Vietnami retsept. Mart Kivastik

Kui aus olla, siis hakkas muidugi tema oma joru ajama. Praegu oleks ta olnud nõus kas või sada bun ga’d üksteise otsa sööma, et Mariga kuidagigi kokku saada. Aga niisugust pakkumisi vist ei tehta? Elu läheb otse edasi ja kõik käkid, mis sa oled iseendale kokku keeranud, oled sa keeranud, ja tagasivõtmisi ei toimu. Poiss konutas üha nukramalt Dongi taga sadulas ja ootas, millal küla lõppema hakkab, aga seda ei juhtunudki. Vähemasti Eesti mõistes. Rollereid jäi küll hõredamaks, aga kogu auklik tee oli silmapiirini liiklust täis. Igasugust. Bussidest jalgratasteni. Kuumus väsitas. Möödasõitvad lapsed haigutasid, silmad poolkinni, kuid ärkasid kohe, kui nägid Dongi reisifirmat koos valge õnnetu kliendiga neist mööda vuramas. Nad olid rõõmsad, naeratasid ja lehvitasid Poisile. Poiss lehvitas hädiselt vastu, tuju oli vilets. Pealegi, suu kuivas. Talle meenusid hoiatused (ta tõepoolest ei teadnud joomisest midagi), et pohmell saabub kell kaks, mitte varem. Hommikul tundub, et kõik on veel hästi, aga lõunaks saabub karm tegelikkus. Poiss tundis, kuidas see karm tegelikkus saabus. See oli nagu tume pilv, millest ei sadanud vihma ega lund, vaid musta masendust.

      „Dong, mis sa arvad, kas me saaksime kuskil peatuda?”

      „Varsti, sir, firma Dong ja Dong on kõik läbi mõelnud, niipea kui tuleb restoran …”

      „Ma ei kannata restoranini. Mul on … suu on kuiv!”

      Huvitav, et ta nii viisaka väljenduse peale tuli, Dong, mul on suu kuiv. Ainult viimases hädas võib nii leebelt öelda. Loodetavasti olid neil peatused siiski lepingus kirjas. Dong tundus olevat sõnamees.

      „Peatame kusagil tee ääres kinni, palun!”

      „Aga siin ei ole restorani, sir Andersson!”

      „Palun, Dong! Palun!”

      Dong pidi silmnähtavalt endast võitu saama. Dong teadis palju paremini, kuidas Poisil hea oli, siin Vietnamis, tema enda kodumaal. Neile oli vaja laudlinu ja salvrätte, nuge, kahvleid ja seepi ning Coca-Colat. Tavalises Vietnami kohvikus nad ei vea välja. Valged poisid vajavad väga valgeid kohvikuid. Dong teadis seda palju paremini, sest see oli tema eriala! Kui nad ikka „rajalt” kõrvale kaldusid ja päris Vietnamisse sattusid, said nad tavaliselt mõne pisiku ja siis ei tulnud nad mitu päeva peldikust välja, hoidsid kõhust kinni ja kaeblesid. Ähvardasid lepingu katkestada! Ja võtsid tablette, mis muidugi ei aidanud. Siis läks firma ehk Dongi poolt põhjalikult läbitöötatud reisikava vastu taevast, ja siis oli neilt raske raha kätte saada, sest dollarid olid kõhukinnistite peale kulunud, ja neil oli tunne, et nende lahtine kõht tuleb firmal Dong ja Dong kinni maksta. Lõppude lõpuks oli tet kohe saabumas ja mitte ükski vägi maailmas ei vääranud Dongi selleks ajaks Saigoni jõudmast. Isegi kui ta peaks mõne americano tee äärde igas mõttes hädasse jätma.

      „Kas te olete kindel, sir, et siinsamas maantee ääres, sir Toomas Sven Andersson …?”

      „Andresen, Andresen on mu nimi!”

      „Te võite haigeks jääda …”

      „Mis sellest?”

      „Siis hakkate te kaeblema, sir!”

      „Ei hakka!”

      „Te vajate burgerit ja koolat, sir?”

      „Ei vaja! Ma tahan lihtsalt korraks peatuda ja peldikus käia ja juua! Ja midagi süüa! Mul hakkab paha.”

      „Teil hakkab hoopis süües paha, sir!”

      „Dong!!!”

      Sellest piisas. Poiss oli nii viimase piiri peal, et seda oli esiistmele tunda. Firma Easy Rider Dong ja Dong retkedel oli ennegi rolleri tagumiselt istmelt esimesele oksendatud. Seda ei tahtnud Dong enam läbi elada. Valged inimesed olid ilusad, suured ja äärmiselt nõrgad. Nende immuunsüsteem oli sadade aastate jooksul nii ära hellitatud, et nad võisid tolmukübeme kätte surra. Nad ei teadnud midagi džunglist, riisipõllust ega napalmist, nad ei teadnud, mis toimus elus tegelikult.

      Dong keeras joonelt esimeste teeäärsete punaste plastmasstoolide juurde. Poiss ronis aeglaselt rollerilt maha, siis astus kiiresti, siis veelgi kiiremini, siis jooksis maja taha, siis veel nii palju edasi, et kohvikust võimalikult kaugele saaks, ja oksendas. Ta lõõtsutas tükk aega, siis oksendas veel kord – sulaselget rohelist: Vietnami omletti idudega. Poiss ootas ja lõõtsutas, pühkis suust ila ja nuuskas. Käed olid tatised, mingit paberit ei olnud. Siin ei olnud isegi heina nagu Eestis, kuhu käed oleks võinud ära pühkida.

      Nüüd oli piinlik. Ta ootas veidi, kuni läks pisut paremaks, ja läks tagasi. Dongi näost ei lugenud midagi välja, kuigi oleks võinud. Ta osutas hoopis pöidlaga maja teisele poole, nurga taha. Justkui poleks midagi juhtunud. Poiss läks ja leidis WC ja veekraani. Ta pesi käsi ja nägu ja puristas. Dong vist sai aru, et oli üle noatera pääsenud. Sellepärast ta nii rahulik oligi.

      Poiss tuli tagasi, hingas sügavalt sisse, siis välja – parem hakkas. Nüüd ta nägi kõike, mida ta enne ei olnud võimeline nägema. See oli kena, väike armas paari lauaga katusealune koht, suure punases kirjas sildiga PHO BO.

      Poiss astus edasi. Dong ootas teda ja rääkis midagi kahe kokaga. Kõigil oli ikka veel nägu, nagu poleks midagi juhtunud. Kuigi, mis nägu nad teha said? Kokkasid eraldas saalist suur lahtine aken. Sealt paistis täiesti tavaline helesiniste kahhelplaatidest seintega pisike kodune köök. Nüüd oli siis see aeg tulnud. Kui pho, siis pho. Ta lootis, et see on parem kui Hanoi bun. Siin oli pho ga ja pho bo. Kumba valida?