütleb. Artur oli majapidamisse hankinud igasuguseid aparaate, mida vajalikuks pidas, aga pensionärina polnud tal raha, et uusi asju osta; nii oli ta muretsenud vaid tarvitatud tehnikavärki – vana „Žiguli” auto, televiisori, tolmuimeja, veekeetja, mahlapressi… kõik niisugused, mis olid juba kümme või rohkem aastat kedagi teeninud. Ning kui mõni nendest lõplikult üles ütles, võttis Erna selle kaenlasse ja kõndis üle õue mehe töökotta, et see riiulile teiste streikivate veteranide kõrvale sättida. Sest üks Arturi õpetus oli veel nõukaajast meelde jäänud: ära visata ei tohi midagi, kõik tuleb alles hoida, sest isegi täi nahka võib kunagi vaja minna!
6
Kohtla-Lageda esimese lasteaia juhataja Olga Kapustina oli venepärasest nimest hoolimata eesti juurtega, pärit lähedasest Mäetaguse vallast, kuid saanud selle perekonnanime vene rahvusest mehelt. Kogu tollases Nõukogude Liidu hiigelriigis valitses pärast suurt sõda abiellumisealistest meestest suur puudus, hiigelsõda oli miljonite noorte meeste eluküünla kustutanud. Eestis olid kaks võõrvõimu korraldanud kokku kolm sundmobilisatsiooni ja suurem osa elujõulistest meestest sõtta viidud – neid võeti neljakümne esimesel väevõimuga Punaarmeesse, värvati Saksa okupatsiooni ajal Eesti Leegioni ja ülejäänuid või vahepeal täisealiseks saanuid pärast punavõimu naasmist jällegi Nõukogude poolele, et käimasolev sõda lõpetada. Suur osa eesti meestest maeti kas langenutena kuskil sõjaväljal nimetusse hauda või tunnistati vaenlaste poolel võidelnutena süüdlasteks ning leidsid lõpuks hauakoha mõne Siberi sunnitöölaagri aia taga igikeltsas.
Elu aga tahtis elamist ja nõudis oma ning paljud eesti naised, nende hulgas ka Mäetaguse vallast pärit metsavahi tütar Olga Karjane, olid oma mehe sõjas kaotanud. Sõda lõppes, suur osa Punaarmeest demobiliseeritud võõrast rahvusest mehi jäi aga Eestimaale, sest nende kunagised kodud, paljudel ka perekonnad olid sõjas otsa leidnud. Rindega üle mitmete maade liikudes olid need mehed purustuste ja kannatuste kõrval ka euroopalikke eluviise märganud ning Eesti miljöö oli Venemaa lihtsates tingimustes kasvanutele paljutõotav. Pealegi pakkusid Eesti põlevkivikaevandused tööd ka nendele, kellel igasugune eriala puudus. Lisaks mujalt tulnuile leidsid kaevuritöö taha varjumise võimaluse need eestlased, kes olid sõjas sundkorras sakslaste poolel võidelnud või keda oli mingi muu poliitiline patt rõhuma jäänud; maa-alune töö, kus vaid kitsas ringis suheldi, andis neile vähemalt ajutise indulgentsi, kuna tööjõupuuduses vaadati kaevurite päritolule pooleldi läbi sõrmede ega hakatudki eriti uurima nende senist elukäiku. Nii sattusid maa all kõrvuti, isegi ühes brigaadis töötama mehed, kes olid sõjas erinevaid mundreid kandnud ja omavahel elu ja surma peale võidelnud; samamoodi töötas õlg õla kõrval ka kummaltki vaenupoolelt pärit kohtualuseid ja kohtumõistjaid. Sõda oli lõppenud, riik vahetunud ja paljudel eesti meestel oli esmavajaduseks saanud silmapaistmatult edasi elada, et punavõimu valvsa pilgu eest varju jääda. Alatasa kuklasse hingav oht Siberi vangilaagrisse sattuda sundis neid mehi end maadligi hoidma, veel parem aga – maa alla kaevuriks minema.
Olga Karjane oli leidnud endale töökoha Kohtla-Järvel kiiruga avatud lastekodus, kuhu koondati sõjas kodutuks jäänud lapsi. Traumeeritud lastega tegelemine oli suurt pühendumist nõudev töö, mis noore naise kannatuse tihti proovile pani, sest omapead hulkuma harjunud lapsi oli väga raske kindlale distsipliinile allutada. Polnud sugugi haruldane, et kuue-seitsmeaastane jõnglane lastekodust põgenes ja ta purupurjus olekus kuskilt leiti – odavat viina müüdi pea igal tänavanurgal ja nii mõnelegi eluheidikule pakkus lõbu tänaval hulkuv laps purju joota.
Just järjekordselt kaduma läinud jõnglast taga otsides kohtuski Olga oma tulevase mehe Sergei Kapustiniga. Sergei oli miilitsaseersant, kes poisi kuskilt kuurist magamas leidis ja lastekodusse tagasi tõi. Sealt hakkas Olga ja Sergei tutvus arenema ja poole aasta pärast otsustati leivad ühte kappi panna. Ametlikud abiellumispaberid aeti korda ligi aasta hiljem, kui Olga oli veendunud, et mees on töökas ega ilmuta ülesaamatut nõrkust viina järele.
Olga võttis oma tööd tõesti südamega ja see paistis kohalikkudele võimudele silma. Kõigepealt edutati ta sellesama lastekodu juhatajaks, kuid seda tööd ei jätkunud kauaks.
„Lastekodu viiakse üle Tartusse! Kas soovite koos sellega Tartusse kolida?” küsiti linna täitevkomitees üsna kange keelega.
„Mina Tartusse? Mida ma seal peale hakkan? Mu mees töötab ju siin, miilitsas, te vist teate!” kohkus Olga, just nagu oleks tahetud teda mehest lahutada. Meestest tuli sel ajal kümne küünega kinni hoida.
Nii pakutigi Olgale Kohtla-Lageda uue lasteaia juhataja kohta. Lasteaed oli kakskeelne, Olga oli nii lastekodu juhatajana kui oma venekeelsest abielust saanud tugeva keelepraktika ning valdas mõlemat kohalikku keelt peaaegu võrdselt, kuigi kirjalikult oli ta eesti keeles tugevam.
Senise lastekodutööga võrreldes tundus töö lasteaias peaaegu puhkusena ning pärast seda, kui Tallinnast oli sinna tööle suunatud kaks äsja pedagoogilise kooli lõpetanud kasvatajat, oli seni kummitanud personaliprobleem vähemalt esialgu lahendatud. Muidugi tekkisid sedamaid uued probleemid, kõigepealt kahe kohaliku neiukesega, kelle Olga oli kasvatajana tööle võtnud, kuid kellel ei olnud vastavat haridust, pealegi ei osanud kumbki eesti keelt. Nad olid lihtsalt Kohtla-Järvel kümneklassilise vene keskkooli lõpetanud, aga nüüd tõrkusid oma töökohti uutele tulijatele loovutamast.
„Teil ei ole pedagoogilist haridust, ma ei saa teid kasvatajatena enam kasutada,” selgitas Olga mitu korda kannatlikult, aga mõistmist leidmata.
„Imelik! Siiamaani saite, aga enam ei saa!” väljendati pahameelt.
„Pealegi ei oska te kohalikku keelt! Te ei saa eesti lastega korralikult suhelda.”
„Mis tähtsust sel on? Kõik on üks Nõukogude Liit ja siin peavad kõik vene keelt oskama! Mida varem nad ära õpivad, seda parem.”
„Seadus nõuab, et kasvatajatel peab olema pedagoogiline haridus! Ja nõutakse, et lapsi tuleb õpetada kohalikus keeles, sellepärast,” püüdis Olga õigustust leida, ise täpselt teadmata, kas niisugust seadust üldse ongi. Aga seadus, eriti selle sõna venekeelne vaste – zakon – kõlas kuidagi rangelt ja distsiplineerivalt, isegi omajagu halastamatult ja sobis hästi relvana haarata. See taltsutas ka need noored protestijad. Darja ja Sveta küsisid peaaegu ühest suust:
„Aga mis meist nüüd saab? Kuhu meie tööle läheme?”
„Kui tahate tingimata lasteaeda kasvatajana tööle jääda, minge pedagoogilisse kooli, õppige ja saate vastava elukutse! Praegu võin teile pakkuda vaid koristaja ja söögitädi kohta. Aleftina hakkab pensionile jääma ja üks koristaja on meil just puudu. Aga kui ei sobi – Kohtla-Järvel on teil küllalt võimalusi tööd saada,” seletas juhataja ettevaatlikult sõnu valides. Sest valitses kirjutamata seadus, et tööle võtmisel olid vene rahvusest inimesed eelisseisuses ja omal ajal oli linna täitevkomitees üks mitte just kõrgelt haritud funktsionäär selle ka koosoleku ees välja öelnud, muidugi vene keeles: „Vene rahvas on sõjas palju kannatanud, nendele tuleb igal pool eesõigus anda!”
Ida poolt tulijad käitusid kõikjal peremeestena ja leidsid selle põhjendamiseks