1
Sõbra truudust on tarvis ka õnnes, õnnetuses on see aga hädavajalik, olevat öelnud antiikaja mõttetark.
Palju ülevaid mõtteid sõprusest oli kirglik lugeja Hurmi aegade jooksul endasse ammutanud, kuid kunagi polnud ta õieti nende üle sügavalt mõtisklenud. Sõprus oli midagi nii iseenesestmõistetavat ja kindlat, elu lahutamatu koostisosa, oma loomulikkuses märkamatuks muutunud otsekui õhk, mille vajadust tajutakse alles selle puudumisel, haigestumisel astmasse või raskesse kopsupõletikku.
Hurmil oli sõpru alati olnud, nii ammuseid, kaugele minevikku ulatuvaid tutvusi kui uuemaid, juba küpsemast eluperioodist, millele enamasti erinevatel põhjustel oli antud napim kestus. Samas ta kahtles, kas sõpruse peamiseks mõõdupuuks – nagu oli üldlevinud arvamus – ikka on selle ajaline kestus. Kui ajad ja olud kaaslasi laiali pillutasid, võisid suhted muutuda inimeste enda soovist ja tahtest sõltumatult. Aga ka siis ei pruukinud sõprus otsa saada, kaugeltki mitte. Vastupidi, ebasoodsates tingimustes võis see hoopis püsivamaks, karastunumaks muutuda. Kõige olulisem on hingeline side ja kiindumus, see ulatub üle ruumi ja aja, arvas Hurmi.
Armastus ei väsi iial ära, mäletas Hurmi lapsepõlvest. See papile trükitud piiblitõdemus rippus memme toaseinal ja ta ei kahelnud, et sama kehtib ka sõpruse puhul. Tõelise sõpruse puhul, nagu oli neil Reginaga.
Häid kaaslasi, nende hulgas ka sõpru, oli Hurmi elus aja jooksul olnud omajagu, kuid neid, kellega südamest südamesse rääkida ja kellele hingehäda kurta, polnud üldsegi palju. Nii oligi läbi aastakümnete olnud nii, et Hurmi pidas Reginat teistest lähedasemaks. Parim sõbranna – kui pateetiliselt või vastupidi, pealiskaudselt see ka ei kõlanud, aga just nii oli Hurmi alati mõelnud ja tundnud, vaatamata kõigele. Hurmi oli veendunud, et nende lapsepõlves alanud sõprus kuulub just selliste hulka, mis kasvab aeglaselt nagu puu, teeb läbi katsumused ja karastub rasketes tingimustes, muutudes vastupidavaks mistahes saatuselöökidele…
Nad olid erinevad. Kuid eks öelnud rahvatarkuski, et sõbra vea ees pigistatakse üks silm kinni, ja seda nad kogu oma sõbrapõlve teinud olidki. Ignoreerinud teineteise puudusi. Sest vaatamata paljudele eriarvamustele, solvumistele ja teravatele kokkupõrgetele eksisteeris nende vahel nagu teisteski tugevates sõprussuhetes teatud tõmme, mis pani hinged sarnaselt vibreerima, sidus ja ühendas. Kummaline, et see toimib ka siis, kui riieldakse ja isegi pettutakse. Vimm haihtub ning mõne aja pärast tuntakse puudust omaseks saanud häälest, sõnadest ja pilkudest. Sellest, et sinust hoolitakse ja sinu järele igatsetakse. Üsna sarnane armastusele, mille puhul mõne teooria järgi on pooltevaheline keemia vaieldamatu reaalsus.
See polnud sõltuvus. Hurmi oli aja jooksul küllalt näinud selliseid sõbrasuhteid, mille puhul välise sobivuse taga võis aimata nõrgema allumist tugevamale või seda, et tugevam vajas nõrgemat iseenesele millegi tõestamiseks. Sellisedki sõprused toimisid ja kestsid, küllap asjaosalistele sobides. Kes teise sisse näeb või kõrvalt otsustada tohib.
Nemad Reginaga olid vaatamata kõigele võrdsed. Nende suhtes polnud kunagi olnud konkurentsi ega valitsemistahet, nad vajasid teineteist, pakkudes vastastikku seda, millest teisel puudu jäi.
Sõprus surmani, olid nad kunagi omavahel poolnaljatades kokku leppinud. Kelle surmani, polnud nad mõelnud. Aga õnnis oli olnud teadmine, et seni kuni kui sõber elab, on ta sinu jaoks olemas – igas olukorras. Iseäranis aga muidugi siis, kui sa teda vajad. Kuidas saaks teisiti ollagi!? Ometi seisis vapustatud Hurmi nüüd silmitsi olukorraga, kus inimene, keda ta oli pidanud oma igaveseks, ustavaks sõbraks, oli ta maha jätnud kõige raskemal hetkel, mil ta süda oli murdumas.
Leinaüksindusest sai reedetu üksindus. Just nii tundis värske lesk oma meeletus ahastuses, kui Regina ei tulnudki.
Hurmi ei liialdanud ega eksinud. Reetmine see oli, ja üks valu võimendas teist. Ei olnud kuidagi võimalik leida vabandusi ega leevendavaid põhjendusi – fakt oli, et Ilmari ootamatu surma järel ei leidnud parim sõbranna aega, tahtmist või võimalust Hurmi juurde tulla, tema kõrval seista, teda lohutada ja toetada, tema meeleheidet kanda aidata.
Hurmi oli kaotanud oma mehe, abikaasa, armsaima. Nii äkki, rabavalt ootamatult, nagu see liiklusõnnetuse puhul ikka juhtub. Kes siis selleks valmistub, kellele võib hommikul kodunt lahkudes pähe tulla, et õhtul ta enam tagasi ei tule, et ta üldse enam kunagi koduuksest sisse ei astu, oma kalleid ei näe?
Ei mõelnud nii Ilmar, kui põgusa hüvastijätusuudluse Hurmi põsele jättis, ei aimanud ajalehte süvenenud ja vaevalt pilku tõstnud Hurmi, et näeb oma meest, õieti selle elutut keha järgmine kord alles kohtumeditsiini majas. Oleks ometi midagi aimanud, karta osanud, oleks pisutki püüdnud mehe keha soojust, hüvasti jätnud, kinnitanud, et armastab teda…
Tema mees, kes ikka oli olnud eeskujulik liikleja, sõitnud ettevaatlikult ja ohtu ette näha püüdes, pidi jätma elu vihmamärjal maanteel, kokkupõrkel vastasvööndisse vingerdanud maasturiga, mida roolinud uljaspea pääses mõne nädala pärast haiglas ravitud kerge trauma, hiljem trahvi ja tingimisi karistusega.
Kohe, kui Hurmi ukse taha ilmunud politseinike toodud traagilisest sõnumist vähegi toibuma hakkas, püüdis ta Reginaga kontakti saada.
Nad olid tutvunud juba lapsepõlves, õieti algklassides, mil Regina paar aastat nende koolis õppis, enne kui koreograafiakooli üle läks. Mitmed aastad polnud nad kokku puutunud, kuid kui kool edukalt lõpetatud, Regina juba Estonias tantsimas, olid nad kesklinnas juhuslikult kokku põrganud ja teineteist rõõmsalt ära tundnud. Lahus oldud aastad olid nende vahelt pudenenud nagu liiv, taastades hetkega kunagise läheduse. Otsekui polekski nad vahepeal tüdrukutest neidudeks sirgunud, küpsenud ja üht-teist kogenud – kõik oli just nii, nagu lahutanuks neid vaid viivutine eemalolek. Regina polnud vaatamata esimestele edukatele soolorollidele ja uustulnukale langenud heatahtlikule tähelepanule sugugi uhkeks läinud. Ta vadistas innukalt oma hiljutisest meheleminekust, oli avameelne ja vahetu.
Hurmi rõõmustas kangesti selle taastutvuse üle ning haakus Regina sõbralikkusega tänulikult ja andumusega. Vahetanud aadresse ja töötelefoninumbreid – kodus polnud toona veel kummalgi seda haruldast sidevahendit – ja tingimata lubanud peatselt pikemaks jutuajamiseks kokku saada, läksid nad ometi aastateks lahku. Hurmi süda lõi veel kaua ootuses. Ta oli kohtumise järel liigutatud, et Regina polnud teda unustanud, ei olnud kõrk ega pidanud end paremaks. Ometi oli ta tuntum kui keegi teine nende klassist, juba lausa kuulus. Paraku ei võtnud Regina vaatamata tookordsele ülevoolavale kohtumisrõõmule hiljem kontakti ning Hurmi ise ei söandanud seda ka teha, peljates mõjuda pealetükkivana. Kes oli tema võrreldes Reginaga, kelle pildid ilmusid Kultuuris ja Elus ning kellega oli Nooruses tehtud pikk ja põhjalik intervjuu?
Mõne aasta pärast trehvasid kooliõed ühel hämaral õhtupoolikul Mustamäel kokku. Hurmi läks parajasti pärast tööd toidukotiga poest koju, silmatorkavalt laiaäärelist kübarat kandev Regina aga jalutas väärikal sammul, pihus tõmmu plikatirtsu sõrmed. Hurmi oli kuulnud, et Reginal oli Moskvas stažeerides tekkinud armulugu segaverelise muusikatudengiga, kellega ta ka lapse saanud. Kunstiinimestest, kelle kirevasse galeriisse mahtusid näitlejad, lauljad, tantsijad ja üldse kõik, kel kokkupuude kultuuriga ja keda laiad massid teadsid, räägiti ju seltskondades palju.
Hull inimene! oli üldine otsus. Vahetada oma abikaasa, edukas noorteadlane mingi tumedanahalise pillimehe vastu! Mis sest, et see oli kuuldavasti andekas ja omajagu kuulus. Mees oli Nõukogudemaa suurest pealinnast varsti oma kodumaale naasnud ning lapseootuse ja sünnituse pärast tantsijakarjääri katkestanud Regina oli sunnitud tagasi Tallinna pöörduma. Estoniasse tööle ta naasis, kuid esiotsa mitte endisele solistikohale. Kulus veel õige mitu aastat ränki ponnistusi, enne kui Regina oma vormi suutis taastada ja jälle kandvaid osi tantsima pääses.
Seda kõike Hurmi kuluaarijuttudest teadis, kuid taaskohtumine tegi nad hetkeks mõlemad kohmetuks ja ebalevaks. Viivuks tundus, et mõlemad olid soovinud pilgu kõrvale keerata, aga vastakuti sattumine oli paratamatu ja nõnda ei jäänudki muud üle kui taaskohtumise peale rõõmsalt üllatunud nägu teha.
Hurmi kiitis siiralt särasilmset mustade kiharatega tüdrukukest, tõelist silmarõõmu, küllap isa suust kukkunut. Reginal endal väline ilu puudus, tema võlu seisnes peamiselt siredas kaelas, baleriinlikult sirutunud rühis ja saledates, kaunilt vormunud kehaliikmetes. Ning riietes – Regina oli juba lapsena koolis maitsekate riietega silma paistnud. Siis oli see muidugi ema teene, nüüdsed rõivad aga kõnelesid kandja enda elegantsist ja