Kolmas silm. Essee ilusast maastikust. Juhan Maiste

kunagi ei ole liiga palju) taas oluliseks. Sest inimene vajab mussoontuuli niisama kui ta vajab taevatähti, et kohtuda teise inimesega, luua sidemeid ja vahetada elevandiluu vürtside vastu.

      Nii nagu tsivilisatsiooniti erineb aja ja ruumi käsitlus – ürgrahvastele omase spiraalse, tsivilisatsiooni koidikule iseloomuliku tsüklilise ja Kreeka-Roomale külge kasvanud lineaarse mõttes – erineb ka arusaam elu sügavamast mõttest ja tähenduslikkusest. Võib öelda, et aja mõistes peitub võti ühe või teise ajastu kultuuriliste ja filosoofiliste arusaamade kirjeldamiseks. Ilma fikseeritud ajata valgub mälus talletunud kogemus laiali, keerleb looduse taktis, sõuab vaikselt suvest sügisesse ja talvest uude pungade puhkemise aega. Loodusrahvaste kalender kujutab endast katkematut jada inimese poolt mõõtmata ajast, täpsemalt määratlemata sündmustest, faktidest, millel on tähendus üksnes mingi suurema kosmilise korra vahetu osana. Tsivilisatsiooni maastik seevastu on märgistatud kindlate koordinaatidega; jõujoonte ja punktidega, mille mälu on oma selekteerivas agaruses kandnud meie hinge- ja maailmakaardile. Mida haritum on hing ja laiem ilm, seda avaramad on ka meie mälu kaardid, seda rikkalikum, aga samas ka konkreetsem mälu poolt koostatud küladest, mõisatest ja puiesteedest kokku traageldatud panoraam. Kultuuritaust ümbritseb meid kõikjal, kujundades looduskeskkonnale lisaks, mis sügavamalt järele mõeldes ei ole ka ise midagi muud kui omaenese ja meie mälu substantiivne predikaat, representatsiooni, mille eest vastutab nii see, kes meie maailma on loonud, kui ka see, kelle tarvis loodus on võtnud vaevaks end pingutada. Olen sageli augustikuus metsa minnes mõelnud, kelle tarvis loodus on küll pingutanud, tehes kärbseseene kübarad nii veetlevalt värviliseks, ja kuidas me sugupõlv teise järel teame, et kõiki silmaahvatlusi ei tohi pimesi järgida.

      Minevik, nii nagu see ilmub teadlase vaateväljas, on ohutu, meist eemal, kõige otsesemas sõnastuses – surnud. Lahkunud ei tekita probleeme. Varemed on ohutud, sisaldades meie mälu kivistunud jälgi, mida maastikus tajub ennekõike arheoloogi pilk. Maastik, mis on maetud kalmistutele, kirikuaedadesse, linnadesse kerkinud muuseumiseinte vahele, on elust kui tulevikku ettevalmistavast katlast tammevaatidesse valatud, oodates otsekui hea ja raske madeira seesugust maitsjat ja naudisklejat, kellele minevik ei tähenda samas tulevikku ning kellele olevik seostub pigem pärandi vaatlemise, kui selle sees ja sellega koos toimimisega.

      Mälu, mis jätab endast pärandi, on kahte erinevat liiki – esimene kiirgab monaadidena ajaloo pimestavheledat energiat, teine hõõgub aga vaikse küünlatule loitel templis, tares, koduseinte vahel; annab endast teada mitte niivõrd teadvuse kui alateadvuse kaudu, on ladestanud patineerunud mälukihtidena seintele, muutes sileda geomeetrilise pinna värvi- ja varjundirohkeks. Avades end nagu maalid Pompeis või Oplontises konservaatori skalpelli puudutusel või oodates hoopiski puutumatuna nagu mets kastesel hommikul, et see, kes märkas, elaks kaasa, avastaks liblikalennu väreleva tiivalöögi ja pääsukese sööstu sinitaevasse. Suhelda loodusega vahetult, üks-ühega teineteise sees, pidada mitte dialoogi, vaid kõneleda samas keeles, on võimalus, mis avaneb mitte niivõrd meie analüütilisele mõistusele kui luuletajule.

      Mälu nähtavad ja nähtamatud jäljed täidavad meid ümbritseva ilma, avades meelelise sügavamad tähendused, tõstatades mälupilte ja sünnitades ettekujutusi. „Need on majad, mis kuupaistes tundusid nii väikesed, et oleksid mahtunud ära peopesasse,” kirjutab Anatole France oma autobiograafilises romaanis. Ja jätkab: „[…] on ometi oma varjus kasvatanud armastust ja viha, naudingut ja muret, läbi aastasadade […] neil oleks palju kõneleda elust ja surmast. Kui kivid oskaksid kõneleda, võiksid nad meile jutustada lugusid, mis paneksid meid nutma ja naerma. Aga kivid räägivad ju vaid neile, kes oskavad kuulata. Vaata ma olen vana, aga ma olen kaunis, minu lapsed on kaunistanud linnust ja kirikutorne, käärkambrit […]. Mina olen hea ema, mina õpetan tegema tööd ja kõiki rahulikke toiminguid. Mina toidan last käsivarrel. Siis kui nad on oma tegemised teinud lõpuni, nad lähevad üksteise järel magama minu jalgade juurde, selle nurme alla, kus nad jalutavad. Nemad kaovad, aga mina jään valvama nende mälestust. Mina olen nende mälu. Sellepärast on nad minule tänulikud, võlgu oma olemasolu eest.” 30

      Mälu kaudu saame teada mitte üksnes selle, millises maailmas elame, vaid ka selle, mis ja kes oleme ise selles kulgemisepunktis, vabas looduses nagu vabas languses, keset mesilasesuminat ja ritsika saagimist. Saame teada, kes on meie ümber ja kuidas kujuneb meid ümbritsev ruum. Mälu on see, mis avab silmad, lubab tajumatud pildid muuta tajutavateks, anda keskkonnale pildiline ja märgiline vaste. Ehk nagu on öelnud Henri Bergson, „valdab taju ruumi täpselt samal määral kui tegevus valdab aega. […] Tegelikult ei ole olemas taju, mis poleks mälestustest läbi imbunud. Meie meelte vahetutele ja olevikulistele andmetele me segame juurde oma möödunud kogemuse tuhandeid üksikasju. Enamasti nihutavad need mälestused tegelikud tajud paigast ja me säilitame neist ainult mõne viite, lihtsa „märgi”, mis peab meelde tuletama vanu pilte”.31 Mälu kaudu avaneb ruum meile mitte suletud aarete kirstuna, vaid avatud riiulitena, kus üksteise kõrval lebavad teosed on tihedalt täis kirjutatud asju, mis olid, on ja tulevad.

      Nad kõik on seejuures omavahel seostes. Minevik paisub tulevikus. Püha Augustinust silmas pidades kõneleme mineviku olevikust, oleviku olevikust ja tuleviku olevikust, mis on kõik meie teadvuses ja mujal me neid ei näe. Kõneleme mitte ainult struktureeritud, ega ka mitte ainult funktsionaalsest ruumist, kogunisti mitte poeetilisest ruumist, mis juhib meid Gaston Bachelard’i järgi psühhoanalüüsi sügavikesse ja inimhinge võrdkujuks oleva maja keldritesse32, vaid kõigest elavast, mis surma vastandina võib küll meis tekitada ärevust, aga mitte tühjusetunnet elamata aastate ja läbielamata emotsioonide pärast. Sest ruum ongi elu, mille vastandpoolust surma pelgame ehk omaenese mina ja sellega koos elanud eneseteadvuse kaotamise hirmu kõrval ebamäärasuse pärast, milline näeb lõppkokkuvõttes välja maailm teispoolsuses. Kas selles üldse on olemas mõnd vana lauda, tooli, perekonnaalbumit, kohta, kuhu asetada kompuuter ja kuhu seina kinnitada interneti modem?

      Surma kõikevõitev tähendus kujundab meie kirjelduse vältimatu vastandpooluse. Niisama võrra kui maastik on elus, tärkab iseendas ja meie meeltes iga hetk uuesti ning on alati erinev ja naudingutealdis, kujundab temasse ja meisse endisse kätketud mälestus olnust iseseisva kvaliteedi, liikuva ja muutuva kõrval liikumatu, jääva ja tardunud traditsiooni, mis lubab käsitleda staatilisena, moodustades nii meie meeltele otsekui tagaplaani, teise tasandi, mida võtame küll ikka ja jälle vastu, kuid mis on alati kohal ja vältimatu oma olemise püsivas väärtuses. Tempel kaljurünkal või mäerinnakul kannab meieni mälestuse, on retooriliseks kokkuvõtteks tema püstitajate ihast ja oskustest, nende võimest monumentaliseerida oma kultuurisõnum. Iga maastikufragment tähistab mõttekildu, mis kollektiivse mälu individuaalse kogemusena kõneleb teadjale olnust. Kui varemed jutustavad meist igale (ka asjasse pühendamatutele) materialiseerunud ajast, siis tervikliku ettekujutuse adumine kunagi olnust nõuab mälu ja sellele vastavate meetodite – ajaloo, kunstiajaloo, esteetika – lähemat tundmist.