Hurmi ergastus ootamatust, ent igatsetud kohtumisest. Ta oli vahepealseil aastail sageli, kui ajakirjandusest midagi näppu sattus, oma lapsepõlvesõbrannale mõelnud. Elev ootus, uudishimu ja mis peamine – võimalus kunagise läheduse taastamiseks kannustas kutsest sedamaid kinni haarama. Küll Tarmo mõistab, kui hilinemise põhjuse teada saab, ja pealegi pole ta nii saamatu, et külmkapist midagi õhtusöögiks ei leia. Ning mis peamine, kõike seda arvesse võttes, kuidas Tarmo teda viimasel ajal kohelnud oli, kulus talle teadmatuses õhtu lausa ära.
Nii nad siis Regina poole läksidki, Inese virisemise ja läbematuse tõttu trolliga, mis toidukotti tarivale Hurmile vägagi hästi sobis. Tõesti tore – nad olid nüüd mõlemad mustamäelased!
Regina väikese pere vastne kodu oli alles sisseelamisjärgus, vaid mõni kuu tagasi olid nad emaga sinna kolinud, vahetades pool vanaisale kuulunud Pelgulinna puulobudikku Mustamäe kahetoalise korteri vastu. Mis puudu jäi, tuli Carloselt, seletas Regina.
„Kui Carlos Moskvast Kolumbiasse tagasi läks, lubas ta kodus oma abielu lahutada ja meile järele tulla. Aga ta jättis mulle suurema summa raha, nii et küllap ta juba teadis, et jätab meid maha. Mõned korrad veel kirjutas, aga siis kadus, ei vastanud enam minu kirjadele ka. See raha kulus meil nüüd vaherahaks. Ega see pool majavare õieti midagi maksnud, aga krunt oli suur ja õnneks ostjad tahtsid avarat aeda. Vaevalt et me seda sara muidu müüdud oleksime saanudki,” tutvustas Regina teel korteri saamislugu.
Regina ema oli kodus ja külalise üle paistis tal hea meel olevat. Hurmi mäletas Regina ema Hertat kuigivõrd. Varases lapsepõlves oli ta seda väljapeetud olekuga naist näinud mõned korrad tädi Manda juures, kes oli Herta ja Hurmi ema ühine sõbranna. Ja kelle sõbranna Manda polnud! Lahke ja soe inimene, kõik lausa kleepusid talle külge. Eks oma osa mängis ka Manda turumüüja amet, tänu millele oli tal erinevaid tutvusteliine ja tema käest käis läbi igasugust, tihtipeale lausa elulise tähtsusega kaupa. Manda aitas alati kõiki, kui aga vähegi sai, püüdis ja pingutas omakasupüüdmatult.
„Või selline sa nüüd oledki! Ei oleks mina sind ära tundnud!” Herta mõõtis Hurmit esikus uudishimulikult, ise Inest lahti riietades. „Aga tegelikult oled sa ikka päris Juta moodi.”
„Jah, ema on sellega nõus, aga ütleb ikka, et tema on ilusam,” viskas Hurmi nalja, et õhkkonda sundimatuks muuta.
„No Juta jääb ikka Jutaks.” Herta naeris.
Regina ema oli vanaks jäänud. Kõhnal kitsukesel näol torkasid kortsud teravalt silma ja kuigi juustes halli suurt veel ei helkinud, näis ta väsinud ja kurnatud. Eks elumuutus ja kolimine oli neid Reginaga omajagu räsinud ning palju korraldamist paistis veel ees ootavat.
Esik oli sama tilluke kui Hurmi juures, kuid korteri planeering teistsugune. Regina paneelmaja oli omajagu uuem ja kaasaegsema lahendusega. Pappkaste ja pampe oli lademes nii esikus kui toas, aga mööbel oli paigas. Kollase kupli ja pikkade narmastega põrandalambist õhkus kodusoojust ja hubasust ning selle valgusvihus kulus mitu lahedat õhtutundi. Herta liitus nendega, kui Ines oli söödetud, õhtujutt loetud ja tüdruk voodisse pandud. Lapse magamisase oli tagumises toas, vanaema juures, Regina pesitses elutoas, kus ilmselt peamine pereelu käiski.
„Ma olen nagunii vähe kodus, õhtuti ju enamasti teatris. Ja kui hilja tulen, on hea, et ei pea teisi segama. Mis mul viga siin magada, üksi nagunii,” seletas Regina.
„Noor kena naine, ega sa kauaks üksi jää, kui ikka arukalt käituma hakkad,” poetas Herta tütrele pika pilguga otsa vaadates.
Selleks ajaks oli Regina jõudnud Hurmile oma saatuslikust suhtest südant puistata, nii et Hurmil oli ülevaade vana sõbranna meeletust sammust olemas. Lõhkuda mõtlematult oma stabiilne abielu algusest peale ülimalt ebakindla, väljavaateta vahekorra nimel – Hurmil oli seda raske mõista. Muidugi, Regina oli kunstiinimene, teatrist. Tundliku loojanatuuri puhul oli kaalutlemine ja kaine mõtlemine võrdlemisi haruldane… Aga tehtu tehtuks, nüüd oli Reginal peatselt kooli minev eksootiliselt kaunis tütar ning küllap ta oma eluga ema abil hakkama saab. Herta paistis olevatki Inese peamine kasvataja ja tema eest hoolitseja. Baleriinist ema oli pühendunud karjäärile ja teatrimaailmale. Õnneks polnud Reginale selga pööranud kunagine abikaasa Ando, kuigi oli uuesti abielus ja nüüdseks isa. Ando ei põdenud hüljatukibedust, polnud enam põhjustki. Tal oli uus nooruke naine, keda ta nüüd oma käe järgi paistis välja õpetavat. Vähemasti nii Hurmile kuuldu põhjal tundus. Ilmselt oli Andol kergem valitseda ja juhtida äsja koolipingist tulnud noorikut, kes küllap voolitavam ja taltsam kui tuline ja isepäine Regina.
Eriti kena, suisa suuremeelne selles olukorras oli, et Ando püüdis oma tütart ja Inest kokku sobitada. Lapsed said omavahel läbi ja veetsid koos Andoga ühiselt aega nagu päris õed. Kõlas lausa nagu muinasjutt!
Sel õhtul rääkisid nad veel pikalt ja kaua. Herta tõi lõpuks Lorupi konjakipitsid lagedale – vanaaegsed, sellised, mis enamikus kodudes ammu moodsamate vastu vahetatud.
„Pole ju õiget konjakit, olgu siis vähemalt pitsid ehtsad,” kommenteeris ta.
Tema, jah, kandis nende pere elu praktilist poolt ja kogu selle raskust, jõudis Hurmi järeldusele. Regina ei osanud vist süüagi teha ega pesnud enda ja tütre pesu. Kuid Herta ei kurtnud sugugi. Tema uhkus oma tantsijaks kasvatatud tütre üle oli silmanähtav ning ta tundus pingutavat, et Regina rahulolu pälvida ja igati tema elu kergendada. Hurmil oli seda imelik ja võõrastav vaadata, sest tema ema polnud kunagi ülipüüdliku hoole ja andumusega hiilanud. Aga Hurmi oli siiski hästi toime tulnud ja nüüd tagantjärele emale selle eest tänulikki, et varakult iseseisvuma pidi. Tuli see siis ema tahtlikust käitumisest või mitte.
Regina ema muretses, kuidas väike Ines koolis hakkama saab ja kas teda mitte kiusama ei hakata. Lasteaeda oli laps pandud alles nüüd, viimasel koolieelsel aastal harjutamiseks ning kohanemiseks. Paraku tekitas tema tõmmu nahk seal erilist tähelepanu koos häirivate reaktsioonidega. Ent kuna kooliks plaaniti kuulsat seitsmendat, ikka seda kõige paremat ja peenemat, lootsid ema ja vanaema, et sellises haridustemplis ometi mingit vaenamist olla ei tohi ega saagi. Tutvuste kaudu oli lapsele sinna pääs garanteeritud, liiatigi polnud erilist pelgu ka katsete ees, sest Ines oli segaverelisena väga keelealdis ning muidu ka taiplik, lugemine ammugi selge.
Kõneles endast Hurmigi. Ei kammitsenud teda lahusoldud aastad ega pikaks veninud võõrandumine, ta puistas südant ja kurtis avameelselt, et abielu lonkab kahte jalga ning ilmselt kokku nad ei jää. Tarmo ei suuda lastetusega leppida. Hurmi ei häbenenud paljastada oma hirmu hülgamise ees, pelgu, et nende abielu Tarmoga varem või hiljem lõpeb. Juba mõnda aega tundus talle, et see aeg pole mägede taga – mees jätab ta maha ja valib naise, kes on võimeline talle järeltulijat sünnitama. Laps on ju paljude meeste jaoks omamoodi väärtuse mõõt, eriti poeg nime edasikandjana, mis sest et isakohustused ja – tundedki hiljem olematusse võivad haihtuda. Lapse tähendus naise jaoks oli hoopis eriline teema, loomulikult ka Hurmi jaoks, kes tajus oma lastetut abielu tragöödia ja suhtetapjana. Nad olid Tarmoga, kes oli igati tore mees, viis aastat kenasti koos elanud, jaganud sarnast ellusuhtumist ja teineteise ihust rõõmu ja naudingut tundnud, aga enam polnud usku imesse, et neile võiks terendada õnn ühist last saada.
Hurmi kõneles, otsekui oleks hingevaev tõkke tagant valla pääsenud, nii kerge tundus äkki kurta ja end haletseda.
„Kuskil see viga peab olema, me oleme mõlemad põhjalikult läbi uuritud. Otsesõnu pole mulle öeldud, et ma lapsi ei saa, aga seda küll, et päris korras mu munajuhad pole. Olen ravi saanud, midagi pole muutunud. Aga võib ju ka olla, et me rakud teineteisele ei meeldi, et omavahel kokku ei sobi.” Hurmi silitas nimetissõrmega klaasiserva, pilk laual.
Teema oli delikaatne, enamasti