Mina muudkui kuulasin. Natukese aja pärast püüdsin ettevaatlikult uurida, kuidas saaksin teda aidata. Oli ilmne, et Anna ise oli ikka veel mõjutatud keskkonnast, kust ta hiljuti oli välja rabelnud – ajast, mil oli saabunud lõplik murdepunkt oli möödas vaid paar aastat, ja ka tema ise ei osanud täpselt määratleda, millega ta oli kaasa läinud.
Ta oleks nagu äsja unest ärganud ja jutustaks mulle oma unenägu, ise selle uskumatu ja ebareaalse loo peale aegajalt pead raputades. Ometi oli märgata, et tema elust oli kulunud kuusteist aastat ning teda kurvastas mõte sellest, mida kõike selle aja jooksul oleks võinud olla – inimsuhteid ja vestlusi.
Pealegi oli Anna kaotus topeltkaotus. Liikumisest eraldudes jäi ta ilma ka kõigist muudest sidemetest: sõpradest, oma usust, tulevikuunistustest. Samas ehitas ta imetlusväärse sihiteadlikkusega üles uut elu, otsis üles sõbrad, kellega polnud üheksakümnendate aastate algusest kohtunud, asus tööle õpetajana, kasvatas oma lapsi, aitas üle saada kõhklustest, mis neid aegajalt tabasid. Ma nägin, et Anna on tugev.
Sel veebruariõhtul jõudsime veidi ebamäärasele kokkuleppele, et kuuleme varsti jälle ja võibolla saame teda raamatu kirjastamisel kuidagi abistada. Mind haaras Anna jutustus väga, tema peaaegu hulljulge vaprus. Kirjutada raamatut ülemaailmsest jihad’ist, ei ole just ohutu.
Varsti sai selgeks, et me kirjutame selle raamatu kahasse. Tema kirjutab sellest, mida tema on läbi elanud ja mina abistan teda jutustuse vormistamisega, esitades talle lünklike kohtade osas küsimusi, et saaks terviklikuma pildi: millist rolli mängis tema fundamentalistide ringkond rahvusvahelises islamivõrgustikus ning kuidas julgeolekuteenistused Euroopas teda ja tema meest jälitasid.
Annaga oli kerge rääkida, sõbralik ja hea kuulaja nagu ta on. Ta mõistis hästi nii mõnegi läbielatud olukorra absurdsust ja naeris sageli. Tema isiksuses on midagi entusiastlikku, innukat ja närvilist, nagu otsiks palavikuliselt vestluse tuuma.
Kohati oli kirjutamisprotsess raske. Mõni asi tuli temalt kergesti, mõnest asjast oli raske kirjutada ja ka rääkida. Mõnikord tahtis ta kõike halastamatult ja tagajärgedele mõtlemata paljastada, aga vahel, kui temast on jälle saanud tavaline inimene, soovis ta kindlasti parema meelega unustada. Me õppisime teineteist tundma ja meil oli sageli lõbus, aga ma ei või öelda, et oleksin teda lõpuni mõistnud. Minu jaoks on ta jätkuvalt mõistatuslik, võibolla on ta seda ka iseenda jaoks.
Sel ajal, kui me raamatut kirjutasime, olukord maailmas muutus. Süürias ja Iraagis kuulutati välja Islamiriik. Kobane võeti maskeeritud, mustade lippudega meeste poolt piiramisrõngasse. Pariisis ründas hambuni relvastatud terroristide jõuk kaitsetuid koomiksiautoreid. Sadakond Rootsi jihadisti sõitis Süüriasse sõdima. Olime veendunud, et meie projekt muutub üha päevakajalisemaks ja ohtlikumaks.
Anna kadunud mees ilmus äkki välja kui Nusrarinde – Süüria ühe vägivaldsema mässuliste grupi – juhtfiguur. Ühel 2015. aasta novembrikuu reedel, kui meie raamat oli peaaegu valmis, ründas jihadistide allüksus Pariisi ööelu. Üle saja inimese kaotas elu. Aga meie töötasime edasi. Tulemuseks on käesolev jutustus, mis algab Halmstadis 1970ndate aastate keskel, ammu enne seda, kui puhkesid rahutused kogu maailmas.
Kuidas kõik algas
Halmstad 1975
Golfiväljakul kaiguvad pallilöögid. Mängitakse pingsalt. Mõnel mängijal on punase või valge tutiga müts peas. On neil tõesti on külm?
Isa veab golfikäru. Tõtakalt. Ma pean kõvasti kinni hoidma, kohe päris kõvasti, mitu korda olen peaaegu välja kukkumas. Aga isa seda ei märka.
Tema käed on pikad ja peenikesed ning ta lõhnab kölnivee järele.
Ma kardan nii väga, et võin kogemata naerma hakata ja isa häirida, kui ta parajasti oma lööke sooritab. Selle peale ta vihastab.
Vahel maandub pall hõredate puude ja põõsaste vahele, siis toon mina selle joostes ära.
Muruväljakul on suured liivased lohud. Tahaksin hüpata rehitsetud liivale ja teha sinna jalajälgi, aga ei tohi. Jooksen siis hoopis muru peal.
Nüüd kissitab isa päikese poole silmi ja valmistub löögiks. Mina hoian hinge kinni. Pall lendab kõrgele sinitaevasse.
See on üks mu esimesi mälestusi: klammerdun golfikoti külge, mida isa mööda väljakut tassib. Olen vist neljavõi viieaastane. Emale ja isale golf meeldis ja nad mängisid nii tihti kui võimalik.
Halmstadi golfiklubi asub Tylösandis, linna kõige peenemas piirkonnas. Klubiliikme staatuse saamiseks peab olema mitu aastat järjekorras. Lipud lehvivad siin tuule käes. Kõik on puhas ja kena ning siin peab olema vastavalt riides. Teksad, shortsid ja tossud on keelatud.
Golfimängijate brändid on harmoneeruvates värvides Lacoste’i ja Lyle & Scott’i viimased mudelid. Peas nokats, ühes käes golfikinnas ja jalas korralikud nahast naelkingad. Isal oli nõrkus Lacoste’i vastu. Ma ei teagi, mitu selle lilla krokodilliga särki tal oli.
Mina ja mu vanem vend olime sageli sunnitud golfiklubisse kaasa sõitma. See oli tapvalt igav. Üks raund kestab kaks kuni neli tundi – olenevalt sellest, kas mängitakse üheksat või kaheksatteist auku. Kõva häälega ei tohtinud rääkida, see võis segada neid, kes väljakul harjutasid või mängisid. Kõik nägid välja tõsised ja kõrgid nagu tegeleksid mingi tohutult tähtsa asjaga.
Ma kasvasin üles Söndrumis, see on eramurajoon Halmstadi keskuse ja Tylösandi vahel. Minust kaks aastat vanem vend Per oli rahuliku iseloomuga, mina pigem metsikuvõitu.
Isa nimi oli Stig ja ta oli päris kõrge ülemus Halmstadi rauavabrikus. Ema Britta töötas poole kohaga kommertspangas.
Me elasime luksusliku aiaga majas. Aias kasvasid ploomipuud ja sõstrapõõsad. Keldrikorrusel oli meil piljardilaud ja saun. Mereni oli sada meetrit. Seal uhtusid Kattegati lahe lained pikka heledat liivaranda.
Ma armastasin oma ema, minu arvates oli ta väga hea, aga vahel pani mind imestama, et ta ei olnud jäägitult minu poolel, kui olin oma venna või mõne sõbraga kakelnud. Ema küsis alati:
„Ja mida sina siis tegid?”
Võibolla sellepärast ma polegi ära hellitatud. Aga siis, kui ta mind süles hoidis ja kiigutas, et mind lohutada, oli kõik väga hästi.
Isa töötas palju ja tal olid maohaavad. Koju tuli ta hilja ja pidi siis diivanile puhkama heitma. Kuid meiega mängis ta sageli. Viskas meid õhku või siis tohtisime ta seljas istudes hobust mängida. Tahtsin teda naerma ajada, siis tundsin, et ta armastab mind.
Isa ägestus kergesti. Siis muutus tema pilk karmiks. Kui ta oli rõõmus, muutus kogu tema nägu avalaks ja siis tundus, et kohe hakkab ta naerma. Vahel hakkaski, valjult ja häälekalt.
Meie perekond millegi erilisega silma ei paistnud.
Södrumi kivipurustusvabriku eramukvartalis elati peredena. Tavaliselt seisis maja ees kaks autot ja puhkusereisidel käidi välismaal. Mehed töötasid palju ja teenisid hästi, nende hulgas oli ettevõtjaid, arste ja müügimehi. Naised töötasid poole kohaga või olid koduperenaised.
Poliitikast ei rääkinud keegi kunagi, aga oli selge, et hääletati kodanlike parteide poolt. Keskpartei või Rahvapartei poolt.
Teisel pool Tylösandi maanteed, merest kaugemal, asus Bäckgård. Seal oli ka üürikortereid ja ridaelamuid. Väikesena arvasin, et seal elavad inimesed on teistsugused. Vanemad olid vahel lahutatud, perel oli ainult üks auto või siis mitte ühtegi ja nende kodud olid kitsad. Nendel on vist peas midagi korrast ära, mõtlesin ma.
Kui ma koolis hakkasin käima, puutusin esimest korda kokku Bäckgårdi lastega.
Ent hoopis imelikke inimesi nägime mõnikord ujulas, mis asus poolel teel linna. Vahel kuulsin inimesi kurtmas, et basseinis on nii palju rahvast nimelt Andersbergist. Nad olid tumedanahalised, rääkisid mingis võõras keeles ja meil polnud nendega vähimatki pistmist. Ainult ujulas, seal mängisime ja ujusime üksteise kõrval.
Ühel