Nad istusid tavaliselt tillukeses köögis, suitsud ees. Hurmi oli suitsetama hakanud ülikoolis ja nüüd, et lahutuse ajal närvipinget leevendada, seda jälle alustanud. Uudishimutsev Ines tahtis küll kangesti juures kõõluda, aga vanaema korralduse peale taandus ta pahuralt porisedes siiski tuppa. Nüüd koolilaps, oli tal tarvis kodused ülesanded ära teha. Herta sõnul käis see küll lennates, otsekui muuseas – segatud veri oli tüdrukule andnud lisaks kaunile välimusele ka terase taibu.
Hurmi tundis end nendel õhtutel Mustamäe tee paneelmajas turvaliselt ja hoopis vähem õnnetuna. Regina puudumine polnudki otseselt tajutav. Eks sõbranna arutas emaga tema elu nagunii ja Hurmi teadis, et nad elavad talle kaasa ja soovivad igati head. Nagu tema alati Reginale ja tema kõige lähedasematele, emale ja tütrele.
Hurmi oma ema Juta elas endiselt lapsepõlvekodus vanalinnas. Hurmi töökoht muuseumis asus päris lähedal, mis tegi käigud endisesse koju mugavaks ja nii põikas ta lõunati sinna sageli sisse, tegi kohvi ja pikutas iidsel kägiseval diivanil, ema rüiupadi pea all. Hurmi tundis end seal imeliselt hästi, ta armastas oma vana kodu, vaatamata selle sumbunud kitsikusele ja ruumides valitsevale hämarusele. Seal ümbritsesid teda harjumuspärased asjad, kõik oli samamoodi kui kunagi aastakümnete eest ja see andis kindlust. Aeg voolas, kohati tormas, maailmas muutus lakkamatult kõik, aga siin püsis möödunu nagu vankumatu kants. Selles oli omamoodi õnn ja mida aeg edasi, seda selgemalt ja sagedamini Hurmi seda tajus. Ta ei tahtnud muudatusi, klammerdus vana külge ja hindas harjumuspärast rutiini. Ehk sellepärast näiski lahutus ülesaamatu katastroofina, et alustamist nõudis uus, senisest täiesti erinev elu.
Hurmi oli oma emast väga erinev. Minevikupinged ei tahtnud järele anda ja see viis sageli kokkupõrkeni. Tuli alati tabada õiget momenti ning lahkuda enne lahvatada võivat tüli, pärast mida oli raske olla ja vaevas kahetsus.
Emal oli elus olnud mitmeid mehi. Teda oli maha jäetud ja ta ise oli suhteid lõpetanud ning nõnda ei talunud ta Hurmi kannatajahoiakut.
„Ei ole sa esimene ega viimane naine, kelle mees teise juurde läheb. Aja ennast püsti ja hakka ringi vaatama! Pole sul siin aega kaotada midagi ega oma kärnasid kraapida, mida rutem sa end lahti raputad, seda kergem saab,” õiendas ta murtud tütrega. Kaastunnet ema ei jaganud, haletsust ei ilmutanud, pigem kurjustas, et Hurmi nii nõrgaks osutus.
„Tõesti, vahel vaatan, et sa nagu polekski minu laps! Selline vilets ja vedel. Elus nii ei saa, raiu see endale pähe! Enda eest tuleb vähemasti seista, kui sa võidelda ei jaksa. Ega ma ei soovitagi sul Tarmo pärast lahingut lüüa, läks siis läks, ega ta polndki suurem asi mees. Te olite ju verinoored, kui paari läksite, ei tundnud elu ega inimesi. Ja ega te õieti sobinudki, vaatasin ammu. Kui ikka mehel on sarved maha jooksmata, ei tea ta ise ka veel õieti, mis ta tahab või mis tal vaja on. Mu meelest tegi ta ammu kõrvalt, aga sina olid pime ja ei hakanud mina sulle ütlema ka,” andis ema teada.
„Ema, sa unustad, et ma ei saa lapsi! Millise mehega ma küll sobima peaksin? Keegi ei taha mind sellisena!”
„Vale jutt. Neid isaseid on küll, kes lapsi ei taha. Ja pealegi võid sa leida mõne vanema mehe, kellel juba on lapsed. Vanem mees on igal juhul etem, see oskab naist hoida ja hinnata, elu kohe tükilt muretum. Sul on aega veel küll ees oma elu seada. Aga Tarmole ei tohi nii lihtsalt järele anda, et tema muudkui otsustab, kuhu punkrisse ta su elama saadab! Mis siis, et tema selle korteri sai, see ikka teie ühine kodu, sa oled ka selle nimel palju vaeva näinud, suur osa mööblit sinu tutvustega hangitud, kõik kardinad sa ise sinna valinud ja õmmelnud, mina veel seinavaibad ja padjad tikkinud. Ei tohi sind nii lihtsalt maha kanda! Eks teil ole ju kenasid aegu ka olnud,” lõpetas ema ohates.
Selle meenutuse peale läks Hurmil jälle meel haledaks ja silm märjaks, vaata et saaks ruttu minema, enne kui ema taas nahutama hakkab.
Aga ema nõuandeid Hurmi siiski kuulas ja keeldus esimestest Tarmo pakutud korterivariantidest kindlalt, nii et lahutuse algataja ja abielulõhkuja oli sunnitud rohkem pingutama.
Ega Tarmol kerge olnud. Korterivõimalused oli teadagi kitsukesed ja ta uuel kaasalgi olid omad ootused ja pretensioonid. Ponnistas mees mis ponnistas, kolmveerand aasta pärast oli Tarmol leitud kumbagi poolt enam-vähem rahuldav variant. Vaheraha kulus ka omajagu. Lisaks Tarmo finantseerimisele toetas natuke ka ema oma kätte saadud elukindlustusrahast ning Hurmi kolis Veerenni asumisse. Ta uueks koduks sai pisike ahjuküttega korter eestiaegses kivitrepikojaga majas, mille keldris asus avar pesuköök ja suurim võlu oli vaade avarasse õunaaeda – nii iseloomulik selle kandi majadele. Tarmo ise maandus Kopli kanti, kuhu Hurmi kategooriliselt minemast keeldus. Liiga hästi oli meeles kunagine käik klassiõe juurde Kopli liinidele, mis päädis põgenemisega kohalike pättide eest. Pealegi oli see korter kahetoaline, mida Tarmo juba kasvumärke näitav pere rohkem vajas.
Lahkumine Mustamäelt polnudki pikalt vaevelnud Hurmile lõpuks enam raske. Ometi jõudis vindunud protsess lõpule ja ta sai ühele eluetapile joone alla tõmmata. Selleks ajaks oli Hurmi suutnud oma lõhutud eluga leppida ja hakkas end tasapisi august välja upitama. Muidugi oli kahju Reginast kaugele kolida. Oli karta, et neid lahutav vahemaa varem või hiljem ka suhtlemist harvendama hakkab. Kuid vabanemine kurnavast ebamäärasusest kaalus kõik hirmud üles.
Sedakorda oli ka Regina kirelugu otsa saanud. Nii nagu alati, poetas Herta vaikselt ohates Hurmile.
Helilooja oli siiski – kes teab, kas põletava südametunnistuse, naise osava strateegia või Regina enda vigade pärast – otsustanud jääda oma perega. Lahutus jäi ära, Regina õhulossid murenesid rusudeks ja käes oli järjekordne kahetsuse ning viha aeg.
Hurmil oli nüüd omakorda võimalus Reginat toetada ja troostida. Ühiselt põhjati meeste närusust ning kord, kui nad olid Mustamäel Kaja kinos prantslaste „Naabrinaist” vaatamas käinud, poetas Regina tänaval läbi pisarate naerdes: „Küll on hea, et meiesugused relva kätte ei saa! Oleksime ilmselt mõlemad sinuga vanglas…”
Hurmi muigas kaasa, kuid arvas siiski, et temal ei piisaks filmis nähtud dramaatilisteks ekstsessideks jõudu ega temperamenti.
Elu läkski edasi, nii Veerennis kui Mustamäel. Kevadest sai suvi ja suvest sügis, ikka ringiratast ja jälle uuele ringile.
Regina ja Hurmi suhtlemine jäi paratamatult hõredamaks, sest tantsijanna sõitis pärast proove koju Mustamäele. Etenduste õhtud olid tal aga nagunii kinni. Algatus nende suhtlemisel jäi Reginale kui hõivatumale, tema vabast ajast ja võimalustest kokkusaamised paratamatult sõltusid. Mõnel nädalavahetusel kohtuti siiski Harju kohvikus, mis asus teatri lähedal ja kus pakuti nende lemmikuid teekooke. Siis vahetati uudiseid. Ega Hurmil suurt midagi rääkida olnud, tema elu kulges endises üksluisuses. Ta polnud nagunii kuigi aktiivne väljas käija ega tutvuste-suhete looja, mille eest Regina teda ikka nahutas: „No ega see hiir sulle ikka koju suhu ei jookse, pead ise agaram olema!” Hurmi viskas vastu magedat nalja: „Jookseb, jookseb, mul terve korter hiiri ja kelder rotte täis.” See oli vanade majade tuntud häda, nii harjumuspärane, et juba iseenesestmõistetavaks kujunenud. Hurmigi oli õppinud oma koduhiirt tundma ja mingil määral temaga suhtlema – ikkagi elusolend tema üksildases kodus.
Hurmi oli uue koduga eneselegi hämmastuseks ruttu harjunud, ehkki olmeline tagasilangus mugavusteta korterisse algul üpriski kohutas. Aga läheduses asus saun, mille plussid isegi Mustamäe vannitoa üles kaalusid, kesklinna tööle oli vaid rahuliku jalutuskäigu tee ning aialapp väikese peenramaaga tegi suurt rõõmu. Kokkuvõttes meeldis Hurmile ta uus tagasihoidlik pesa roheluses rohkemgi kui paneelmaja kodu Tarmoga. Nii et selles suhtes polnud midagi nuriseda, kõik oli igati hästi. Ainult see üksindus, jah, see tegi vahel meele kurvaks ja kibedakski. Aga nagu ema ikka ütles – iga asi tuleb omal ajal, ei ta tulemata jää. Pidi ootama, kannatlik olema. Üksindusega sai ju ka kohaneda, lootis Hurmi. Ümberringi oli nii palju üksikuid naisi, kõik nad pidid oma elu elama ja sellega leppima. Ega tema olnud viletsam.
Regina kannatlik ei olnud, tema aina rabeles ja tegutses ning ikka oli tal mingist teoksil olevast või loomisjärgus suhtest pajatada. Armumine oli tema pidev loomuomane seisund ja seetõttu oli Hurmil Reginaga alati huvitav kokku