Geenide vägi. Markus Hengstschläger

juba kuulnud haigusest, mis võib mutatsiooni mõjul vallanduda ühes geenis. Väga sageli domineerib sellisel juhul geneetika, aga siiski pole see mitte kunagi üksinda määrav. Teisalt võib küsida: kas on tõsi, et kui keegi saab autoõnnetusel trauma, on seegi vanematelt päritud? Trauma seisab haiguste spektris tõenäoliselt küll mujal kui geneetilises servas. Ent ka niisugusel juhul võivad tähtsusetut rolli mängida sellised asjaolud nagu perekonna kontsentreerumishäire, sekundiuni või mingi muu geenialge, millest ei teata. Küllap mõtlete praegu, et see võrdlus on liiga otsitud. Sellest, kui suur on aga tegelikult geneetika või keskkonna osa, annab aimu üha uuesti lõkkele puhutav arutelu igast haigusest, aga üht lasi igast üksikust tunnusest, omadusest, andest, kaldu vusest – kõigest, mis teeb inimesest inimese. Tegeleme selle küsimuse osadega eraldi: geneetiliste algetega intel ligentsuses, homoseksuaalsuses, usukalduvustes, jalg pallitalendis, muusikalises geniaalsuses ja muus.

      Kõigepealt: kuidas tullakse üldse selle peale, et geenid võivad määrata inimese ande, kalduvused ja omadused? Üsna lihtsalt: mees on kindel, et tema anne nalju rääkida esineb ka tütrel. Ema on jälle kindel, et tütre põikpäisus tuleneb isalt. Selle võib kokku võtta märksõnaga „perekondlik kuhjumine”. Mida selle all mõeldakse? Põhimõtteliselt võib öelda, et igal tunnusel ja omadusel on geneetikas tugevad juured, mis tulevad perekonnas kuhjununa vahetevahel esile. Kuulsime juba, et kurtidel inimestel on kuni viiekümneprotsendiline risk tuua ilmale kurdid lapsed. Sellistel paaridel on tavalistest peredest suurem risk saada kurdid lapsed geenide tähtsa osa pärast. Leidub perekondi, milles on palju väga suurt kasvu inimesi, aga on ka peresid, mille liikmed on väikest kasvu. Niisiis mängib geneetika kindlasti rolli ka inimese keha suuruse määramises.

      Järeldus võiks olla: alati, kui perekonnas võib tähel dada mingi tunnuse domineerimist, mängivad selles täht sat osa geenid. See aga ei ole kaugeltki nii! Perekondlik kuhjumine võib küll vihjata geneetilistele algetele, aga ei ole mingil juhul nende tõestus. Minu pere piinab „päritud” allergiavorm – kodutolmuallergia. Kui ma tolmu imejat juba ainuüksi kuulen, pean toast lahkuma. Sellised tööd nagu tolmupühkimine, vaibakloppimine või voodi tegemine on minu puhul meditsiiniliste näidustuste tõttu lihtsalt välistatud. Ma riskiksin eluohtliku allergilise reaktsiooniga. Ma kavaldasin veidi. Mu isal on sama haigus! Ka mu vendadel on need alged! Küsisin emalt. Temal seda allergiat pole. Vähemalt pole see tolmupüh kimise või muu sellise juures kuidagi avaldunud. Niisiis on ilmne, et meie peres esineb seda haigust meestel. Ka uuringud, mida ma tegin oma onude ja tädide juures, toetavad seda väidet.

      Pärimisõpetuse järgi leidub haigusi, mis kahjustavad vaid mehi. X-kromosoomi retsessiivse edasiandmisega tekib näiteks veritsustõbi (hemofiilia). On tõsiasi, et mõnes härrastemajas esines see perekonna sagedane haigus meessoost järeltulijatel.

      Tõestus: niisiis on meie peres päritav kodutolmuallergia X-kromosoomi vorm! Äärmiselt ohtlik! Haiguslehele – koristamiskeeld! Muidugi mõista kahjuks ainult niikauaks, kuni keegi meie pere liikmetest teeb saatusliku vea ja abiellub geneetikust naisega. Unistus. Pärast seda, kui mu naine sai teada, et sellisel kalduvusel pole mitte mingeid geneetilisi algeid, vajutas ta mulle halastamatult tolmuimeja kätte. Minu üllatuseks ei löönudki kuulujutuna leviv allergiline reaktsioon välja. Ma olen terveks saanud! Halleluuja!

      Teeme kokkuvõtte. Kui perekonnas midagi sagedasti ette tuleb, ei mängi selles tähtsat osa ilmtingimata just geenid. Olgugi et see mõnel juhul oli esimene vihje.

      Identsed geenialged eri inimestes

      No hästi, kui perekonna vaatlemisest üksi alati kasu pole, mis siis aitab? Olulise teadusliku vastuse küsimusele, mis ja kui palju millestki on geneetiliselt kindlaks määratud, annab kütkestav looduse eksperiment. Inimene on niisiis looduse juhuslik tulem. Igaüks meist kasutab täiesti individuaalset geneetilist varustust. Me oleme sellest varem rääkinud. Aga on see alati ja igal juhul nii?

      Esialgsed teooriad kaksikute tekkimisest olid ühtaegu nii põnevad kui valed. Malaisias mindi välja selleni, et kaksikud moodustuvad juhul, kui ema sööb kastaneid või hirsiteri. Lõuna-Koreas seostati seda maagilist jõudu kokkukasvanud banaanidega. Tänases USA-s näivad paljud inimesed uskuvat, et sellist power’it tulvab topeltkattega Big Macist (see märkus on loomulikult minu oma ja täiesti kohatu). Lõuna-Ameerika indiaanlaste hõimud arvasid paljude aastate eest, et laps hakkab ema kõhus jagunema, kui too valude ajal selili lamab. Kõigis nendes oletustes on aga üks ühine ja õige tähelepanek: on kaksikuid, kes on äravahetamiseni sarnased, ja kaksikuid, kes ei sarnane omavahel rohkem kui tavalised õed-vennad. Viimati mainitud kahemunakaksikute bioloogilisest moodustumisest me juba rääkisime. Kaks seemnerakku viljastavad ühes kuutsüklis valminud kaks munarakku. Geneetiliselt pole need kaksikud ilmavalgust nähes lähemalt sugulased kui kõik õed-vennad.