„Just nagu oleksime välismaale jõudnud,” arvas Meeta ettevaatlikult ringi vaadates. Tema oli üks nendest paljudest talutüdrukutest, kes senitundmatu kolhoosikorra eest taganedes olid maalt pealinna ametit õppima läinud, kui mitte öelda – põgenenud. Paljud temataolised leppisid tollal tööstuskooliga, aga Meetal oli õnnestunud pedagoogilise kooli sisseastumiseksamid ära teha ja nüüd lõpetades lasteaiakasvataja kutse saada.
„Välismaa see ei ole, me ei oska välismaad ettegi kujutada, aga see siin paistab päris korralik linn olevat! Ja lasteaed pidi siin ka täiesti uus olema,” arvas Erna ja vaatas otsivalt ringi, nagu peaks nende otsitav lasteaedki samamoodi silma paistma nagu uhke koolimaja. „Olgu, küsime!” otsustas ta siis ja sammus esimese tänaval kõndiva mutikese juurde, kuigi tolle riietus reetis, et eesti keelega pole tema puhul midagi peale hakata. Siiski said nad teada, et detski sad on küllaltki lähedal, siinsamas põiktänavas kolmas maja.
„Tam deti na dvore igrajut, sami uviditie,” juhatati lahkelt ja mutike tatsas edasi.
Lasteaias võeti pealinnast tulijad rõõmuga vastu. Juhataja oli eestlane ja see tõi mõlemale märgatava kergenduse – on ikkagi suur asi, kui saad oma probleemid harjunud maakeeles ära rääkida. Muidu aga oli lasteaed kakskeelne nagu kogu äsja tärganud linnakegi.
„Praegu on kaks eesti ja kolm vene rühma, sõim on eraldi, seal on ainult vene kasvatajad. Maja on suur ja eks edaspidi tuleb veel mõned rühmad avada, küllap elu näitab…” seletas juhataja Olga, juba hallinevate juustega keskealine naine.
Nad tegid ringkäigu uutes, veel kirbelt värvi järele lõhnavates ruumides, tutvusid kasvatajate ja kokatädiga ning kõik see tekitas tüdrukutes tuttava, isegi kummaliselt koduse tunde. Küllap sellest, et kooliajal olid nad mitmes lasteaias praktikal olnud ja lasteaia miljöö oli juba kuigivõrd omaseks saanud. Pealegi oli siin kõik uus ja näis palju kenamana kui nad olid kartnud. Tüdrukutel aga kibeles hingel kõige tähtsam küsimus.
„Kus me elama hakkame?” Küsija oli muidugi Erna.
„Teile lubati linna ühiselamus kahe peale tuba anda, see peaks teid rahuldama. Või lootsite kumbki kolmetoalise korteri saada?” muigas juhataja.
„Kas seda tuba näha ka saab? Me saaks muist oma asju siia jätta, kui me augustikuus juba päriselt tuleme, siis oleks vähem tassida.”
Juhataja võttis telefonitoru ning kolmveerand tundi hiljem seisid tulevased kasvatajad ühiselamu komandandi ees. Too oli meesterahvas, ilmselt sõjaveteran, sest kandis tunnusteta sõjaväevormi. Komandant istus oma kontoris laua taga, viisnurgaga sõjaväe nokatsmüts peas ja hakkas sedamaid tüdrukutele täitevkomiteest antud eestikeelset saatekirja uurima, kuigi ta seal kirjutatust ilmselgelt mõhkugi ei taibanud.
„Pasportõ!” nõudis ta siis ja sellest said tüdrukud aru. Ootasid kannatlikult, kuni komandant nende passiandmed konarliku käekirjaga oma suurde kontoriraamatusse kirjutas.
„Vtoroi etaž, eto dlja ženštšin! Dvatsat tšetvjortaja komnata. Idjom!” Püsti tõustes muutus komandandi rüht ühtäkki sõjaväeliseks, kalifeedes ja säärikutes mees kõndis ees, nemad järel. Erna püüdis kõndides surmapõlgavat nägu tehes komandandi kõnnakut matkida, kuni Meeta teda noomivalt ribidesse tonksas.
„Teine korrus, see on hea! Keegi ei saa aknale koputada,” arvas ta.
„Mis sa… kardad, et ei saagi poisse külla kutsuda või?” andis Erna vastu, kindlalt teades, et komandant öeldust aru ei saa. See oli küll naljaga küsitud, aga tegelikult tundsid tüdrukud teineteist sügavuti veel vähe. Nende sõbrannasuhe oli saanud alguse esimesest koolipäevast, mil nad täiesti juhuslikult olid sattunud ühte pinki istuma, mõlemad alles seitsmenda klassi lõpetanud teismelised. Kogu omavaheline suhtlemine oli seni toimunud koolimaja distsipliininõudvate seinte vahel, kui mitte arvestada üksikuid Erna kodus toimunud eksamieelseid ühisõppimisi ja igasügisest kohustuslikku kolhoosielu, mil kogu klass kaheks nädalaks kuskile äbarikku majandisse kartuleid võtma viidi ja tulevased lasteaiakasvatajad hoopiski ekstreemsetesse elamistingimustesse sattusid. Aga seal suheldi kambas kõigiga, kahekesi seiklemas olid nad nüüd alles esimest korda.
Komandant avas luku ragisedes nende tulevase kodu ukse ja ega selles toas polnudki midagi erilist vaadata. Kaks raudvoodit, kaks öökappi, seina ääres väheldane laud ja selle kõrval kaks tooli. Mööbel ei olnud uus, oli ilmselt kuskilt mujalt tarvitatuna toodud.
„Vot požaluista, eto vsjo dlja vas!” ütles komandant oma sõjaväemütsi kohendades uhkelt, nagu oleks ta kõik selle oma kätega nende jaoks valmis teinud, ja luges sellega oma missiooni lõpetatuks. Tüdrukutel oleks olnud veel paljugi küsida, aga kartusest, et mõistmine nagunii keelebarjääri taha takerdub, püsisid mõlemad vait. Alles siis, kui komandant oli silmapiirilt kadunud, läksid keelepaelad lahti.
„No tere siis, koduke…” ütles Erna. „Kumma voodi sa võtad?”
„Mul ükskõik, vali sina.”
„Mina valin selle!” Erna istus parempoolsele voodile, mis selle peale ehmunult krääksatas. „Näe, voodile on kriuks sisse pandud!”
„Mis sa…? Mis kriuks?” ei saanud Meeta äkki aru.
„Ema rääkis, et vanasti sai kingsepa käest tellida kriuksuga saapad. Et kui astud, teevad iga sammuga kriuks-kräuks, siis on uhke kõndida! Aga need voodid siin – mine tea, võib-olla komandant lasi neile ka kriuksu sisse panna ja käib öösiti koridoris kuulatamas.” Erna muigas teadjalt ja öeldu mõte jõudis alles siis Meetani. Kummalgi polnud poistega sügavamaid kokkupuuteid olnud, mõnel tantsuõhtul kuskil koridorihämaruses põgusa kallistuse juurde saadud kiirmusi oli jäänud piiriks, millest kaugemale minekut oskasid tüdrukud siiamaani vaid teoreetiliselt ja ebalusega kujutleda. Erna mäletas veel naabrite kõnelusi, kuidas sõjaajal üks või teine ümbruskonnas elutsenud naishing oli saksa ohvitseridega ringi tõmmanud, ja nende kohta öeldi väga pahasti.
„Mina kardan mehi, sellepärast!” ütles Meeta õlgu väristades. „Nagu need seal õlleputka juures – kui mõni sihuke lähedale tuleks, ma jookseksin minema, kas või hingetuks!”
„Aga kui tema kiiremini jookseb, mis siis?” narris Erna.
„Siis… siis ma sureks hirmust ära!” tunnistas Meeta ja tegi selle juurde sedavõrd abitu näo, et Ernal süda haledaks läks.
„Aga eks hüüa siis mind appi, küll ma talle näitan!” ütles ta ja selle peale puhkesid mõlemad naerma.
3
Inimene on loodud kohanema nii hea kui halvaga. Artur Mangel kutsuti siit maailmast ära juba ammu, kuus aastat tagasi, ning esimene talv Oapõllul ilma Arturita oli Ernale tõesti raske olnud. Korraks oli naine isegi heietanud mõtet ennast kevadeni Tallinnasse Einari peresse sobitada, aga loobus, sest linnakorter Kalamaja linnaosas, mille nad maale kolides pojale pärandasid, oli väike, vaid kahetoaline. Omainimestena oleksid nad ju kuidagi läbi saanud, aga siis tekkis Ernas trots. Noored teda ootavale üksindusele nähtavasti ei mõelnudki, niisugust ettepanekut nende poolt ei tulnud ja mõte jäi katki. Pean ise hakkama saama, oli naine otsustanud.
Jah, algul üksindus tõesti hirmutas ja sügistalvine pimedus lisas seletamatu ebakindluse tunde, kuigi Erna püüdis endale sisendada, et karta pole tal midagi. Kuid ka pool aastat voodihaigest Arturist, kes pidevat talitamist vajas, oli tal eelmisel talvel vähemalt seltsi olnud; mis sellestki, et haigus oli mehe veelgi kiuslikumaks teinud, aga haige inimese kapriisidest oli lihtsam aru saada ja nendega pidi lihtsalt leppima. Mees oli alati lembesõnadega kitsi olnud ja isegi siirast naeratust oli ta terve abieluaja jooksul napilt näidanud, justkui oleks kartnud varude enneaegset lõppemist. Sellepärast