Vask häbenes ennast vanadel piltidel. Seepärast hoidis ta albumit kiivalt võõraste pilkude eest peidus. Polnud vaja kellelgi teada, et kunagi puudus tal stiilitunnetus ja maitsemeel. Kust see saanukski tekkida, kui ümberringi lokkas vaid rumalus, ahnus ja võimuiha.
Praegu mäletati vaevu Vase olemasolu ja see oli ka rahavoo kokku kuivatanud. Eriti ärritasid teda legaalsed ärimehed, kes laiutasid kõikjal ja hoiatamise peale irvitasid näkku. Kui neid aga seepeale rünnati, siis kutsusid lihtsalt politsei, nagu oleks see alati nii käinud.
Viimasel ajal tundisVask ennast soss-sepana: ükspuha, mis skeemi ta ka välja ei mõelnud, alati läks midagi valesti ja tema kunagised muljetavaldavad reservid hakkasid olematuks kahanema.
Ta luges oma raha aeg-ajalt üle ja iga korraga oli see ülesanne aina lihtsam.
Korteri ostis ta õnneks õigel ajal välja, enne kinnisvarabuumi. Jooksvad vahendid kuivasid see-eest silmnähtavalt kokku.
Olemasolev raha oli tagavara, mida ta ei tahtnud igapäevasteks kulutusteks kasutada. See pidi olema viimane päästerõngas, täpselt nii palju, et mõnda huvitavasse projekti investeerida, kuid siiani polnud ühtegi tõeliselt tulusat mõtet pähe tulnud ja eksimisruumi jäi aina vähemaks.
Viimase aja ebaõnnestumised olid võla kaela toonud. See tähendaski, et mida ta iganes ette võtta tahtis, pidi seda tegema piisavalt vaikselt, et mitte võlausaldajate tähelepanu äratada, muidu oleksid nad kogu koore endale krabanud. Tegelikult oleks Vask võinud ennast välja osta, aga siis oleks tema peamine töövahend – raha – otsas ja ilma selleta peaks linna supijärjekorda minema.
Kõik kunagised jüngrid olid ta hüljanud, endale uue tegevuse leidnud ja said palju paremini hakkama. Üks nendest ütlesVasele lausa suu sisse, et too on viimane dinosaurus ja ei oska ajaga kaasas käia. Mida kuradit ta sellega mõtles? Kas tõesti peaksin kummiparandustöökoja või taarapunkti avama, mõtles ta kibestunult.
Arvavad, et viieprotsendilise katte peal elamine on tõeline tarkus. Milleks maksta riigile selle eest, et oled ise ettevõtlik ja teed äri. Vask põlgas maksuteemat ja nagu õige mees, oli ta ennast töötuks registreerinud, sai abiraha ning eluasemetoetust kommunaalkulude eest tasumiseks. Pisku see ju oli, aga millestki pidi ju elama. Ise nad olid süüdi, et nii totra süsteemi välja mõtlesid. Tema viimane salaunistus oli eurorahadest manti võtta, aga mõte, et sinna alla pidi terve varanduse laduma, pelutas teda. See mäng käis kõrgelt üle tema pea. Ainuüksi õigele uksele koputamine maksis rohkem, kui tal varuks oli.
ÜksVase tugevamaid külgi oli oma kohta teada. Süsteemis esiplaanile trügida talle ei meeldinud, seal oli alati vihast jagamist, ja tänu tagasihoidlikule käitumisele oligi ta saanud üsna sõltumatult ja märkamatult oma väikeseid asju ajada.
Salasuitsude koorem, mis pidi üle piiri tulema, ei tahtnud kuidagi kohale jõuda. Võis arvata, et midagi on juhtunud. Õnneks ta ei pannud kauba alla kuigi palju oma raha, kuid oodatav kasum oleks tema võimalusi upitanud ja aidanud kanalit sisse töötada.
Tõenäoliselt maksis ta valele tollimehele. Hea seegi, et ta vahemeest kasutas, kuigi samas võis just see tegelane kõik oma taskusse ajada. Nii vähe austatakse tänapäeval autoriteete.
Vask tõusis ja avas riidekapi ukse. Seal valitses täiuslik kord: riided olid triigitud ja kenasti värvide järgi paigutatud. Talle meeldis soliidselt ja moodsalt riietuda. Mitte liiga värvikirevalt, ent siiski rõhutatult ja erinevalt. Iga komplekti juurde olid rivistatud aksessuaarid, mida sobis just ainult selles kombinatsioonis kanda. Vase moeteadlikkus oli avaldunud juba varases lapseeas, kui ta keeldus kategooriliselt pruune karupükse jalga ajamast.
Üheksakümnendatel oli Vask alles poisike, kuid tabas kohe ära, millega saab teenida. Raha vedeles sisuliselt igal pool, ole ainult mees ja kühvelda kokku. Mõni talumees oli juba aastaid istunud tohutu metallikoorma otsas, teadmata, et see ka midagi väärt oli. Nii ta käiski alguses mööda küla ja tassis „tasuta” aiataguseid puhtaks. Kulusid põhimõtteliselt ei olnud, autojuhile pidi koorma eest paar poolikut viskama, aga kuna talonge sai vabalt osta ja Vasel olid omad klemmid järjekorras, ei valmistanud see probleeme. Maamehed olid veel õnnelikudki, et said aastaid vedelenud rämpsust tasuta lahti. Teise hea võimaluse söötis ette bensiinikriis. Polnud midagi lihtsamat, kui kanistritega mööda sõjaväeosasid kolistada ja praporeid vähese raha eest pehmeks rääkida. Kütus voolas sõjaväemasinate kõrvalt nii jõudsalt kätte, et peagi pidi ta tsisternauto hankima. Nii pani ta oma äridele aluse, palgates hulga jüngreid, kes tema eest mööda maapiirkondi ja sõjaväeosasid kolistasid, et bensiini ja metalli kokku osta.
Kui tulid karmimad ajad, tekkis kõva konkurents ja pea iga nädal kadus mõni tuntud ärimees, hoidis Vask – selleks ajaks oli ta juba oma hüüdnime välja teeninud – vaikselt tagaplaanile. Sellest hoolimata leiti ta üles ja seati fakti ette: ta kas jagab oma tulusid või siis mitte. Ähvardus tundus küll hambutu, ometi teadis Vask täpselt, kuhu eiramine viia võis. Nii ta valiski esimese võimaluse ja õigesti tegi. Tuludest kadus küll märkimisväärne osa, aga oma hing on ikka kallim kui peotäis värvilisi kupüüre. Paljud ei suutnud nii uuenduslikult mõelda ja pidid seda hiljem kibedasti kahetsema.
Aastaid juhatas ta uute bosside all oma ärisid, tehes pea kõike, mida üks enesest lugupidav kurjategija-kaupmees tegema pidi:
vahendas metalle, jooke, kalamarja, relvi ja hiljem ka narkootikume.
Tänu uutele ülemustele tekkisid kontaktid Venemaaga, kust alati midagi huvitavat pakuti. Ta küll ei tabanud kordagi kullasoont, kuid sissetulekute stabiilne kasv võimaldas ikkagi korralikult kõrvale panna ja päris vabalt ära elada.
Hiljem, kui maksuamet ning politsei oma tegevust võimendasid, piirid paremini pidama hakkasid ja tema ülemused kinni läksid, jäi Vask üksi. Ta oli osanud ennast piisavalt tähtsusetuks teha, et instantsidele mitte huvi pakkuda. Mõneti oli see hea, ta sai vabaks, kontrolli alt välja. Teisalt aga kuivas teenistus järsult kokku –Vask oli liiga vähetähtis mees ja tal polnud piisavalt ressursse, et keegi temaga tõelist äri ajada tahtnuks.
Nagu kogu muu maailm, oli ka kuritegevus globaliseerunud ja alustamiseks läks vaja aina suuremaid summasid. Väiketegutsejad võeti üle või osteti välja. Kui nad aga sellest hoolimata jalgu jäid, siis ootas neid paar meetrit koormavat mulda.
VASK SIKUTAS JALGA KITSAD LÜHIKESE ÜLAOSAGA SUVISED ARMANI teksad ning pani selga lihtsakoelise valge firmasärgi. Talle meeldis kanda liibuvaid pükse ja avarat pluusi, sest nii jättis ta nooruslikuma mulje. Muidugi ei tundnud ta ennast kolmekümnekaheksaselt vanana, aga hea väljanägemine oli tema jaoks väga oluline. Vormi hoidis Vask tervisliku toitumise ja kõndimisega – kuhu iganes linnas asja oli, kõikjale läks ta jalgsi. Pikemate otsade puhul tuli muidugi ühistransporti kasutada. Nendest abinõudest piisas, et kulutada piisavalt energiat ja ära hoida vööümbermõõdu suurenemine, mis muidu temavanuste meeste puhul nii tavapärane oli.
Muus osas klappis Vase välimus tüüpiline eestlase omaga: kartulikoorevärvi juuksed, kergelt jässakas keha ning keskmisest pisut pikem kasv. Näo tegid meeldejäävaks sinised silmad, mis paiknesid lähestikku kühmus ninajuurel. Sümmeetrilised näojooned, korralikult pügatud juuksed ja kulmud ning alati viimseni puhtaks kraabitud lõug jätsid meeldiva mulje.
Vaevalt oli Vask särginööbid kinni saanud, kui elutoa uksele ilmus unine Andrei, jalas ainult triibulised bokserid. Vask libistas pilgu üle noorema mehe ja neelatas. Andrei oli keskmist kasvu, sihvakas ja hoolitsetud, nahk oli pruunika jumega ja trimmis.
Lihased olid parasjagu toonitatud ning ei mõjunud massiivsetena – Andrei käis jõusaalis kaks korda nädalas, et vormi hoida. Vask imestas veel, kuidas õnnestus Andreil alati nii ärgata, et juuksed ikka sätitud mulje jätsid. Loomulikult