„Pole ju mõtet ennast öösel probleemidega vaevata, kui nagunii midagi ära teha ei saa,” arvas Andrei.
„Sul hea öelda, aga mina ei suuda probleeme ignoreerida.”
„Noo-noo, mis sa torised,” muutus Andrei leebeks, „sa võiksid vanale elule lihtsalt selja keerata. Tunnista endale, et need ajad on läbi.”
Vask läks otsemaid pöördesse: „Mis jama sa ajad? Mida sina sellest tead? Arvad, et mul on võimalik kuskil palgatöölisena karjääri teha nagu sul? Sa oled ikka loll. Minu ametist ei saa lihtsalt ära minna, siis kui tuju tuleb. Ei ole võimalik lahkumisavaldust lauale lüüa või koondamist paluda. Palga ja puhkuseraha eest peab ise hoolitsema.”
„Kuidas arvad,” ütles Andrei teeseldud ükskõiksusega ja läks kööki.
Vask istus ja vaatas oma käsi – need värisesid äkilisest vihasööstust ja sinkjas veresoonte kimp randmel tuikas nähtavalt. Oli seda nüüd vaja, mõtles ta, aga järgi ka ei saanud anda, seespool näris uss hinge. Ta seisatas köögi ukseavasse ja vaatas pahuralt, kuidas traktoripiltidega köögipõlle riietunud Andrei agaralt kohvimasina kallal askeldas.
„No mis sa, kurjam, seisad seal,” oli Andrei ikka rõõmsameelne. „Tule söö midagi, siis läheb tuju paremaks.”Ta asetas võileivamaterjali kindla korra alusel lõikelauale ja asus suitsuvorsti viilutama. Espressomasin teatas ärkamisest rõõmsa lurina ja vastupandamatu aroomiga.
„Lihtsalt, ma ei saa aru, miks sul nii raske on ümber orienteeruda. Kogu maailm muutub ja ka meie peame edasi liikuma, kui soovime konkurentsis püsida. Alati on võimalik uuesti alustada.
See ei olene vanusest ega rahast. Kui millelegi korralikult pühenduda, siis on võimalik juba paari-kolme aastaga läbi lüüa,” mõtiskles Andrei kuuldavalt, ise värsket kurki koorides.
„Sa oled minust kümme aastat noorem ja ei ole näinud selliseid aegu nagu mina. Sa ei tea, mida meie üle elasime. Siis oli kõik teistmoodi.”Vask pidas väikse pausi ja jätkas: „Kes mind üldse tööle võtaks? Ja kui võtakski, siis kas sa arvad, et ma tahan minna kuhugi lihttööliseks või autojuhiks? See ei ole võimalik. Mul on lihtsalt ajutised raskused, küll ma need enda kasuks keeran, nagu alati.”
„Ajutised raskused, mis kestavad viimased viis aastat. Pealegi, kes sul käsib madalapalgalist tööd teha. Võimalusi on palju,” jätkas Andrei lustakalt, ent see raputas soola Vase niigi veritsevale haavale.
„Idioot!” raevutses Vask. „Mida sina sellest tead?”
„Tean, et mina võin rahulikult elada ja tunnistada endale ja kõigile teistele, kes ma tegelikult olen, ilma et peaksin midagi kartma. Minu vanemad, töökaaslased ja sõbrad teavad, et ma olen gei ja aktsepteerivad seda,” selgitas Andrei rahulikult.
„Ära hakka jälle peale,” karjus Vask, keda Andrei tüüne olek järjest rohkem närvi ajas. „Kuidas sa seda ette kujutad? Lähen Igori juurde ja teatan: pardon, aga ma olen pede? Mind lastakse ju sealsamas maha nagu oleksin marutõbine koer.”
„Sa pingutad üle – isegi bandiidid ei ole tänapäeval enam nii rumalad,” arvas Andrei mõtlikult leiba närides ja ilmselt kaaludes, et äkki ta siiski eksis.
„Arvad, et tegemist on tolerantsete härradega, kes noogutavad mõtlikult üle sigarisuitsu? Sa oled liiga palju filme vaadanud.
Nad ei mõista nalja. Mingit arusaamist pole loota. Kahjustaksin teiste silmis nende autoriteeti ja teeksin nad naerualuseks, selle eest lüüakse mind maha. Või siis hakkavad kõik, keda ma vähegi tunnen, mind vältima. Jääksin täiesti üksinda.”
„Sa ei jää üksi! Inimesed, kes ei suuda sind aktsepteerida sellena, kes sa oled, ei ole midagi väärt. Mina toetaksin sind,” võttis Andrei lõpuks tuld, „aga oleksid sa valmis minu pärast riskima?” Ta nägu oli äkilisest pahameelehoost krimpsus, ilmselt aimas ta Vase reageeringut ette. See oli nende pidevalt korduv tüliteema, kus kumbki pool taganeda ei tahtnud.
Vask karjus nii kõvasti, kui hääl võttis: „Millest sa aru ei saanud? Mida sa, jobu, ilgud? Kas sa üleüldse oled kunagi näinud, milline on päris elu? Või elad ainult unistuste maailmas?”
Andrei vaatas teda tõsiselt ja ütles: „Tundub, et me elame eri dimensioonides. Ma olen sinu pärast nii palju ohverdanud. Salatsenud. Tahan normaalset püsisuhet mõistliku mehega, aga tundub, et hoolimata lubadustest ei suuda sa mulle seda kunagi pakkuda.”
„Millal ma sulle midagi sellist lubanud olen?” karjus Vask.
„Hea küll, eks sa ise tea,” vihastas Andrei, viskas pooliku võileiva taldrikule, tõusis püsti ning läks riietuma. Vaevalt oli ta taevasinise särgi selga sikutanud, kui Vask uksemademele ilmus, kahetsev nägu peas.
„Kuhu sa kavatsed minna?” küsis ta närviliselt, mõistes, et oli vindi üle keeranud.
Andrei ei vastanud, vaid riietus kiiresti. Õhus hõljuv vaikus muutus talumatuks. See oli üks nendest tüüpilistest olukordadest, kus mõlemad tülipooled kahetsevad, aga uhkus ei luba kummalgi midagi öelda, sest see tähendaks kapituleerumist. Tulevikus aga muutuks selline taganemine tüütuks kohustuseks.
Andrei läks koridori ja pani sandaalid jalga. Vaadanud silmanurgast hädistVaske, võbeles ta suunurk korraks, aga noormees jäi siiski sõnatuks, rehmas käega, avas välisukse ja astus välja.
Kohe, kui välisuks Andrei järel kinni kolksatas, istus Vask kirjutuslaua taha ja peitis näo käte vahele. Mille kuradi pärast oli mul vaja riidu minna, mõtles ta süngelt. Andrei oli ainuke inimene, kes teda raskel ajal toetas ning keda sai täielikult usaldada. Andrei ees sai teeskluse maski maha võtta. Pidi ta siis jälle nii kiuslikult jäik olema. Võinuks midagi tuleviku arvel kokku lubada ja tüli oleks vaibunud.
Inimloomus oli lõputu müsteerium. Vask teadis, et ta oli pahur ja magamata, ja mõistis sedagi, et kõik, mida ta ütleb, mõjub Andreile solvavalt. Ta ei tahtnud kindlasti Andrei toetust kaotada, kuid hoolimata sellest ei suutnud ikkagi suud pidada.
Oskaks ma ometi kuulata seda pisikest nõuandjat, kes ajusagarate vahel nii õigesti tarkust jagada mõistab, mõtles ta tülpinult.
Vask helistas mitu korda, kuid Andrei ei vastanud. Kuskil südamepõhjas oli Vask aga rahulik, sest teadis, et enamasti vaibus Andrei pahurus ruttu. Ta ei olnud vihapidaja, vaid loomult leebe ja sõbralik. Tavaliselt lasi ta endale maksimaalselt kümme vastamata kõnet teha ja õhtul või hiljemalt järgmise päeva hakul helistas ise tagasi, rõõmsast tegutsemistuhinast pakatades. Kui nad siis trehvasid, ei meenutanud kumbki olnut.
VANAAEGSE DISAINIGA LAUATELEFON PLÄRISES OOTAMATULT. VASK haaras toru ja peale paari sekundit vaikust hüüatas lootusrikkalt: „Andrei! Vabanda, et ma selline sitapea olin!” Kaugemale ta ei jõudnud.
Kare mehehääl küsis: „Sina oled Mihkel?”
„Jah. Kes küsib?” vastas Vask kogeledes ja püüdes kibekähku uuele lainele ümber orienteeruda.
„Ma helistan sulle võlausaldajate nimel. Nende kõrvu on jõudnud kõlakas, et sa ajad oma projekte ilma teavitamata, kuigi jäi kokkulepe, et kui midagi susiseb, siis annad märku.”
„Kes mind laimab?” küsisVask kõrgilt, ise paaniliselt mõeldes, mis välja tilkunud oli.
„Mul kästi sind hoiatada.”
„Mis mõttes hoiatada, kas te ei tea, kellega tegemist on? Ma võin teid kohe ära kustutada,” bravuuritsesVask. Ta teadis, et ainult nii oli ründava kõneleja vastu šansse. Ei tohtinud jääda alandlikuks ega närvilisust või hirmu välja näidata. Kõik see oleks helistaja kasuks töötanud.
Torust kostis metalset naeru. Siis jätkas hääl jäisel toonil:“Hea küll, hea küll, kehkenpüks, ma teen näo, et ma ei kuulnud seda. Asi on nii, et see tulu, mis sa pidid sigarettide pealt saama, arvestatakse sinu võlast maha. Kanal on sisse töötatud ja võetakse üle. Aga sa jääd ikka võlgu ja sul on üks kuu aega, et võlg kustutada.” Ta jäi vait, ütlemata, mis muidu juhtub.
Vask