„Mine nüüd tea, kui väga see tal veres on, ja eks tema või sinust sedasama öelda. Aga näe, kui vastastikku ära lepiksite ja teineteisele ausust tõotaksite, ega siis enam kumbki pettuse peale välja läheks. Olete ju inimesed.”
„Inimesed, – eks igaüks ole inimene!” Rooviku taat hakkas mõrudalt naerma. „Tühi ajaviide!” hüüdis ta siis. „Ei lepi mina sihukese krantsiga iialgi ära! Või olgu sulle teise sõnaga öelda: ma lepin Tohupalu Aabramiga ainult siis ära, kui tema käest saan üheainuma täiesti veata ja tembuta hobuse.”
Kata silm püsis üürikeseks mõttes, siis süttis temas äkki säde.
„Kas pead sõna, isa?”
„Selle peale võin sulle vanduda!” kostis Mart ja lisas naerdes juurde: „Mis mul viga vanduda, eks ma tea ju, et Aabram seda tingimust eladeski ei täida. Tema viimase pettuse tahan talle aga triikimata mõõduga tagasi maksta, selle peale võite kõik julged olla, iseäranis sina, tüdruk, kes sa mind püüad tümaks lobiseda.”
Säärase otsusega pidi Kata seekord rahule jääma.
Umbes samasugune sõnelus oli aga neil päevil ka Tohupalu heal vaimul endagi isaga. Siim mõistis vanamehele niisama selgesti ette arvestada, kui kibedat kahju talle vaen Mardiga on toonud, ning tüüris ääriveeri mööda kah soovituse poole, et vanale vaenule katsutaks leppimisega lõpp teha. Kuid Aabram tahtis sellest niisama vähe teada kui Martki.
„Mis kurat,” karjus ta pojale vastu, „mina peaksin ‘selle võllaroaga lepitust otsima, kes mulle elu ja tervise peale käib, nagu viimasel laadal jällegi nägime! Sa nõuad vast veel, et teda paluma läheksin? Kas tead, poiss, ennem söön temalt saadud hüppava hobuse kõige naha ja kapjadega elusalt ära, kui temaga lähen lepitust otsima. Ega ma töger ole!”
Kui Siim ikka veel põhjuseid oskas esile tuua, mis kõnelesid vaenu lõpetamise ja hea sõpruse sõlmimise poolt Mardiga, hüüdis Aabram rusikaga laua peale lüües:
„Nüüd aga pea suu, poiss! Ainult suur ime võiks mind Mardiga lepitada. Müügu või vahetagu ta mulle üksainus terve ja puhas hobune, siis alles pistan talle käpa pihku. Et aga Mardist seda loota ei ole, siis jääb ka leppimine igavesti võimatuks.”
„Kui sa nüüd Mardi käest ehk siiski hea hobuse saaksid, kas peaksid siis ka sõna?” küsis Siim.
„Jumala eest, ma peaksin sõna!” naeris vana Tohupalu lustakalt. „Aga tea, poiss: ennem jääb päike homme hommiku tõusmata, kui et ma selle koera käest siin ilmas hea hobuse saan!”
„No ega teil teises ilmas enam hobuseid ole!” naeris poeg vastu. „Siin ilmas aga on ennegi imet sündinud, ehk sünnib nüüdki.”
Rooviku Kata sai ühel heal päeval postimehelt kirja, mida lugedes ta näost lõkkele läks ja mida ta kellelegi ei näidanud. See oli nimelt Katakese esimene armastuskiri. Neiu süda hüples iga kord, kui ta teda luges, ja ta luges teda terve nädala vähemasti kolm korda päevas. Imet, imet! See oli isa verivaenlase poeg, kes selle kirja kirjutas, ja Katale ei tulnud meeldegi sellest pahandada. Aga ta kirjutas ju ka nii mõistlikult, nii õrnasti, nii soojalt, nii magusalt, nii alandlikult – ta kirjutas liiga ilusti!
„Väga austatud neiu!” seisis kirjas. „Sest tähtsast päevast peale, kui ma Teile Kulina kõrtsi ees silma vaatasin ja Teie hääle kellaheli kuulsin, on mu südamesse niisugune pakitsus tekkinud, et ma Teile kirjutama pean – naerge mind või vihastage mu julgusest! Ütlen Teile lühidalt ja õiglaselt, et teie mulle esimesest nägemisest peale ütlemata kalliks jäite ja et ma suuremat õnne ei oska mõelda kui seda, et teie minu naiseks saaksite – minu armsaks, minu kalliks naiseks! Kui see tunnistus teid mitte ei pahanda, vaid Teie hinges vastukõla äratab, siis tulge tuleval pühapäeval Väike-Maarja kirikusse, kus ka minu leiate. Peale selle südameasja on mul teie’ga veel muudki väga tarvilist läbi rääkida, mis puutub meie vaenulikkudesse isadesse ning takistustesse, mis meil nende poolt karta. Ma jään Teid rahutuses tuksuva südamega ootama.”
Kata peitis kirja, millest ta tõendas, et Simuna kuulus köstergi nii ilusat valmis ei saavat, oma kirstu ja läks lähemal pühapäeval Väike-Maarjasse. Et ta üksinda läks ja Siim ka üksinda oli tulnud, siis võisid mõlemad kokku saada, ilma et kummagi kodurahvast seda ükski oleks näinud. Pärast jumalateenistust kohtas Siim neiut kirikuaias.
Häbeliku teretuse järel, misjuures mõlemad põskedest punama lõid nagu kirsimarjad, algas Siim kohe:
„Ma näen, et teie minu kirjakest mitte pahaks ei ole pannud ja julgen siis ka küsida, mis teie minu ridadest muidu arvate?”
„Väga ilusad!” kogeles Kata.
„Soo! Ja kuidas siis sellega, et – et – noh, mis seal sest armsast ja kallist naisest oli lugeda –?”
„See oli ka nii ilus, nii luulelik, et –” Katake ei leidnud tabavat sõna.
„Ma tahaksin muidugi teada saada, et mida teil selle kohta oleks ütelda –?”
„Ei midagi, – tõesti mitte midagi!”
„Siis te nagu ei paneks suuremat liiaks, kui – kui teile, nii-öelda, meheks hakkaksin –?”
,,Ei, – ei tohiks suuremat liiaks panna ühtigi!” õhkas Kata pentsikus pigistuses.
Siim võttis vargsi tema käe.
„Noh, siis oleksid ju meie kaubad koos – eks ole nii? – Ütelge aga julgesti välja, oleme ju üksi.”
„On küll koos,” tuli neiu huultelt pea kuulmatult.
Tekkis pikk, aga mitte piinlik vaheaeg, mis ära kulus tummaks, õndsaks vahtimiseks teineteise silma sügavusse. Tavalisest suudlusest ja muust välisest õrnusest tuli paraku loobuda, sest võimalikest pealetulijaist ei olnud puudust.
„Ja nüüd kõneleme oma isadest,” ütles viimaks Siim, kuna ta õnnest säravale näole vari heitis. „See peatükk on märksa vähem lõbus kui eelmine.”
Istusid siis ühe haua äärde pingile ja hakkasid takistusi arutama, mida tegi isade vaen nende ühinemisele ja kuidas nende esimesed lepituskatsed äpardusid, aga et mõlemad vihamehed pea vandega tõotasid teineteisega siis ometi leppida, kui üks teiselt kord peaks laitmatu hobuse saama. Mõlemad olid õnnelikult hämmastunud juhusest, et isad ühesuguse tingimuse olid teinud, mille täideminek võimaluse piiridest mitte otse väljas ei seisnud.
„Nüüd on minu isa aga uut tasuvorukit hakanud sepitsema, mis jälle näitab, kui suur on ta viha sinu isa vastu,” jutustas Kata nukralt. „Meil on kaheaastane kena sälg, keda ta iseendale tahtis üles kasvatada. Viimane laadasündmus on temasse aga nõnda mõjunud, et ta sälgu sinu isale tahab pihku petta.”
„Seda kena sälgu? On sel siis vigu?”
,,Mitte ainust! Aga las ma kõnelen. Eks mina pannud lõunaaegadel, kui sulased-tüdrukud heinamaal, salaja tähele, et isa selle sälu koplist rehe alla tõi, uksed kinni pani ja meile ära keelas rehe alla tulemast, kui tema seal säluga toimetab. Loomakesel olevat isepärane haigus, mida tema ainult võivat toherdada, kui ta säluga on eksitamata rahus üksinda. Tahtsin muidugi teada saada, kuidas ta teda õieti rohitseb, ning luurasin ühel lõunal rehetoa ukse vahelt sisse. Ja mis ma nägin? Isa õpetas ja utsitas rehe all sälgu nagu mõni tsirkuse loomataltsutaja! Ja mis ta temale õpetas? Kõiksugu pahu tempe! Ta koolitas teda inimest seljast viskama, hammustama, lööma, jalgadega kaapima ja palju muud. Ta rikub sälu meelega ära. Ja ta on osav ja visa taltsutaja, panin otse imeks, kuidas sälg varmas ja nugris oli õppust võtma Selle hobuse tahab ta muidugi kord kurja tasuks sinu isale külge kiita, mõistes tema kriukaid laadal kavalasti varjata.”
„Jaa, nende vaen on paraku sügav!” õhkas Siim.
„Minugi isa ei ole käsi sülle pannud, et Rooviku Mardile viimast äpardust kätte maksta. Ta kuulas salamahti kolmest kihelkonnast järele, kellel on mõni hästi raisku läinud hobune, ja eile tõigi niisuguse koju. Loom on muidu kõigiti ilus ja