Kogutud teosed I. Eduard Vilde

teatud kelkivast edevusest vaba ei olnud, nii palju meeldivust juurde, et ta Vahtra-emandat kaunisti näis huvitavat. See punastaski paar korda, kui Tuts talle järsku otsa vaatas.

      Õe ja õemehe tusaks ei tahtnud aga kosja-asi sellest hoolimata sugugi nii hästi edeneda, kui sobitajad soovisid, ja see tuli, nagu näha, ainult kosilase arusaamata jahedusest.

      „Kas sulle siis see armas inimene ei meeldi?” küsis õemees Holm Tutsult, kui ta tema oli kõrvalisse kambrisse kutsunud. „Sulle näib olevat nagu vastumeelt temaga sügavamat juttu teha. Me jätsime teid ju pikemaks ajaks üksinda aeda; nagu näha, pole te veel kuhugi jõudnud. Ega sa ometi häbelik ole? Eks sa näe, et proua juba väga lubavalt sulle otsa vaatab!”

      Tutsu nägu punetas. Oh, ta oli ilusa lese armsaid vaateid juba küllalt tähele pannud ja nad olid otsekui kuumad nooled talle südamesse sööstnud, aga – aga –

      „Ma ei või mitte!” ohkas mees.

      „Mida sa ei või?”

      „Sügavamale minna.“

      „Miks siis mitte?”

      Tuts viitles.

      „Ega sa ei ütle kellelegi, mida sulle tahan tunnistada?” küsis ta alles tüki aja pärast, mil ta enesega oli võidelnud.

      Uudishimulikuks tehtud Holm andis tõotuse vaikida.

      „Noh, siis kuule, et mul juba üks naine kosimiseks on valitud. Raudteel juba sain teisega tuttavaks.”

      „Mis ta nimi on?”

      „Emand Einer, – maja, poed, värvalikoda, peale neljakümne tuhande rikas!”

      „Emand Einer? Kas ehk see emand Einer meie uulitsa otsast – kõhnetu, rõugearmiline eit, kellel nina otsas suur soolatüügas?” küsis Holm, rippuv põlastus suunurkades.

      „Seesama.”

      „Ja seda hernehirmutist tahad Rakveresse omale naiseks viia? Seal naeraks sind siis ju iga sant kirikuväravas!”

      „Ma võin ju ka siia tulla ning oma maja ja ärid seal ära müüa.”

      „Siin on ju veel rohkem sante, kes naeraksid.”

      „Aga nelikümmend tuhat –”

      „Kas võlad maha või juurde arvatud?”

      „Võlad?” karjatas Tuts haukuva häälega.

      „Võlad neh! Kas ta sulle ei ütelnud, et tal vähemasti niisama palju on võlgu kaelas?”–

      „Ei öelnud.”

      „Aga mina tean seda.”

      „Kas tõesti?”

      „Ausõna, – ma tundsin ju ta meest ja tunnen teda – ennastki vähemalt kümme aastat.”

      „Sooo!” tegi Tuts, ja ta nägu venis kolm korda pikemaks kui see „sooo”.

5

      Isand ja emand Holm olid Rakvere kosilasest ja tema elust emand Vahtrale nii palju head rääkinud, teda nii masendavalt kiitnud, nii soojasti soovitanud, et meheleminekuhimulisel lesel tema kosja vastu midagi ei võinud olla. Nõnda ep olnud siis pikemat tutvust vajagi ja kaup sai juba sama päeva õhtul niihästi kui kindlaks. Meie Rakvere sõber pidas seega kahe päeva vältel kaks korda kihlust ning asjatud olid ühe õnnetult armastava inimese palvetused Rakveres, et võtku jumal aidata, et Tutsu-isand tuleks ennem puujala või ühe silmaga koju tagasi kui noore naisega. Tuts lähenes vägisi sellele eesmärgile, mis Rakvere emanda arvates tähendas kaugele kõrvale kaldumist õigest eesmärgist.

      Suure rõõmu pärast, et tema sobitusel kosjaplaan oli korda läinud, oli seppmeistri majas pruutpaari auks pidulik õhtusööming. Tuts ja nägus lesk olid nii õnnelikud, kui juba pisut jahenenud verega armastajad üldse võivad olla. Unustatud oli kosilasel ta esimene näotu valik: õnnetuhinas ei tulnud talle emand Einerit enam meeldegi. Õnneks ei saanud see teda ta hurmuses ka kuidagi eksitada, sest tähtsamaist asjust ,rääkides oli Tuts temale koguni teada andmata jätnud, kus ta korteris on, ning pruut ise oli selle küsimata unustanud, muidugi kindlasti eeldades, et peigmees teda iga päev tuleb külastama. –

      Et ilm oli ilus ja vaikne, siis võttis rõõmus seltskond nõuks väikese meresõidu Piritale. Seda ihaldas iseäranis isand Tuts, kellele kui sisemaalasele oli meri huvitavaks uudiseks.

      Sel veesõidul juhtus nüüd midagi, mis sai isand Tutsu elusaatuse kohta ajutiseks suurema tähenduse, kui keegi oleks võinud arvata, ta ise kõige vähem.

      Seltskond oli Pirita jõel, kloostri varemetes ja Kose metsas juba poole päeva lõbutsenud, söönud, jomud ja tantsinud, ning aeg kojuminekuks oli käes. Jõesuhu jõudes, kus üüritud purjepaat ankrus seisis, nähti ehmudes, kuidas natuke maad kaldast eemal üks lootsik teadmata põhjusel ümber läks. Kolm seesistujat vajusid lainetesse, valjusti appi karjudes.

      Holm oli kaugemale taha tulema jäänud, muid inimesi ei olnud ligidal, ja nõnda siis pidi Rakvere isand pruudi haledal palvel vaevaks võtma hädalistele appi minna.

      Suurt julgust ega vaeva see just ei vajanud. Tuts hüppas ühte kergesse lootsikusse, mis seisis kaidal, ja sõudis hädaliste juurde, kes ei olnud kaugel. Kaks neist, noored mehed, kes oskasid ujuda, said isegi randa, kolmanda, ühe hallipealise mehikese, tõmbas Tuts ilma suurema jõupingutuseta oma lootsikusse.

      Ikkagi hiilgas Rakvere isanda pea ümber nüüd elupäästja aupaiste, ta oli kõigi silmis tähtis mees. Vana isand, kes varsti oli toibunud, langes talle kaela ja tänas teda liigutatult. Pruut nuttis õnnepisaraid ja suudles teda kõigi ees kolm korda. Ka mõlemad poisiohtu noormehed tänasid teda, et ta nende armsa onu oli elule tagasi andnud.