„Eks sa võta… Tagasi pole vaja tuua, need on mul kõik loetud.” Valentine otsis välja paki ajalehti ja ulatas need küsijale. Armand aga ei kiirustanud lahkuma, vaatas ühelt naiselt teisele ja küsis:
„Te olete na murelikkude nägudega, kas on midagi lahti?”
„On jah… Näe, Mariat tahetakse mõisast välja tõsta, tal pole kuskile elama minna,” seletas Valentine, sõbranna visiidi põhjusest saladust tegemata. „Vallavanem oli siin käinud ja rääkinud.”
„Kassa näe! Et siis mõis läheb ikka müüki?”
„Ostja on olemas, käis siin. Sakslane,” selgitas Maria omalt poolt.
„Ja ajavad sind mõisast välja! Eks sa tule siis siia, meie seltsi!” Armand sättis ajalehepaki paremini kaenlasse.
„Siin pole ju enam vaba korterit! Sina, mina, Lehte ja Raaveli Eedi, igal korteril on peremees,” õiendas Valentine kiiresti.
„Raaveli Eedi… Näe, kus mees – oli kolhoosis zootehnik, erastas siin majas endale korteri ja kolis selle peale hoopis ära linna! Korter seisab tühjana, pole sest kasu kellelegi! Ütle, Valentine, millal sa teda siin viimati nägid?”
„Kes seda mäletab! Ta ütles ju, et jätab selle endale suvilaks, siit tal hea puhkuse ajal järvel kala püüdmas käia.”
„Kui palju ta siin käinud on?”
„Ega ei ole küll…” jäi naine nõusse. Maria kuulas teiste kahekõnet kõrvalt pealt, oskamata sõna sekka öelda.
„Ega siis muud, kui Marie peab Raaveli Eedi üles otsima. Ostab tema korteri ära, ja ongi korras,” arvas Armand.
„Ostan! Ei tea, mille eest? Kust need rahad võetakse, minul raha ei ole!” ütles Maria tigedalt. „Siis erastati neid jumalamuidu, kollaste kaartide eest, oleks ma seda ette teadnud… Aga mina elasin mõisas nagu vanajumala selja taga!”
„Jaa…” Armand mõtles ja korraga ilmus tema näole kaval muie. „Ega siis muud aita, kui ma pean sulle kosja tulema. Paneme leivad ühte kappi, mul ongi supikeetjat vaja. Asjad korraga ühel pool.”
„Jäta oma loll jutt! Sina oled küll viimane, kellega ma elama hakkaksin!” pahandas Maria ja tegi, nagu pööraks mehele selja. Too aga muigas veelgi laiemalt.
„Näe, uhke teine ka veel… Kas sa ei tea, et uhkus käib enne langemist?”
„Mis sul viga seletada, sul on korter käes! Kui sa sellele natuke remonti ka viitsiksid teha, võiksid elada nagu inimene,” salvas Valentine sõbrannale appi tulles. Naised peavad omavahel ikka kokku hoidma.
„Kust sina tead, mismoodi mina elan? Sina ju pole minu ukselävest üle astunud,” imestas mees.
„Eks see ole kuulda. Kui niimoodi pidu peetakse, võib arvata, mis sul seal on!” See oli Valentine poolt öeldud juba varjatud tigedusega, mees oli tema arvates liiga kauaks lävele seisma jäänud, nagu ootaks sissekutsumist. See veel puuduks, et külajoodik Armand Alber lugupeetud õpetaja kõigiti hoolitsetud korterisse siseneks.
„Nojah, meie maja ongi justkui mõni diagramm – kõrgem klass elab üleval, madalam all. Mina olen madalamast klassist ja olengi praegu seaduserikkuja, astusin oma sitase jalaga sinu ukselävele…” aasis mees solvumata. Küllap ta oma hingepõhjas teadis, et on naiste halvakspanu ära teeninud, aga täna oli tal lihtsalt jututuju. „Eks mina tahaks ka inimese moodi elada, aga mis teha, kui on juba niiviisi läinud!”
„Mis teha? Kõik on sinu enda teha! Jäta joomine maha ja hakka inimeseks, kes sind keelab!” Ka Maria oli esikusse tulnud, nagu tahaks aidata sõbrannal sissetungijat peatada, kuigi Armand ei avaldanud vähimatki soovi edasi astuda. Aga ta ei kiirustanud ka lahkuma, tatsas jalalt jalale, kohendas ajalehepakki kaenla all, pilgutas silmi ja jätkas:
„Oh naised, naised… Teile on kõik muidugi lihtne, jäta maha ja asi ants. Sellepärast, et teie ei tea, mis see tähendab, kui sarved korralikult soojaks saab! Siis on sel neetud elul kohe teised värvid ja vaat nende pärast ei saagi joomist maha jätta.”
„Hea küll, mine nüüd lehti lugema! Eks küürakat parandab ainult haud, see on teada.” Valentine astus sammu ettepoole ja oli valmis ust sulgema. Ning Armand taganes, heitis veel korraks pilgu üle õla naiste poole, kobas astmetuhvi jala alla ja läks.
„On ikka vanamees! Kaine peaga paistab teine päris mõistlik olema, ei ütlekski, et jota,” arvas Maria.
„Ta oli isegi habeme maha ajanud ja kammiga läbi juuste käinud, päris imeasi! Arvas vist, et tuleb külla ja võetakse kohe kahel käel vastu!” Valentine keeras ukse lukku. „Meil jäi ju jutt pooleli, mis siis ikkagi sinust saab? Sinust ja sinu elamisest?”
„Kui ma seda teaks… Praegu on küll niisugune tunne, et ma pean valvurikoha vastu võtma, vähemalt nii kauaks, kuni uue elamise leian. Aga kust seda otsida?”
„Noh, näe – Armand ju pakkus sulle võimalust!” Valentine naeris, aga Maria tundis, et teine tahab tema arvel lihtsalt õelutseda. Nad pidasid end küll sõbrannadeks, aga nende suhetes lõi vahetevahel välja mingi valvelolek ja tahtmine teist mõne terava ütlemisega torgata. Eriti ilmnes see Valentine juures, võibolla sellest, et endine õpetaja oli ikkagi rohkem kooliharidust saanud ja varasemas elus kõrgemal positsioonil olnud ning temagi tundis, et oleks väärikama vanaduspõlve ja parema seltskonna ära teeninud. Aga siin metsade taga oli Maria ainus, kellega suhelda, sest tema ei kuulunud viinalembeliste hulka. Otse vastupidi – kui Valentine oma sünnipäeval sõbranna külla kutsus, maitses Maria pakutud veiniklaasist ainult tilgakese, see oli kõik.
„Minu kadunud mees jõi minu portsjoni juba ammu ära,” oli ta mõnikord enda õigustamiseks öelnud ja selle ütlemisega ka piirdunud, ammu surma saanud meest rohkem meenutamata. Naistel oligi omavahel juttu ajades kindel tabuteemade ring, milleni jutt kunagi ei ulatunud, ja see puudutas nende noorpõlveelu: Maria ei saanudki teada, miks Valentine oli vanatüdrukuks jäänud, ja Valentinel jäi küsimata, miks Marial lapsi ei ole, kuigi ta oli kümmekond aastat mehega elanud. Koos olles hoidus Valentine kurtmast selle üle, et tunneb vajadust erudeerituma seltskonna järele, arvates, et teine sellest kurtmisest nagunii aru ei saaks; Maria omalt poolt aga pidas sõbrannat liiga iseteadvaks ja uhkeks, et talle oma hinge tagamaid avada. Nad küll rääkisid selja- ja põlvevaludest, ilmast ja seenesaagist, kuid jäid hingelt teineteisele siiski kaugeks ja võõraks.
4
Ajaloolise tõe seisukohast oleks siiski ülekohtune väita, et Lepaveres enam põllumajandusega ei tegeletud. Kunagi, enne suurt sõda, oli külas neliteist talu. Kõik olid jõukuselt keskmikud, ennem kehvapoolsed, aga ükski peremees ei tahtnud heal meelel tunnistada, et mõni teine on temast kangem või jõukam. Hariti põldu, kasvatati karja ja tehti lapsi ning tollal ei osanud keegi elu üle eriti kurta ega hoobilt paremat igatseda. Oli lihtsalt harjutud, et maainimese põli peabki selline olema, kus järske muutusi pole loota ega karta. Kolmekümnendate aastate lõpupoole jõudsid mõned Lepavere talunikud endale uue elumaja valmis ehitada, selle korralikult punaseks või tumekollaseks värvida, valge lipuvardagi sinimustvalge tarvis püsti ajada – kuigi visalt, oli elu paranemist tunda ka selles metsadetaguses külas. Osteti uusi põllutööriistu ja mitu talu soetas ka rehepeksugarnituuri, kuid mõne ärksama mehe unistus oma traktori ostmisest jäigi teostamata. Sõda tuli enne peale.
Ajaks, mil pool sajandit kestnud võõrvõim lõppes ja sinimustvalge jälle täie õigusega lipuvardasse tõusis, oli Lepaverre kunagise neljateistkümne talu asemele