Igaühel oli keegi, keda igatseti, oodati. Kõik olid kellegi kaotanud. Kõigil oli keegi teadmata kadunud. Kõigil oli, kelle eest paluda.
Noored naised armastasid oma kallimatest palju rääkida, nende isikupärast ja omadustest, nad nagu püüdsid sel moel neid oma mälus paremini alles hoida. Kas see ka õnnestus?
Liivi oli neljast halastajaõest ainuke, kes juba abielus. Kuigi see abielu oli kestnud pool aastat, sai ta abikaasaga koos veeta ainult mõned loetud päevad. Kõik teadsid, et ta ootas ja lootis, kuigi ta ei rääkinud oma tunnetest.
Naima, vastupidi, tahtis oma peigmehest, kellega juba pulmaplaanidki peetud, rääkida, ja ta tegi seda väsimatult. Viimati nägi ta oma noormeest Herbertit veel Haapsalu haiglas, kus mees juba paranes ja uuesti rindele saadeti.
Ka Veera sõber oli saksa sõjaväkke läinud. See sõprus ja sellele järgnev armumine oli alles alanud, see oli kui kevadine rohi, mis ei jõudnud veel tärgatagi, kui Valdur juba sõjateele saadeti. Aga Veeragi lootis, et saatus pole neid päriselt lahutanud.
Marta oli ainukene, kes kedagi ei igatsenud. Või polnudki tal kedagi? Ülejäänud kolm pidasid teda ikkagi juba vanatüdrukuks. Marta oli teiste vastu küll osavõtlik, kuulav ja hooliv, kuid ennast ei avanud.
Kui mõni endine sõjamees Geislingenisse juhtus, sattus ta otsekohe kui küsimusterahe alla. Enamasti pidid need mehed küll pead raputama, ei ole kuulnud, ei tea. Mõnikord juhtus, et endine sõjamees tahtis kellelegi lihtsalt lootust anda ja mõtles välja loo, kuis ta küsitavat elusa ja tervena kuskil kohanud oli.
Elu ent ei taha oodata, elu tõttab aina edasi, ja niisamuti ka Viie oru linnas, kus elu ei koosnenud vaid tööst ja toidu hankimisest. Päevad on noorte jaoks ju ajast aega olnud vilajad ja sinna mahtus ka nii mõndagi meelelahutust.
Osaleti laulukooris ja juba laulukoori proovid olid huvipakkuvad. Nii palju noori ja kõik veel eestlased.
Kõige oodatumad oli Eesti teatri etendused, Siin oli ju palju kuulsaid ja armastatud Estonia ja Vanemuise lauljaid, ja samuti mitme Eesti teatri draamanäitlejaid. Need etendused peeti kenas ja avaras Jahnhalles, mis samuti eestlaste hallata antud. Ja kus muidki seltskondlike üritusi peeti.
Ei puudunud ka kontserdid tuntud eesti dirigentide juhtimisel.
Kuigi igatseti neid, kes kodumaale maha jäänud ja neid, keda ajalootormid endaga kaasa viinud, ei takistanud see ju uusi tutvusi ja sõprussidemeid sõlmimast. Nii mitmedki kaasmaalased leidsid endale uued kallimad.
Liivi ent ootas ikkagi oma abikaasat. Ja Naima oma kallimat või temalt kirjagi. Herbertist ent ei tulnud mingit elumärki. Küll aga ühelt Naima kauaaegselt kirjasõbralt Karlilt, kes oli üle mitme tuttava tema Geislingeni aadressi saanud. Need kirjad pakkusid Naimale palju lohutust. Karl oli tundeline mees ja oskas ilusaid kirju kirjutada, mõnikord saatis ta ka oma luuletusi. Ta oli sõja läbi teinud, mõnda aega ka vangilaagris olnud, ja sealt vabanedes merele läinud. Nüüd saatis ta igast maailmakaarest postkaarte. Tagasi Euroopasse jõudes lubas ta Naimat külastada.
Ka Veeral jagus austajajaid.
Doktor Franz Berg oli see, kes haiglas alati Veera poolele läks, kui vanemõde millegagi rahule ei jäänud. Ja Veera teadis, et ta meeldis doktor Bergile. Aga kas ka tema Veerale meeldis?
Ent ikkagi, kui doktor Berg Veera kohvikusse kutsus, siis võttis Veera kutse vastu. Ja mõne aja pärast järgnes ka kinokutse. Ja kui siis mees oma kaaslase pärast kinoseanssi koju saatis ja nad ukse ees veel veidi juttu puhusid, tuli Marta välja ja kutsus mehe sisse, teed jooma. Mis küll veidi piinlikult välja kukkus, eriti doktor Bergile, kuigi ta ise ütles, et milline rõõm on juua teed koos nelja noore kena eestlannaga. Ta kuulas meeleldi eestlannade elukäigust ja rääkis sama meeleldi ka oma elust. Kuigi ta töötas haiglas arstina, ei olnud tal veel arstiõpingud ülikoolis lõpetatud, need jäid sõja tõttu pooleli, küll aga tegutses ta kõik sõja-aastad lahinguväljal arstina. Nüüd oli tal küll juba stuudiumi viimane aasta käsil ja ta lootis varsti ka diplomi saada. Siis on ka lootust nooremarsti staatusest lahti saada, mis juba tema eluaastate ja suure praktikaga enam kokku ei sobivat. Kahjuks hindavad sakslased rohkem ikka diplomit kui tegelikke teadmisi ja töökogemusi, kritiseeris ta nüüd karmilt iseenese kaasmaalasi. Ja tõi näiteks õde Veeragi, kellega tema kolleegid nii ebaõiglaselt käituvad – jätavad meelega tähelepanuta, et õde Veera on patsientide poolt armastatud ja pühendunud haiglaõde ja vaatavad ta peale vaid ikka kui „neetud välismaalasele”.
Marta oli doktor Bergist vaimustatud ja ta ütles pärast Veerale, et harva kohtab tänapäeval nii kena ja viisakat meest, vallalist pealegi, kellel ei ole mingeid puudusi, otsi neid või tikutulega. Aga doktor Berg ei olnud eestlane, leidis Veera esimese puuduse juba ilma tikutuletagi üles. Pealegi oli ta Veerast kakskümmend aastat vanem ja seegi tundus Veerale suure puudusena. Marta ent jäi enda juurde, et sellist head partiid ei maksaks küll ühelgi tütarlapsel, pealegi veel pagulasel, käest lasta.
Klaveriga mees
Varsti aga tutvustas Naima Veerale veel üht eesti noormeest, kes oli tema koolivenna Valteri korterikaaslane. See oli orelimeistri perekonnast pärit Võrumaa mees Harri Kriisa. Ta oli ise ju ka enne sõda isa ja onu kõrvalt koos kolme vennaga orelimeistri ametit õppinud. Nad olid koos vendadega püüdnud perekonna oreliehitusse uuendusigi tuua – kui siiani tehti viimane kui orelividin ja – vile käsitsi, siis hankisid noored vanade vastuseisule vaatamata juba uuemat tehnikat, mis töö ka hulga hõlpsamaks muutsid.
Kahel vennal jäi aga orelite ehitamine katki, sest nad mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Sõja lõpuni oli jäänud veel kümme kuud. Peale lühikest väljaõpet saadeti nad kõige palavamasse põrgukatlasse, Narva rindele. Seal lõppeski varsti Harri sõjatee, kui ta raskelt haavata sai. Ta oli meelemärkuseta ja ärkas üles alles Rakvere sõjaväehospidalis. Üles ärgates selgus, et ta ei saanud enam oma paremat kätt liigutada. Arst lohutas, et harjugu ära, hea, et veel niigi läks, midagi pole parata, aga paremat kätt ei saa ta enam mitte kunagi liigutada. Parem õlg ja käsi olid niivõrd puruks lastud, et arst ei andnud mingeid lootusi. „Ma olen orelimeister,” ütles Harri, „ma ju vajan oma paremat kätt.” „See amet unustage ära,” ütles arst, „kui te selle käega saate kunagi veel paberossile tule otsa panna, siis olete isegi veel õnneseen.” Arst soovitas käe amputeerida, nii saaks ta valust rutem lahti. Harri aga ei tahtnud oma käest loobuda, kuigi valu ei andnud asu. Pealegi polnud selleks ka enam aegagi, Rakvere sõjaväehaigla alustas juba evakueerumist, esimesena viidi ära raskemad haiged, kelle hulka ka Harri kuulus.
Venelased olid Narva rindest ikkagi läbi murdnud. Harri transporditi raamiga Saksa laevale, kips ümber käe ja keha, ilma seljariieteta, ilma mingi pagasita, peal vaid hall sõjaväetekk. Saksamaal viibis ta haiglas kuni detsembrikuuni, siis oli ta seisund niivõrd paranenud, et ei vajanud enam ravi. Kuigi käsi ei liikunud, ja purukslastud õlg tegi veel palju valu. Sõjaväkke ta enam ei kõlvanud ja nii saadeti ta algul ida poole, Neuhammerisse, kus oli juba palju eesti sõdureid ees. Kuu aja möödudes, kui rinne koos venelastega aina lähemale jõudis, viidi osa neist lõuna poole, õnneks oli ka Harri nende hulgas. Need eesti sõdurid, kes Neuhammerisse jäid, langesid peagi kõik venelaste kätte vangi. Aprilli esimesel poolel jõudsid ameeriklased Lõuna-Saksamaale ja terve laager, kus Harrigi viibis, jäi Ameerika okupatsioonitsooni sõjavangide laagriks. Sinna laagrisse toodi pidevalt saksa sõjaväemundris noori mehi juurde. Kuigi elutingimused olid viletsad, ei nurisenud mehed, peaasi, et nad venelaste kätte ei langenud. Kui olukord juba liiga kitsaks muutus, hakati osasid mehi teistesse laagritesse viima. Harri oli üks neist, keda ühel hommikul koos umbes neljakümne mehega veoautole kamandati. Tulevik oli tume, keegi ei teadnud ju, mis neid järgmises sõjavangidelaagris ees ootab. Kohale jõudes selgus aga, et mitte midagi ei oodanud neid ees, laager oli laiali saadetud, likvideeritud. Autojuht ei mõelnud kaua, vaid käskis meestel auto pealt maha kaduda ja vaadaku igaüks ise, kuidas hakkama saab! See tähendas seda, et mehed olid vabad.
Harri koos kahe teise eestlasega hoidsid loomulikult kokku. Nii hakkasid nad lähemate talude poole minema, et ehk tööd leida, ja mingitki abi saada. Juba esimene talunik, keda nad kohtasid, oskas neid aidata, ta tundis üht eestlast, kes seal lähedal