„Jah, varsti juba nelikümmend aastat ma elan siin.”
„Te olete õpetaja – siis ehk hakkate mulle eesti keelt õpetama? Kas teil oleks selleks aega ja tahtmist?”
„Teie soovite eesti keelt õppida?” imestas naine.
„Jaa, ilma ei saa ma siin hakkama.”
„Kas te kavatsete tõesti siia elama asuda?”
„Mitte pidevalt, aga suviti vast. Ja nüüd, kui remonti tegema hakatakse, aga mul pole kohta, kus elada. Mõis on ju täiesti lagunenud! Vähemalt paariks kuuks oleks mul vaja siin üks tuba leida, ega te ei tea mulle midagi soovitada?”
Vana õpetaja mõtles, lasi silme eest läbi kõik kohalikud võimalused ja neid polnud just palju. Õigemini – neid ei olnudki.
„Siin ei ole kellegil teile mingeid mugavusi pakkuda. Siin elatakse lihtsalt, maainimese moodi,” arvas ta.
„Ka mina suudaksin lihtsalt maainimese moodi elada, see pole võimatu. See oleks ju vaid ajutine eluase.” Günter von Mühlhausen ei lasknud ennast kohutada, ta tundus endale teerajajana, kes on kohustatud igasuguseid raskusi taluma.
„Siis… siis võiks vast Uuemõisale minna, nendel on suur maja.”
„Uue…möissa? Kus see on?”
„See ei ole kaugel…” Valentine Otsepp viitas ebamääraselt pargi sügavuse suunas. „Vast pool kilomeetrit.”
„Kas te oleksite nõus kaasa tulema ja teed näitama? Pealegi – mina ei saa ju nendega räägitudki!”
Valentine heitis pilgu oma määrdunud kitlile, millega ta tavaliselt aiatööl käis. Ka käed olid kartulivõtust veel mullased.
„Ma pean kodunt läbi käima, end korda tegema…”
„Jaa, muidugi! Istuge peale, sõidame!” Sakslane tegi sammu auto suunas, valmis naisele ust avama.
„Ei-ei, ma lähen jalgsi!” kohkus õpetaja, kujutledes end määrdunud riietega puhtal autoistmel. „See valge maja seal, see on ju siinsamas. Kui te ootate, ma teen ruttu!”
Günter von Mühlhausen noogutas nõustuvalt, sisimas kergendust tundes, et naine tema ettepanekut autosse istuda tõsiselt ei võtnud. Tema BMW-l olid küll nahkistmed, aga ikkagi… Ta laskis naisel kaugeneda, istus siis rooli taha ja järgnes minejale. Õpetaja kadus majauksest sisse, sakslane peatas auto teda ootama jäädes trepini viival rajal ja laskis silmadel ringi käia.
Jah, see kiirustades üles laotud maja oli jällegi üks näide sellest, milleni jõutakse, kui oma elamise eest hoolt ei kanta. Välisuksel oli üks klaas asendatud vineertahvliga ja teine hoopiski puudu. Trepp ukse ees kandis lagunemistunnuseid, astmed olid viltu vajunud, trepinurgale vist mõni auto kunagi külge ajanud, sest see oli kogunisti laiali pudenenud. Aknaraamid lausa karjusid värvi järele, vaid kohati võis aimata, et nad olid kunagi valged olnud… Aga kardinad olid kõikidel akendel ees, sellest peeti siin nähtavasti lugu.
Maja välisuks kolksatas ja keegi astus trepile. Günter von Mühlhausen heitis tulijale pilgu – ei, see ei olnud oodatud õpetajanna, vaid keegi noorem, kirjus sitskleidis heledajuukseline keskeas naisterahvas. Naine jäi trepile seisma ja uuris autot, selline oli siinkandis vist haruldus. Mees rooli taga aga piidles omakorda naist ja konstateeris endamisi, et tegemist on üsna meeldiva välimusega naisolevusega, sellist poleks ta siin kolkas lootnudki kohata. Günter von Mühlhausenil oli naiste peale silma; juba nooruses oli ta suutnud vaid mõne pilgu abil liigitada naisi kas meeldivateks, neutraalseteks või ebameeldivateks, ja see omadus oli tal säilinud. Naine trepil kuulus igatahes meeldivate hulka, kuigi nii tema riietus kui ka soengusse sättimata harevil juuksed just klassikalisest enesehooldusest ei kõnelenud. Aga siin sobis ta üldpilti hästi, tema välimus oli samamoodi hooletusse jäetud nagu see maja või kogu ümbrus.
Lehte seisatas veel hetke trepil, kuid autosistuja isiku oli ta juba ära määranud – ilmselt oli tegemist selle sakslasest uusparuniga, kelle mõisaostust terve vald rääkis. Samas aga tundis ta, et oleks andestamatu viga kõndida oma nöörilrippuvat pesu korjama ilma uuele naabrile pilku heitmata, ja ta sammus otseteed auto juurde.
„Kas te ootate kedagi?” küsis ta läbi lahtise autoakna, püüdes seejuures naeratada ja juba ette teades, et ta eestikeelset vastust ei kuule. Talle vastatigi midagi võõras keeles ja vastust saatis pearaputus. Sakslane ütles ilmselt, et ta ei saa küsimusest aru, aga Lehte oli oma eesmärgi täitnud ja saanud võõrast selle napi kahekõne ajal silmitseda. Igatahes soliidne härrasmees paistis too parun olevat, ja sugugi veel mitte vana. Võibolla kuuskümmend… Kõhklemata võis teda liigitada veel meeste, mitte vanaättide hulka.
„Ei saa aru…” Lehte manas näole oma kõige võluvama naeratuse ja autost vastati samaga. Siis sammus naine pesunööri poole, ja teades, et mees talle järele vaatab, püüdis ta panna oma sammu võimalikult palju graatsiat. Günter von Mühlhausen jälgis teda tõepoolest ja tundis nähtust heameelt, sel naisel oli tõesti kõigiti kena figuur. Siis aga teda segati – auto juurde tekkis nagu maa alt Valentine Otsepp, ta oli osanud majauksest nii väljuda, et see ei kolksatanudki.
„Vabandan, et saite nii kaua oodata…”
„Ei, sugugi mitte… Istuge peale!” Mees heitis veel kahetseva pilgu naisele, kes pesunöörilt pesu võtma upitas, ja käivitas mootori.
6
Uuemõisa talu oli saanud uue asuka – nurgatoas, mille ette oli ehitatud lai klaasveranda, elutses Saksamaalt tulnud mõisaomanik. Valentine Otsepa vahelttalitamise kaudu olid Herman ja Selma Kündja lõpuks nõustunud võõramaalasele tuba üürima, kuigi esimene reaktsioon oli olnud kindlalt eitav.
„Mis sa nüüd, võõrast inimest majja võtta! Ja pealegi veel umbkeelset, me ei saaks temaga rääkidagi!” Herman oli keelduvalt pead raputanud ja Selma lisas omalt poolt:
„Ta on ju harjunud teistmoodi elama, veega kempsud ja puha… Ta ei oskakski siin hakkama saada!”
„Nad kardavad, et ei oska teiega rääkida,” tõlkis Valentine sakslasele.
„See ongi minu jaoks hea! Öeldakse, et kõige parem on keelt õppida võõramaalaste hulgas, minule see meeldiks!”
„Ja siin ei ole mingeid mugavusi…”
„Neid polegi vaja, minu jaoks on see eksootika, saate aru?” Günter von Mühlhausen jäi endale kindlaks ega lasknud end nii lihtsalt kohutada.
„Pesemisvõimalused on nigelad, vannituba ei ole, on ainult saun…”
„Sauna?” Sakslane hääldas seda sõna soomepäraselt. „See on ju väga hea! Sauna mulle meeldib.”
Näis, et esmamulje Uuemõisa talust oli võõramaalasele olnud positiivne, ja selle mõjul püüdis ta kõiki vastuväiteid tagasi tõrjuda. Tõepoolest, Herman ja Selma olid oma elamise eest hoolt kandnud. Siin olid lillepeenrad ja pügatud muru, korralikud puuriidad ja kanadki ei kõndinud vabalt ringi, vaid olid võrkaia taga aedikus.
„Ja siin saaks ma ehk perenaisega kaubale, et ta teeks mulle ka kerge hommikusöögi,” jätkas sakslane. „Võileib, kohv ja paar muna, sellest piisaks. Muidugi ma maksan selle eest eraldi.”
Sakslane rääkis, Valentine tõlkis ja Selma vangutas pead.
„Oskaksin ma temale midagi süüa pakkuda… Isegi elame poeleival, kaks korda nädalas käime alevikupoes. Ja kui auto jälle üles ütleb, äkki ei saagi!”
Günter von Mühlhausen jälgis kõnelejaid. Nende näoilmetest ta taipas, et Uuemõisa pererahvas oli tema korterisse ja kostile võtmise vastu, kuid talle tundus, et see tõrjumine ei olnud siiski jäik ja lõplik.
„Ma maksan selle toa eest nii palju, kui te soovite! Kui palju te soovite? Ja ainult paar kuud, mitte enam, ütelge neile!”
Uuemõisa kindlus hakkas pikkamisi murenema. Nüüd rääkisid Selma ja Herman omavahel.
„Kui tõesti