Minu keeldumise peale võttis ta välja noa, püüdsin seda tema käest ära võtta, rüseluses lõikas ta mulle kätte. Tema oli tugevam. Alistusin ja tegin nagu ta tahtis, võtsin end paljaks.
Pärast oli ta rahul, nagu oleks iseenesele midagi tõestanud.
„Naised on koerad,” ütles ta ja irvitas.
Ta ronis autost välja ja vahtis ringi. Tagasiteel pistis ta käe oma jope hõlma alla. Arvasin, et ta otsib jälle nuga ja kangestusin. Aga ta võttis ainult päikeseprillid.
Metsast suurele teele välja jõudnud, jättis ta auto seisma. Siis sobras minu rahakotis. Võttis ära minu kuti foto. Ja kogu raha.
„Kui lähed politseisse, läheb teil mõlemal halvasti,” ähvardas ta.
Ta sõitis tagasi Genfi, pani mu sinna maha ja sõitis minema. Ma jätsin autonumbri meelde. Loomulikult lähen ma politseisse.
Tormasin Stefani kontorisse, seal varisesin kokku ja röökisin. Stefani töökaaslased vahtisid mind hämmeldunult läbi klaasuste.
Politseinikud olid lahked. Marlena ja Stefan olid mulle toeks, kuid sellele järgnenud aeg oli kohutav. Kirjutasin oma päevikusse:
„Ma ei saa magada. Niipea, kui silmad kinni panen, näen selle mehe nägu. Mul on surmahirm, et ta tuleb ja tapab meid ära.”
Vägistaja võeti paari nädala pärast kinni ja kui olin kohtus tunnistuse andnud, mõisteti talle pikk vanglakaristus. Päevaraamatust:
„Ma hoolitsen selle eest, et see RAISK ei saaks enam PALJUDE aastate jooksul sedasama teiste tüdrukutega teha.”
Ma ei tahtnud, et juhtunu mind või minu elu muudaks, nii jäin Šveitsi kuni 1991. aasta suveni, nagu olin planeerinud. Jõulude ajal lahkusin sellest au pair perekonnast ja läksin koos oma poisiga tööle hotelli.
Ent ma ei suutnud vägistamist unustada. Kirjutasin päevikusse:
„Kas see oli saatuse poolt ette määratud? Olen elanud patust elu ja see oli karistus. Kui vaid saaksin sellest maailmast põgeneda. Sõita siit kaugele, kusagile, kus mitte keegi mind ei tunne.”
Jäin Stefaniga kokku, aga vahetevahel petsin teda ikka edasi. Ta teadis seda, kuid ei öelnud midagi. Kui Rootsi tagasi sõitsin, polnud mul raske meie suhet lõpetada.
„Oled sa rikas?”
See oli Martini esimene küsimus mulle.
Me kohtusime Stockholmi ööklubis 1991. aasta detsembris. Martinil olid sassis tumedad juuksed ja suured rohelised silmad. Ta mängis kitarri, kirjutas muusikat ja tegi juhuotsi.
Martin seadis kõike kahtluse alla, talle meeldis muljet avaldada, aga samal ajal taotles midagi sügavamat. Ta mõtiskles palju elu mõtte üle. Mis on tõde? Mis on tähtis? Me vestlesime palju ja vihastasime teineteise peale, kui mina teatud kindlat vastust ootasin või avaldasin arvamust, et mõni asi ongi iseenesestmõistetav. Vahel olin hämmelduses, aga samas ka imetlesin teda.
Martinil oli korter sõbraga kahe peale ja mina kolisin samuti sinna. Elamine oli ühetoaline, nii et meie Martiniga läksime igal õhtul esikusse diivanipatjade peale magama. Kuulasime Enigma’t ja The Doors’i, tõmbasime hašši ja rääkisime ööde kaupa. Päeviti magasime.
„Armastuse järsakul on kivid, peatusin neist ühe juures. Ma tean, et sulle pole vale võõras,” kirjutas ta mulle ühes oma luuletuses.
Ta imestas, miks ma mõnikord teesklen ja miks ma stressi lähen, kui teine vihastab või erutub. Martin sundis mind vastama küsimustele nagu „Miks sa nii arvad?” või „Miks sa pead nii tegema?”, temaga polnud kunagi igav. Kõike võis ette tulla. Ma kuuletusin talle ja võtsin kinni kõikidest tema mõttesähvatustest ja ideedest. Me kihlusime. Aga mind väsitas üha rohkem ja rohkem, et olin iluasja ja lõbustaja rollis.
1992. aasta sügisel hakkasin Lundis usuõpetust õppima. Religiooni ajalugu. Meil oli osakursus islamoloogiaprofessor Jan Hjärpe juures. Ta rääkis, kuidas islam ühendab kogu inimese elu – poliitika, argipäeva ja vaimsuse. Ta oli tark, tema pühendumus nakatas.
„On ju kihvt mõelda, et üks raamat sisaldab nii täpselt Jumala sõnu,” sosistasin ühele kursusekaaslasele kõrva.
Siis polnud mul veel aimugi, kui oluliseks see raamat minu jaoks kujuneb.
Ma olin kahekümne ühe aastane ja üürisin tudengituba Lundi kesklinnas Ulrikedalis. Martin oli Stockholmis. Jonas, kes oli samuti Halmstadist, elas ühikas ja meist said lähedased sõbrad. Ta oli nagu noore mehe kehaga onuke. Suurte teoreetiliste teadmistega kommunist ja vegetaarlane.
Jonase tuba lõhnas India viiruki ja sigari järele. Stereos mängis Arvo Pärdi muusika. Jõime Jonasega portveini ja pidasime pikki arutelusid. Ta mõjus mulle inspireerivalt. Ma ei söönud enam liha ja hakkasin huvi tundma kommunismi vastu. Aga kõige rohkem hakkasin huvi tundma iseenese vastu. Mis on minu elu mõte?
Mõne aja pärast tuli Martin Lundi ja kolis minu tudengituppa. Meil oli uus algus, olin endiselt temasse armunud. Teadmata täpselt, millega peaks tegelema, elas Martin jõude. Kuulas The Doors’i ja mängis surmamõtetega. Kartsin, et ta tapab ennast ära. Mu tuju kõikus üles-alla. Vahetevahel olin eufoorias, siis segaduses või ängistuses. Ja ma ei suutnud Martinile truu olla. Me tegime lõpu, aga siis hakkasime jälle kokku elama.
Mina, Martin ja Jonas käisime Smålandi üliõpilaskorporatsioonis ja lävisime vasakpoolsete kultuuriinimestega. Meil oli veel üks sõber, Judith, kes õppis heebrea keelt ja kellele meeldis tantsida. Tutvusin kirjandusteadlase Nina Björk’i ja tema poiss-sõbraga. Nina oli stiilne, külma peaga intellektuaal. Me õhtustasime neljakesi, käisime pidudel ja tantsisime koos džässirütmis. Mina imetlesin Ninat, kuid tema hoidis distantsi. Päris sõpradeks me ei saanudki.
Õpingute kõrvalt tegelesin teatri ja näitlemisega Akadeemilises Seltsis. Tegin ka ühe lavastuse. Selle teemaks oli kirjanik Stig Dagerman. Tegemist oli õhtut täitva tükiga, kus oli muusikat, lühinäidend ja luulet – kaks luuletust esitasin mina. Saal oli rahvast täis ja aplaus vägev. Leidsin, et kõik on suurepärane. Minu elu oli otsekui unistus.
Malmös nägin üht Staffan Valdemar Holmi lavastust. Istusin esimeses reas ja lõpustseen, kus mõlemad näitlejad kõndisid laval oma lapsevankriga edasi-tagasi, lausa vapustas mind. Ma plaksutasin nagu hull. Äkki nägin, kuidas üks näitlejatest vaatas mind ja sosistas midagi ülbe žesti saatel teisele. Mõistsin, et minu kaasaelamine oli ülepakutud.
Mind kutsuti näidendi „Häving” castingule. Mul läks väga hästi ja mulle anti roll. Aga kui proovis osaraamatutest oma teksti lugesime, elasin oma rolli liiga sügavalt sisse. Liigagi sügavalt. Lavastaja katkestas mind. Trupp saadeti pausi pidama.
Olin ühe sõbra proovi kaasa võtnud, ta tundis huvi, kas minuga on ikka kõik korras: „Anna, on sul hašipsühhoos või?”
1994. aasta suveks olin jõudnud 0-punkti. Kaks aastat õppimist ei olnud viinud kusagile ja Martin jättis mind lõplikult maha.
Siis see juhtuski. Minu elu võttis täiesti uue ja ootamatu suuna.
Armumine
Lund 1994
Päev, tolle suve viimaseid, oli imeilus. Istusin linnapargis Linnutiigi ääres, tundsin paljaste säärte all muru ja kuklas päikesesoojust. Nädala pärast algab sügissemester, aga praegu ma lihtsalt naudin. Olin seal koos Sebastianiga, kes õppis heebrea keelt ja oli muidu ka väga armas – pestud, kammitud ja poisikeselik.
Veidi eemal istus pingil teksasärgis mees ja suitsetas. Võis arvata, et ta ootab kedagi, samas polnud tal kusagile kiiret. Mees vaatas mind ja naeratas. Läksin tema juurde ja palusin tuld. Tema pilk oli sügav, keha sitke ja lihaseline. Lõuga ehtis väike habemetutt. Ta oli vähemalt kümme aastat minust vanem – täiskasvanud mees.
„Tule meie seltsi,” ütlesin mina.
Alguses ta kõhkles, aga ma käisin peale. Hakkasime rääkima