Isand Pomerants peatas ja tõmbas hinge tagasi. Siis jätkas väriseva häälega:
„Alma, säravam täht naiste taevas, minu pühamad tundmused sihivad teie luuleliku südame poole! Palav õnnetsemine täidab mu rinda. Nagu koidukuma taeva serval, nõnda hõõgub minu palav hing teile vastu. Oh, emand Alma, kuulge siis praegusel pühalikul pilgul, et ma teid armastan armastuse kuumema leegiga! Langege nagu murtud lilleke minu luulest paisuvale rinnale ja anduge mulle igaveseks – jah, igaveseks!”
Ja see luuleline kingsepp ning tulevane lehetoimetaja vajus terves oma Koljati-suuruses noore lese ette põlvili.
„Aga see tuleb ju nii järsku,” tähendas emand kentsaka üllatusega, „et ma teile oma segipaisatud tundmuste ja mõtete pärast midagi ei taipa vastata!”
„Ma armastan teid sest päevast saadik, kui teie mees suri, ja nagu päeva uneta öö tagast ootasin ma aega, mil teie leinariided seljast võtate. Ma teadsin, et see täna sünnib, sest teie olite kusagil seltskonnas öelnud: „Ma leinan oma abikaasat surmapäevast surmapäevani.” Teades, et teie sõna peate, tulin täna siia – mõistke oma otsus!”
„Armas, kallis isand Pomerants, andke mulle üks nädal mõtlemisaega!” palus emand Klamann. „Tulge tuleval pühapäeval kell seitse õhtul jälle minu jutule ja ühtlasi minu nimepäeva-pidule!”
„A r m a s, kallis Pomerants, ütlesite? Tänu selle paljutõotava sõna eest! Ma lähen ja ootan ja luuletan tuleva pühapäevani! Ja olen väga õnnelik! Jumalaga, jumalaga, ma tulen vististi!”
Emanda käele suud anda ja ainuma sammuga uksest välja karata – oli isand Pomerantsil ühe silmapilgu töö. –
Tund aega hiljem tuli Klamanni-emandale kolmas kosilane. Uksest astus tuikudes ja ühtepuhku luksudes tursunud näoga ja kaunis määrdinud riietega härra sisse.
,,Kes teie olete?” hüüdis Klamanni-emand mitte ilma kartuseta.
„Üliõpilane Lessmann – luks!” kostis noormees, mõlema käega ühe tooli toest kinni hakates.
„Mis te tahate?”
„Naist võtta – luks!”
„Siit minu majast?”
„Siit teie majast – luks!”
„Teie tulite siis kosja, – aga kellele?”
„Tulin kosja ja teile – luks!”
,,Aga ma ei taha teid.”
„See on võimatu, teie peate mind tahtma – luks.”
„Teie olete ju alles üliõpilane.”
„Juba seitsmendat aastat, – aga ega sest midagi ole – luks!”
„Miks ei ole, mis naisevõtja siis noor üliõpilane on!”
„Ma pean naise võtma, muidu lähen hukka!” Ja kosilase silmad läksid äkki märjaks.
„Kuidas te hukka lähete?”
„Joomisega. Seda ütlevad kõik!” Ja esimene pisar veeres noormehe palge üle.
Emand hakkas naerma. „Jaa, siis peab küll abi otsima, see on õige! – Kas teate, tulge tuleval pühapäeval kell seitse õhtu jälle minu poole, küll siis saame näha, mis ma teie heaks võin teha.”
„Hea küll, proua Klamann.”
Ta jäi aga tooli najale seisma, nõksuma ja luksuma. „Mis te siis veel soovite?”
„Ehk laenate mulle paar rubla. – Pea valutab ja kurk on kuiv.”
Emand naeris nii südamlikult, et viimaks isegi luksuma hakkas. See noormees oli kõige algupärasem kosilane. Tuleb kosja, et joomisega mitte hukka minna, ja siis laenab mõrsjalt raha, et edasi juua! Aga lahke emand täitis ta soovi, ning lühikese luksuva tänuga tuikus janune härrake toast.
Nagu terve jutt tõsi on, nõnda ei ole ka vale, et emand Klamannil selsamal päeval veel kaks isandat kosjas käisid – üks oli ohvitser, teine vorstikaupmees. Järgmisel päeval käis üks, nädala jooksul aga üldse seitse – ütle „seitse”! Ja kõik tunnistasid vandetoonil, et nad emandat salaja juba ammugi on armastanud ning igatsusega tema lõplikku vabanemist oodanud. Emand Klamann aga kutsus nemadki tulevaks pühapäevaks nimepäeva-pidule. Laupäeva õhtul kaunis hilja käis viimane kosilane. See oli riide- ja pudukaupmees Masting, emand Klamanni võistleja sestsamast uulitsast; nende majad seisid viiliti vastamisi.
Isand Masting oli ainus, kes sõnagi armastusest ei kõnelnud. Ta oleks ilusale lesele võinud meelde tuletada, et nad teineteisele kord väga lähedal olid seisnud – enne seda, kui jõukas kaupmees Klamann tolleaegse neiu Alma Baumanni oma poeselli Robert Mastingu eest oli ära nähvanud. Aga isand Masting ei puudutanud minevikku ning ütles ainult: „Noh, proua, kas lööme nüüd ärid ühte? Oleme juba küllalt kaua näinud, et nad üksteist jalult ei saa.”
„Võiks ju aru pidada,” vastas Klamanni-emand niisama kuivalt. „Tulge õige homme õhtu kell seitse mulle külla, siis katsume asja lahendada.”
Ja isand Masting lubas tulla.
Määratud ajaks lükkisid kõik kutsutud külalised Klamanni-emanda elutuppa kokku tulla – kõik külalised, tähendab kõik kosilased, sest peale nende ei olnud emand kedagi muud võõrast kutsunud ning ise ei teadnud tuttavatest keegi tulla, kuna Klamanni-emand esimest korda oma nime päeva pühitses. Kosilastest aga ei jäänud tulekuga keegi hiljaks; peaaegu ühel ning samal minutil astusid kõik härrad, noored ja vanad, Klamanni majauksest sisse ja peaaegu rongis voorisid tuppa, kus neid emand Alma iseäranis lahke ja väga võluva naeratusega vastu võttis.
Pilgud, millega härrad üksteist riivasid, ei olnud mitte just kõige sõbralikumad. Mis nende imekspanemist ja kahtlust äratas, oli lugu, et pidul peale majaemanda enda ainustki naisterahvast ei olnud. Neid pandi siis nimme võistlema – nagu kukkesid ainuma kana pärast võitlema. See rikkus tuju, aga et midagi parata ei olnud, siis tuli magusat nägu näidata ja selle kanakese ümber lipitseda, teisi võimalikult eemale tõrjudes. Oh seda peidetud kadedust, oh seda varjatud viha! Üks oleks teise heameelega ära kägistanud, nüüd aga tee veel viisakaid sõnu. Emandal naeris süda põues seda näitemängu pealt vaadates. Ainus leplikum võistleja oli isand Masting, kes naljaga seltskonna meeleolu püüdis tõsta. Üliõpilase Lessmanni peamure näis olevat paika üles leida, kus keelekaste liiki piduvarustusi alal hoiti: ta tiirutas rahutult ringi ja piidles ühest uksest ja teisest uksest sisse.
Kui emand Klamann külalistega tüki aega oli naljatanud, viis ta nad ühte mitte väga avarasse tuppa, kus õhtulaud oli kaetud, ja palus neid istet võtta. Oli see sündinud, siis võttis emand järgnevaks kõneks söna:
„Austatud isandad! Teie kõik olete minu kosilased, teie kõik käisite mind naiseks tahtmas. Ma ei ole aga siiamaani veel selgusele jõudnud, ei siis ka teile kellelegi otsust andnud, keda ma teite seast endale tulevaseks eluseltsiliseks pean valima. Teie olete mulle nimelt kõik ühel mõõdul armsad, ma ei tea tõesti mitte, kellele mu süda soemalt vastu tuksub.”
„Minule!” kinnitas luuletaja usklikult.
Emand aga naeratas ja kõneles edasi:
„Nagu öeldud, ma ei tea seda, ja paraku keelab mind seadus teid kõiki võtmast. Aga mul on väike, süütu katsevahend, mille abil tahan otsusele jõuda, kes teist minu meheks on kõige sündsam. Teie kõik tahate pärast pulmi muidugi minu majasse tulla elama. Minu nõue aga on, et mees, kes mu naiseks võtab, minu maja, meie ühist kodu, niisugusel mõõdul armastab, ta sealt meeleldi