Vietnami retsept. Mart Kivastik. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Mart Kivastik
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Зарубежная классика
Год издания: 2014
isbn: 9789949537105
Скачать книгу
lähme ikkagi rändama, sir …”

      „Kuhu?”

      „Ho Chi Minh City, sir … Saigon!”

      Mis kurat, mis reis ja miks ja kuhu?

      „Meil on teiega leping, sir, te kirjutasite alla!”

      Pruuni nokkmütsiga mehike, kes kutsus end iisiraideriks firmast Dong ja Dong, ulatas Poisile paberi. Poiss luges ega uskunud oma silmi. Paberil oli kirjas kogu see jutt, millest onuke rääkis, ja Poisi nimekaim Toomas Sven Andresen oli sellele alla kirjutanud. Ja allkiri oli tema oma? Milline idioot! Milline täielik tainapea on see Toomas Sven Andresen!

      Nüüd tuli talle meelde küll. „Easy rider, jah?”

      Mees noogutas rõõmsalt.

      „Kui palju ma teile raha andsin? Te olite see … Dong, eks ole?”

      „Jah, mina, sir Toomas Anderson.”

      „Andresen!”

      „Vabandust, sir, Toomas, sir, mina, ikka mina, sir, mul on rahaga üks ja sama nimi!”

      „Palju ma raha andsin?”

      „Kolmandik ette, kuuskümmend dollarit.”

      „Ta arvab, et ainult neil läheb raha vaja,” kähvatas ettekandjaplika vahele, ja siis veel midagi vietnami keeles, mille peale mõlemad, nii Dong kui tüdruk puhkesid laginal naerma. Selles mõttes olid vietnamlased veidrad tüübid. Mugisid kahe suupoolega saia, kuulasid tümpsu, aga ikkagi oli neil mingi vimm valgete vastu sees. Pealegi ei teinud nad vahet, kas sa olid Austraaliast, Ameerikast või Eestist, ikka olid sa milleski süüdi.

      Puudu oli sada dollarit, joonud oli ta järelikult neljakümne eest. Vietnamis ei ole see praktiliselt võimalik! Samal hetkel tuli trepist alla justkui tuttav … see oli Mari! Kell oli üheksa hommikul?! Poiss puristas: „Teate, Dong, meie reis jääb ära, jätke see raha endale või õigemini, andke pool raha mulle tagasi ja jätke ülejäänud või midagi endale, mingi trahv, ma ei tea, sest ma ei saa sellele reisile tulla mitte mingil juhul!”

      Dong tegi näo, nagu ei saaks ta inglise keelest aru, ja pikk kuri tüdruk, kellel oli jama päev, hakkas kohe õiendama ja kätega vehkima, kuigi asi ei puutunud üldse temasse. Dong ei teinud liigutustki, et Poisile dollareid tagasi anda. Ta võttis nende öise lepingu ja luges Poisile uuesti ette.

      „See ei ole nii, sir Toomas, see ei ole nii! Sir Toomas Sven, me reisime koos ju! Meil on peatus džunglis.” Dong veeris: „Koos Austraalia lahtiste meistrivõistlustega … Eurosport, sir! Vietnami rahvusköök, euroopalik Dalat ja seejärel Ho Chi Minh City! Saigon, sir!

      Dong peitis paberi selja taha. Igaks juhuks.

      „Just, Dong, te ei saa aru, sinna me ei lähe, sest …”

      Ta ei uskunud oma silmi. Mari … Mari järel tuli veel keegi? Mitte lihtsalt keegi, vaid päevitanud ja kahedollariliste Ray Banide ning oranžide Billabongi pükstega Joop Hollandist. Toosama eilselt siniselt laevalt. Kas see tähendab, et nad olid siiamaani koos? Toosama!

      Mari naeratas talle! Mari ei naeratanud kell kaheksa hommikul üldse! AGA TA NAERATAS TALLE! Ja kadus nurga taha. Ta vist ei olnud Poissi isegi märganud, vahtis ainult oranže pükse. Poiss peaaegu et suri. Kõik! Ei. Poiss mitte peaaegu et suri, ta surigi! Elutu Poiss istus, tõusis, istus, nii et Dongil, kes igaks juhuks pilguga valvas, hakkas pea ringi käima.

      „Kas sir …”

      Mis sir? Poiss ei saanud Dongi küsimusest aru. Kui nad ei oleks Nha Trangis, oleks kõik veel hästi, isegi kui nad ei oleks läinud tollele opakale laevale, oleks kõik ikka veel hästi …

      „Sir?

      Dong oli juba valmis lepingut tühistama.

      „Sir reisib,” ütles Poiss nukralt. „Kus meie auto on?”

      Dong reisifirmast Dong ja Dong ei saanud asjade sellisest pöördest päriselt aru. Valge no-worries-poiss ei olnud vist veel kaineks saanudki.

      Dong võttis Poisi seljakoti, astus sõiduteele, ajas rollerid kahte lehte laiali ja juhtis sööri ohutult üle tee: „Siinsamas, sir, minu järel, sir!

      Poiss lonkis Dongi järel, lehvitas hüvastijätuks kurjale tüdrukule. Ta heitis viimase pilgu majanurga poole, mille taha Mari kadus, ohkas sügavalt ning tahtis autosse istuda, aga … autot ei olnud!

      „Aga …”

      „Yes, sir!?

      „Kuhu ma peaks istuma?”

      „Siia, sir Andersson!”

      Dong osutas lahkesti väiksele kollasele Honda rollerile.

      See nägi küll armas välja. Aga oli vanem kui Dong ise!

      Kindlasti oli seda hoole ja armastusega remonditud, aga Nha Trangist Ho Chi Minhi on viissada kilomeetrit linnulennult.

      Ja nemad ei olnud linnud, vaid kahejalgsed. Õigemini kaherattalised Vietnamis auklikel teedel, kui tee on. Või ka siis, kui teed ei ole! Või kui kunagi on tee olnud, aga siis lagunenud.

      Siis arvavad lehmad päris õigusega, et see on karjamaa, ja neil on eesõigus. Kokkuvõttes on Vietnami kilomeeter tavalisest kaks korda pikem.

      „Tuhat kilomeetrit!” kordas Poiss valjusti. Et Dong ikka aru saaks, millest jutt on.

      „Jah sir? Viissada, sir,” Dong keeras pea viltu nagu hobune. Ta ei saanud aru, millest Poiss aru ei saa.

      „Ja auto?” küsis Poiss.

      Ta ütles auto, aga mõtles Mari. Nutt oli kurgus.

      „Meil on rollerireis, sir,” seletas Dong kannatlikult. „Easy rider, sir, easy rider! Meil on kõik lepingus kirjas!”

      „Mul on seljakott ju!”

      Kott oli muidugi vilets ettekääne. Dong toppis Poisi seljakoti enda jalgade ette, seal asus tema pagasnik.

      „Veel midagi, sir?

      Poisil polnud enam kusagilt kinni hakata. Easy rider oli igatpidi stardiks valmis. Poiss istus Dongi selja taha rollerile ja sättis käed easy rider’i puusadele.

      „Hoidke must kõvasti kinni, sir Andersson!”

      Mis tal üle jäi. Ta hoidiski. Neil oli ju selline leping.

      sáu

      KUI KAUA TA OLI VOODIS SELJAKOTIGA MAGANUD?

      Polnud aimugi. Kusagil allpool haukus koer. Poiss ei saanud aru, kas see koer elas tema majas või kusagil kõrval. Koeral oli üsna õnnetu kile hääl, aga sellele ei pööratud mingit tähelepanu. Ta haukus õnnetult edasi, pidas väikse pausi ja siis haukus uuesti. Poiss tundis end selle vaese peni hingesugulasena. Ta oleks ka hää meelega paar haugatust teinud.

      Koer ei lõpetanud, nii et magada ei oleks niikuinii saanud. Ja ei olnud mõtet tervet päeva siin toas kükitada. Välja minna ei olnud ka kuigi mõnus. Poiss tõusis ja otsis plähvide asemele kotist tossud, jumal tänatud, et tal need ikkagi kaasas olid, ja pani ennast nii soojalt riidesse, kui oskas. Ja läks alla. Õnneks ei olnud toda nutust perenaist oma „kontoris”, ainult Buddha ja Ho Chi Minh igavlesid. Poiss läks välja, kõigepealt oma meetrilaiusele kodutänavale, kus oli kottpime. Õnneks paistis eespool suurem tänav. Seal käis juba elu, aga valgemaks ei läinudki.

      Tuli välja, et ta oli üsna õhtuni maganud. Teha ei osanud ta esialgu midagi. Ta ei olnud eriline üksiseikleja. Ta ei olnudki seikleja. See oli esimene kord. Pealegi tundusid võõrad linnad esialgu täiesti võõrad. Kuidagi ei osanud seal olla. Ta oli küll pool Google’it läbi lugenud, et Vietnamiks valmis olla, aga see oli kõigest teooria. Nüüd oli ta päriselt siinsamas tossava supipoti kõrval ega osanud seisukohta võtta. Nälg oleks tal justkui pidanud olema, aga kas süüa või mitte, selles oli küsimus.

      Poiss luges sildilt selle aurava katla sisu nime: