Oma perele ja oma emale. Aitäh, ema, sinu abi ja armastuse eest.
Ma ei saa jumalale etteheiteid teha, sest ma ei usu temasse.
Käesolevaga kuulutan Said Arifi – tuntud ka kui Said Mohamed Arif, tuntud ka kui Omar Gharib, tuntud ka kui Abderahmane, tuntud ka kui Abderrahmane, tuntud ka kui Souleiman, tuntud ka kui Abdallah al-Jazairi, tuntud ka kui Slimane Chabani – rahvusvaheliseks terroristiks.
Stockholm, november 2014
Ma nägin seda unes.
Selgus saabub mõne sekundi pärast. Said ei ole Rootsis, ta pole ju helistanud.
Unenäos küsib ta oma veendunud, mahedal ja ühtlasi autoritaarsel moel:
„Kus sa oled, kas sa kodus ei olegi?”
Mind valdab süütunne, miks ma kodus ei ole ja mind üllatab kummaline seik, et ta räägib avalikult telefonis. Kuidas ta nii ettevaatamatu võib olla?
„Ma olen siinsamas lähedal,” ütleb mees.
„Oled siin Rootsis, Stockholmis?” küsin mina.
„Kus ma täpselt olen, pole sinu asi,” vastab tema.
Tema hääl äratab minus ühtaegu õrnust ja viha. Ma pean temast lugu, aga ma lähen ikkagi tema juurest ära, lähen oma teed. Temal tuleb jätkata üksinda, ilma lasteta. Meie ei ole ju üldse tema juures ega temaga.
Ma ärkan tänutundega selle üle, et ta on elus, aga ka ärevusega, et ta uuesti minu ellu sekkub. Ja samas tekib mul küsimus: kas ta ikka on elus?
Pankisi org, suvi 2001
Said hüüab teiselt poolt müüri: „Tee vabaks, tee vabaks!”
See tähendab, et ta pole üksi, vaid tuleb koos vendadega. Araabia vendadega.
Ma kaon majja nii kiiresti kui saan.
Väljas on ere päikesevalgus, majas aga pime ja jahe. Silmadel läheb harjumiseks paar minutit aega.
Nende jälgimine on keelatud, aga ma teen seda siiski. Vaatan ettevaatlikult läbi kulunud valge pitskardina pilu.
Meie hoovil seisab kuus meest. Vaid harva olen näinud nii paljusid ühekorraga. Kõigil on oma Kalašnikov. Ühel mehel on relv kanderihmaga üle õla heidetud. Teine mees kiikab maja poole. Hetkeks vaatab ta otse selle akna suunas, kus mina seisan, aga mind nähes ei näita ta seda välja.
Jalas on neil sõjaväelase vormipüksid ja rohmakad lühikese säärega saapad. Kõigil on tihedad ilusad habemed ja pikad juuksed. Tumedad lokid läigivad. Nad on kenad ja mulle tuleb mõte, et küllap on enamus neist vallalised, mõned isegi väga noored.
Päike taevas on kõige kõrgemas punktis, meeste habemed on lühikesed ja sinakasmustad. Õhk väreleb palavusest, see on kuiv, torkiv sisemaapalavus. Kardina varjust näen mehi ritta võtmas. Jalg jala kõrval, õlg õla vastas, näoga Meka poole. Relvad asetatakse hoolikalt enda ette maha.
Palvust juhib minu mees. Ta hääl on hele, kuid ühtaegu jõuline.
„Allahu akbar, sami Allahu liman hamidah…”
Mõtlen endamisi, et need inimesed on kõige õigemad inimesed üldse. Puhas südametunnistus puhastes kehades. Need inimesed on valmis ohverdama kõik selle eest, mis on suurem kui nad ise. Tunnen lugupidamist ja uhkust.
Pärast palvust puhkavad mehed veidi aega varjus, nad ei jää kauaks. Peagi hakkavad nad astuma, üles mägedesse.
Mujahedin. Pühasõdalased. Minu mees on üks neist. Ja ma loodan, et ühel päeval saavad nendeks ka minu lapsed. Anas on viiene ja Adam alles kolmene, nemad elavad praeguses hetkes ning mõtlevad ainult mängimise ja toidu peale. Ka mina tahan süüa. Väike elu, kes minu sees kasvab, vajab toitu. Olen pidevalt näljane.
Me elame lihtsalt, tsementmajas, kus pole elektrit ega veevärki. Õue peal on pump ja see on kõik. Maja asub Duisis, suuremat sorti külas, kus on kaks mošeed ja üks sild. Kaukaasia mägedest tulev Alazani jõgi voolab läbi küla ja läheb edasi lopsakalt rohetavasse orgu, mille nimi on Pankisi. See kuulub formaalselt Gruusiale, aga tegelikult on seadusteta ja ilus eikellegimaa. Eemal kerkivad metsaga kaetud künkad ja veelgi kaugemal rusuvalt tumeroheline mäemassiiv. Mägedes on treeninglaagrid ja nende taga Tšetšeenia. Sinna lähevadki mujahedin’id, et võidelda venelaste vastu.
Minu mees kutsub mind habiba’ks – kallim, või Um Anas’iks, Anasi ema, kui jutt on millestki tõsisest. Ta on hell, alati korrektne ja lugupidav. Ta kuulab tähelepanelikult, kui mina räägin, nii nagu minagi, kui tema räägib. Enne, kui ta kodust lahkub, saan ma suudluse.
Oma heleda naha ja pruunide, helehallitriibuliste juustega on ta mulle alati tundunud pigem bosnialase kui araablasena. Esimesed hallid juuksesalgud tulid tal juba kahekümne-aastaselt, nagu ta ise räägib. Ta on pikakasvuline ja saledate jäsemetega, tal on tumepruunid silmad ja ta ei pööra kunagi pilku kõrvale. Rasked laud katavad pooliti iiriseid, see muudab ta ilme tõsiseks ja vankumatuks.
Temas on siiski ka oma mänguline külg ja sageli naljatleb ta poistega. Vinnab nad oma seljale ja hüüab: „Kes soovib seda poissi ära osta?” Selle peale naerame me kõik. Kuid kõige rohkem meeldib mulle just tema tõsidus. Minu usaldus tema vastu on täielik. Ma armastan teda.
Suvi on läinud üle varasügiseks, varjud muutuvad üha pikemaks ja ööd järjest külmemaks. Siis jõuab minuni uudis. Mu mees räägib, et Ameerikas juhtus midagi ennekuulmatut. World Trade Centre tehti maatasa, Pentagonis on tulekahju.
„Siis nüüd lõpuks tegid nad selle ära,” ütleb ta. Ta on nii õnnelik ja uhke, ometi kord rõõmus ja elevil. Mind ennast valdab aga hirmuga segatud vaimustus: kangelased on võitnud, Taavet seljatas Koljati! See tundub uskumatu ja vägev. Aga sisimas tunnen ka kurbust. Nii palju hukkunuid. Tuhandeid. On see ikka õiglane? Ja mul hakkab kõhe, olen hirmust kange, kui mõtlen Ameerika kättemaksu peale. See võib olla kohutav. Millised tagajärjed kaasnevad sellega minule ja mu lastele?
See rünnak Ameerikale on seotud meestega minu ümber, ma tean seda. Nad sõdivad küll teisel rindel, kuid kuuluvad samasse liikumisse, võitlevad samas üleilmses sõjas. Olen sageli kuulnud oma abikaasat imetlevalt kõnelemas mehest, keda ta kohtas Afganistanis. Saudist, kes elab vaatamata oma tohutule rikkusele lihtsat elu. Ta on mujahedin’i jõuline liider ja samas omal moel hell inimene – Sheik Usama bin Laden, minu mehe õpetaja.
Ühel õhtul, kui mu mees ja lapsed on magama jäänud, leban mina ärkvel ja mõtlen Rootsi peale. Soojale dušile, cornflakes’idele ja pastöriseeritud piimale tetrapakendis. Mõtlen ema Brittale ja isa Stigile, kes kindlasti muretsevad, kuidas mul siin läheb.
Üks talvepäev peaaegu viis aastat hiljem
Anna, kes peaaegu viis aastat tagasi ühel talvepäeval minu korteri ukse taga seisis – seljas elegantne mantel ja jalas kõrge säärega saapad, oli oma riietumisstiili muutnud – see oli mulle kohe selge. Kogu tema olemuses oli midagi dramaatilist ning samas valvsat.
Paljude aastate jooksul olid vaid vähesed näinud tema nägu, tema uudishimulikku silmavaadet ja elavat näoilmet.
Anna tuli meie segamini korterisse külla, sest vajas nõu. Meie naisega keetsime kohvi ja otsisime välja paar veel söögikõlbulikku küpsist. Alguses rääkisime tavalist juttu elust, lastest ja tööst, kuid Anna võttis varsti üles teema, mille pärast ta oli tulnud.
Ta tahtis kirjutada raamatut oma elust. Ta püüdis mõista, kuidas tema, kes kasvas üles turvalises ja heal järjel olevas keskklassi perekonnas Lõuna Rootsis, oli lasknud end lummata väikesest, agressiivselt fundamentalistlikust islamiharust, salafismist.
Usku vahetades oli ta kahekümne kolme aastane, ja järgnevatel aastatel sai ta rahvusvahelise jihadismiliikumisega üha seotumaks.
Meie kohtumisel oli ta teist korda abielus ja nelja lapse ema. Minu köögis rääkis ta sellest, kuidas ta oli kolinud oma perega Berliini salastatud aadressilt Gruusia Pankisi orgu ja sealt