Keegi ei osanud oma publikut paremini köita kui tare seina ääres pingil lugusid vestev, kergelt kössis ja kepile toetuv vanaisa, tubakas huule all.
„Jah, aga… On see kõik tõsi?” küsisime meie, jutustusest pahviks löödud lapselapsed.
„Seda, kes ainult tõtt räägib, pole mõtet kuulatagi,” vastas vanaisa.
See raamat on pühendatud temale.
1. PEATÜKK
Võiks ju arvata, et ta oleks pidanud otsuse varem langetama ja olema piisavalt mees, et sellest ka teisi teavitada. Kuid Allan Karlssonil polnud kombeks asjade olemuse üle pikalt juurdlema jääda.
Niisiis jõudis mõte vana mehe peas vaevalt idanema hakata, kui ta juba avaski Sörmlandi maakonna Malmköpingi alevi vanadekodus oma esimese korruse toa akna ja ronis välja lillepeenrasse.
Manööver oli kaunis keerukas ja seal polnud midagi imestada, sest Allan sai samal päeval sada aastat vanaks. Vanadekodu saalis peetava sünnipäevapeo alguseni oli jäänud vähem kui tund. Vallavolikogu esimees isiklikult pidi kohale tulema. Ja kohaliku ajalehe reporterid. Ja samuti kõik ülejäänud vanakesed. Ning kogu personal eesotsas inimvaenuliku õe Alice’iga.
Ainult päevakangelane ise ei kavatsenud välja ilmuda.
2. PEATÜKK
Allan Karlsson seisis keset vanadekodu seina äärt kulgevat võõrasemapeenart ja kõhkles. Tal oli seljas pruun pintsak, jalas pruunid püksid ja pruunid toatuhvlid. Eriline moelõvi ta just polnud; temaealiste hulgas on sääraseid harva. Ta põgenes parajasti iseenda sünnipäevapeolt ja ka see on niisuguses vanuses haruldane, eeskätt just sellepärast, et vähesed üldse nii vanaks elavadki.
Allan pidas aru, kas võtta vaevaks aknast uuesti sisse tagasi ronida, et tuua müts ja kingad, aga tegi käega kobades kindlaks, et vähemalt rahakott on põuetaskus, niisiis loobus ta sellest kavatsusest. Pealegi oli õde Alice korduvalt tõestanud mingi seitsmenda meele olemasolu (kuhu Allan ka oma viinapudelit ei peitnud, leidis õde selle alati üles) ja võib-olla aimas õde juba nüüd, et teoksil on midagi kahtlast?
Targem oleks teele asuda, kuni aega veel on, leidis Allan ja astus põlvede naksudes lillepeenrast välja. Rahakotis olid ta mäletamist mööda mõned sajalised ja see oli hea, sest vaevalt enda varjamine just tasuta lõbu on.
Siis pööras ta pead ja heitis pilgu vanadekodule, mida ta veel hiljuti pidas oma viimseks maapealseks koduks. Ning ta ütles endale, et ilmselt tuleb tal surra mõni teine kord ja kuskil mujal.
Saja-aastane hakkas oma pissisussides astuma (susse nimetatakse nii, kuna üliküpses eas mehed suudavad harva jalatsitest kaugemale pissida). Kõigepealt läbi pargi ja seejärel üle lageda välja, kus aeg-ajalt toimusid muidu üsna unise aleviku laadapäevad. Paarisaja meetri pärast läks Allan kohaliku uhkuse – keskaegse kiriku – tagant läbi ja istus kalmupingile põlvi puhkama. Religioossusega polnud lood sealkandis eriti kiita, nii et Allani arvestuse järgi võis ta kalmistul rahulikult hinge tõmmata. Ta märkas, et iroonilisel kombel oli ta sündinud samal aastal Henning Algotssoniga, kes puhkas otse ees oleva hauakivi all. Üks nendevahelisi erinevusi oli aga näituseks ka see, et Henning oli juba kuuskümmend üks aastat varem alla andnud.
Kui Allan oleks olnud teistsuguse meelelaadiga, siis oleks ta ehk mõelnud, millesse Henning kõigest kolmekümne üheksa aastasena küll surnud oli. Kuid kui seda oli võimalik vältida – ja enamasti oli –, siis ei seganud Allan end kunagi teiste asjadesse.
Selle asemel tuli talle pähe, et nähtavasti oli see vale mõte, kui ta vanadekodus istudes arvas, et võiks hoopistükkis ära surra. Sest kuidas keha ka ei valutanud, ometi oli ju palju huvitavam ja õpetlikum õde Alice’i eest põgeneda kui lamada liikumatult kahe meetri sügavusel mulla all.
Seepeale tõusis sünnipäevalaps oma tuikavatest põlvedest välja tegemata püsti, jättis Henning Algotssoniga hüvasti ja jätkas oma kehvasti kavandatud põgenemist.
Allan suundus läbi kalmistu lõuna poole, kuni jõudis seda ümbritseva kiviaiani. See oli küll kõigest meetrikõrgune, aga Allan oli saja-aastane, mitte mingi kõrgushüppaja. Teisel pool kiviaeda ootas Malmköpingi bussijaam ja vanake taipas, et just sinna olidki tema nõdrad jalad teel. Kunagi palju aastaid varem oli Allan rännanud üle Himaalaja. Vaat see oli olnud vaevaline retk. Allan mõtles selle peale, seistes teda bussijaamast eraldava viimase takistuse ees. Ta mõtles sellele nii pingsalt, et kiviaed kahanes ta silme all tibatillukeseks. Ja kui see oli juba tõeliselt madal, ronis Allan vanust ja põlvi trotsides sellest üle.
Malmköpingis on harva palju rahvast liikvel ja see päikeseline kevadpäev polnud ses suhtes erand. Allan polnud kohanud veel ühtegi hingelist pärast seda, kui oli kiiruga otsustanud oma sajanda sünnipäeva tähistamisele ilmumata jätta. Bussijaama ootesaal oli samuti peaaegu inimtühi, kui Allan susse lohistades sisse astus. Kuid siiski ainult peaaegu. Keset ootesaali oli kaks pingirida, seljatoed vastamisi. Kõik istekohad olid vabad. Vasakul oli kaks kassaluuki, neist üks oli suletud, teises istus väikeste ümmarguste prillide ja hõredate ühele poole kammitud juustega kõhn lühike vormivestis mees. Allani saabudes tõstis mees vaevatud pilgu arvutiekraanilt. Võib-olla oli bussijaamas sel pärastlõunal tema meelest hirmus tunglemine; Allan oli just avastanud, et ta polnudki ootesaalis ainus reisija. Nimelt seisis ühes nurgas kõhetu kehaehitusega ning pikkade heledate rasvaste juuste ja turris habemega nooruk, teksajaki seljal tekst Never Again.
Nooruk võis vabalt olla kirjaoskamatu, sest ta rebis invaliididele mõeldud tualettruumi ust, nagu ei tähendaks mustade tähtedega kollasele sildile maalitud sõna „Suletud” tema jaoks midagi.
Kohe seejärel läks ta kõrvalasuva teise tualettruumi juurde, kuid seal tekkis uus probleem. Nähtavasti ei tahtnud nooruk oma suurest, ratastel liikuvast hallist kohvrist lahkuda, aga WC oli nende mõlema mahutamiseks liiga väike. Allan mõistis, et nooruk peab kas kohvri oma hädade õiendamise ajaks välja jätma, või siis selle kitsukesse ruumi pressima ja ise välja jääma.
Kuid Allanil oli nooruki muredele raske kaasa elada. Selle asemel sundis ta taas oma jalad nii hästi liikuma, kui sai, tippis väikeste sammudega avatud kassaluugi taga istuva lühikese mehe juurde ja päris, kas lähemate minutite jooksul oleks võimalik mõne ühiskondliku transpordivahendiga suvalises suunas sõita, ja mis see sel juhul maksaks.
Väike mees oli väsinud moega. Ja jutu iva oli tal arvatavasti keset Allani avaldust kaduma läinud, sest pärast hetkelist mõtlemist küsis ta:
„Ja kuhu härra sõita kavatseb?”
Allan alustas uuesti otsast peale ja tuletas väikesele mehele meelde, et ta oli mõni hetk tagasi jätnud niihästi reisi sihtpunkti kui ka sõiduvahendi liigi määramata, see sõltub a) ärasõidu kellaajast, ja b) pileti hinnast.
Väike mees vaikis taas mõne hetke, uuris oma tabeleid ja seedis Allani sõnu.
„Kolme minuti pärast läheb buss number 202 Strängnäsi. Kas see sobib?”
Allani meelest võis sobida küll, ja seejärel anti talle teada, et kõnealune buss väljub otse terminali ukse ees olevast peatusest, ja kõige parem on osta pilet otse bussijuhi käest.
Allan imestas endamisi, mida mehike küll seal kassaluugi taga teeb, kui ta isegi pileteid ei müü, aga ta ei öelnud midagi. Võib-olla imestas väike mees seda ise ka. Selle asemel tänas Allan abi eest ja tegi katse kergitada kaabut, mis oli tal suure kiiruga maha jäänud.
Saja-aastane istus ühele tühjale pingile ja vajus mõttesse. Neetud juubelipidu hooldekodus pidi algama kell kolm ja sinna oli veel kaksteist minutit aega. Iga hetk võis keegi hakata Allani toa uksele kolkima, ja pärast seda läheb tsirkus lahti.
Juubilar naeratas sellele mõeldes endamisi ja pani samal ajal silmanurgast tähele, et keegi läheneb talle. See oli kõhetu kehaehituse, pikkade heledate rasvaste juuste ja turris habemega nooruk, seljas teksajakk tekstiga Never Again. Too tuli otse Allani poole, vedades järel suurt, nelja väikese rattaga kohvrit. Allan taipas, et varitses oht pikajuukselisega vestlusse laskuda. Selles polnud ju iseenesest midagi halba, sest niimoodi avaneks võimalus heita pilk tänapäeva noorte mõttemaailma.
Ja